Meditatiivselt ja poeetiliselt

Leonora Palu

„Abonement 007”: Reval Ensemble’i kontsert „Quasi niente” 7. XI Pärnu raekojas.  Sarjas „Abonement 007” andis kontserdi Reval Ensemble koosseisus Neeme Punder (flööt, altflööt), Eda Peäske (harf), Aare Tammesalu (tšello), Lea Leiten (klaver), Kai Kallastu (sopran) ja Andrus Kallastu (dirigent). Kavas olid  Pärdi, Tõnu Kõrvitsa, Grigorjeva, Tüüri ja Tulevi teosed. Kontserdi pealkiri „Quasi niente” („Peaaegu mitte midagi”) viitab Galina Grigorjeva samanimelisele teosele ning juhib tähelepanu ühe heliloojate põlvkonna loomingus teataval määral kattuvale tunnusjoonele: vaikust peetakse tähtsaks esteetilise, filosoofilise või religioosse väärtusena. Novaatorina neid väärtusi eesti muusikas kandnud Arvo Pärt on öelnud: „Enne, kui keegi midagi ütleb,  peaks ta võib-olla mitte midagi ütlema. Minu muusika on ikka esile kerkinud pärast seda, kui olen kaua vaikinud sõna otseses mõttes. „Vaikus” tähendab mulle seda „mitte midagi”, millest Jumal lõi maailma”.   

Pärdi „Pari intervallo” („Võrdsel kaugusel”, 1976), kontserdi avateos, ei jätnud saali küll ühtki helideta hetke, kuid muusika väga lihtne harmoonia ja aeglane kulgemine tekitas iga harfil tõmmatud noodi vahele mõtestatud aegruumi. Igal helil oli suur kaal ja teos mõjus kui rahulik vaade üle lõputute lumeväljade. 

Pealkiri kirjeldab ühelt poolt teose loomisel kasutatud kompositsioonivõtet, kuid ühtib ka toodud paralleeliga lumeväljast, kus silmapiir on justkui ühekaugusel, ükskõik mis suunas ka ei vaataks. Eda Peäske mäng oli mõtestatud, iga noot kvaliteetne ja rikka kõlaga.       

Tõnu Kõrvitsa loomingust oli kontserdil kaks näidet: „Solano” (2003) altflöödile, tšellole ja klaverile ning „Talve tee” (2004) sooloklaverile. Kõrvitsa muusika on väga poeetiline ja teoste pealkirjad tihti seotud loodusnähtustega. Tema vaimustus looduse protsessidest, mis on tabamatud oma detailsuses, on teostes vormunud hõrguks, tundlikuks ja kaasakiskuvaks helimaailmaks. Solano on Vahemere-äärne soe tuul ning Reval Ensemble’i esituses kõlas teos tõesti kui tuulepuhangute rullumine rannaliival. Helikeelelt meenutas teos impressionistide stiili edasiarendust, kiirelt vaibuvad muusikalised  puhangud ja teatud intervallika kasutamine lõi assotsiatsioone ka jaapani helilooja Takemitsu esteetikaga. Kõrvitsa „Talve tee” oli helikeelelt kargem, nagu viitab pealkirigi. Klaveri kõla oli väga huvitatavalt kasutatud ülemistes registrites, kus väga nüansirikka puudutusega pianist Lea Leiten joonistas välja kristallpeeni motiive, mis vormusid justkui jäälilledeks.       

Erkki-Sven Tüüri „Dedication” („Pühendus”, 1990) kõlas Aare Tammesalu ja Lea Leiteni esituses suurepärase tervikutaju ja vajaliku pingestatusega. Ka Tüür väärtustab vaikust, kuid  erinevalt Kõrvitsast pole tema vaiksed hetked mingi motiivi või materjali hääbumise tulem. Need momendid tulevad ootamatult, tekitades otsekui vaakumi, ja mõjuvad äärmise kontsentreeritusega nagu korraks tardunud idamaised võitlejad. Nende vaakum-hetkede vahele jääb rütmiliselt pulseeriv materjal, mis pikemates lõikudes mõjub hüpnotiseerivalt ja samuti kui Pärt – väljaspool inimlikkust ja ebastabiilsust. Galina Grigorjeva „Lament” („Itk”, 2000)  on algselt kirjutatud plokkflöödile ja teose kirjutamisel oli autorile nõuga abiks Neeme Punder, kes kontserdil esitas teose altflöödil. Punderi interpretatsioon oli ülimalt emotsionaalne, nagu nõudis ka teose temaatika – õigeusu traditsioonist pärit nutunaiste itk. Grigorjeva on teoses kasutanud palju varieeruva rütmiga noodikordusi, mis seostuvad nii tilkuvate pisarate kui preestrite liturgiliste lugemistega ühel noodil. Muusika nende pisarate  ümber oli spontaanselt ägav ning samas väga flöödilikult puhanguline ja edasi rulluv, meenutades kohati idamaiseid soolosid. Erinevalt paljudest sooloflöödi teostest ei hääbunud „Lament’i” lõpp sujuvalt vaikusse, seda lõhestas veel viimane „karje” taeva poole.   

Kontserdi lõputeosena sai kuulda eesti praegusaja ühe säravama ja omanäolisema helilooja Toivo Tulevi teost „Leaving the Deep  Lane” (2002) Thomas Stearns Elioti sõnadele. Laval oli kogu Reval Ensemble, kellega liitusid sopran Kai Kallastu ja dirigent Andrus Kallastu. Tulevi muusika on omanäoline täiesti otseses mõttes: raske on siin tuvastada seoseid või stiilisarnasusi teiste heliloojatega. Helikeel on heakõlaline, ent siiski pingestatud ja nagu Pärdilgi – iga noot on väga väärtuslik. Pingestatust, mis tingitud teatud intervallide kasutamisest ja tihti suurtest hüpetest  meloodikas, mahendab eri instrumentide väga sagedane kasutamine unisoonis: siin täiendasid üksteist huvitavalt harf ja klaver, tšello ja flööt, hääl ja flööt. Kogu ansambel mängis väga peene kõlakäsitlusega ja helilooja taotletud värvid tulid mõjuvalt esile. Soprani partii oli lähendatud instrumentidele: vokaal kandis küll edasi luuletaja sõnumit, kuid muusikaliselt oli see pigem instrumentaalne ja seetõttu ka esitajale ülimalt  nõudlik. Esitus oli väga nüansseeritud, hääle pehmus ja ilu sulandusid instrumentidega nauditavalt. Oli rõõm kuulata väga heade eesti heliloojate teoseid, millest mitu olidki loodud Reval Ensemble’ile, suurepärases esituses Eesti ühes paremas kammersaalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming