Meeldiva kavaga kontsert

Toomas Velmet

JANA PEÄSKE (klaver), MIHKEL PEÄSKE (flööt) ja LEHO KARIN (tšello) Kadrioru lossis 11. VI.  

Eriti suvel on kammermuusika kontsertide ülekolimine “avaliku õlleka” juurdeehitusest ehk raekojast Kadrioru lossi väga teretulnud. Kuigi paistab, et tegemist on ühekordse üritusega, sest ka sel suvel jätkuvad kammerkontserdid raekojas. Tegelikult on aga valikuvõimalus pealinnas hästi väike, lisaks nimetatutele veel Antoniuse kabel Nigulistes, Mustapeade saal ja ongi kõik. Kui lisada, et need kõik on spetsiifilise akustikaga, mis ei sobi alati kokku esitatavaga, siis olemegi probleemi ees. Tallinnas on siiski väga sobiv kammersaal olemas, kuid see on muusikaakadeemias ning seega hõivatud. Tõsi, vähemalt poolteist kuud suveperioodil peaks saali koormus olema märgatavalt väiksem, edasine sõltub kokkulepete saavutamise kunstist.

Kadrioru lossi saal on seni, vaatamata kõigele, soliidsete kammerkontsertide korraldamiseks parim paik. Hea, et ka Eesti Kontsert sinna vaheldumisi Interpreetide Liiduga ära mahub. 11. VI anti hästi meeldiva akadeemilise kavaga kontsert, kus esinejateks kammermuusikud Jana Peäske (klaver), Mihkel Peäske (flööt) ja Leho Karin (tšello). Niisugune pillikooslus ei ole väga levinud, kuid repertuaari leiab ikkagi.

Avateosena kavas Carl Maria von Weberi Trio op. 63 (1819), mis tõepoolest ka sellele koosseisule kirjutatud. Weber pole kammermuusika saalides just sage külaline, kuigi üht-teist on siiski kõlanud nii klarneti- kui klaveriteostest. Mulle ei meenu küll eriti midagi autori laululoomingust meie lavadel kõlanud olevat, kuid see võib johtuda ka minu selekteerivast mälust, mis on mõnevõrra kiivas instrumentaalse poole. Saanud teada, et teos on kirjutatud samaaegselt, õigemini vahepalana ajal, kui autor oli tõsiselt hõivatud “Nõidküti” loomisega, ei olnudki raskusi “kütiliku” äratundmisega. Kuid ega see ka ainuke teos pole, kus neid vihjeid leida võib, või äkki on põhjust küsida, mida me siis Weberist nii palju teamegi kõrvus olevat?

Esitus haaras viimistletud ansambliga, väga hästi diferentseeritud kõlavahekorraga, dominandiks Mihkel Peäske erakordselt tämbririkas sound, milles absoluutselt puudub keskpärasuse “jäine hingus”. Üldiselt kõlas teos kava algusse sobilikult tekstiomase pretensioonitu lustlikkusega, kus meeldejäävaim oli siiski III osa Schäfers Klage, mis mõningail andmeil autoril ka mõned aastad varem omaette teosena loodud. Eraldi olgu toonitatud Jana Peäske väärtuslik oskus dünaamiliselt meisterlikult sulanduda ansamblisse, vaatamata nootide hulgale, mida ajaühikus eksponeerida tuleb. Eraldi seepärast, et ega neid pianiste nii palju polegi, kes valdavad seda kunsti kadudeta.

Kavalehel oli Mihkel Peäske sulest annotatsioon, kus öeldud, et kahe suure teose vahele on otsekui tasakaalustuseks loodud Heitor Villa-Lobose teos “Assobio a Jàto” (1950) flöödile ja tšellole. Tegelikult ei ole see teos üldsegi mitte väiksema mahuga (kolmeosaline), aga veel vähem väiksema kaaluga, seega sugugi mitte intermeedium, vaid tõusis minu arvates vaata et peateoseks. Selles asjaolus pean “süüdlasteks” esitajaid – oli siis vaja lugu nii hästi mängida, kuigi autorilgi on arvatavasti oma osa ja see oli nüüd küll see koht, kus ka lossi akustika oli soodsalt kaastegelane. Väga kõrgetasemeline esitus on nüüd olemas ka salvestatuna nii helis kui pildis, sest EMTA jäädvustas kogu kontserdi.

Plaanilise peateosena kõlas Felix Mendelssohn-Bartholdy Trio op. 49 d-moll (1839). Trio on kirjutatud standardkoosseisule, s.t viiul, tšello, klaver, ja selliselt ka nn klaveritriode raudrepertuaaris nagu autori teinegi Trio c-moll op. 66. Leidsin esituses, mis oli kogu kontserdi vääriliselt meisterlik, tõestuse kolmele kokkulangevale asjaolule. Esiteks, olles ise teost teatud arv kordi esitanud, mõtlesin, et esimene ja teine osa võivad suurepäraselt kõlada, aga mis saab kolmanda ja neljandaga, kui viiuli asemel on flööt. Teiseks lugesin kavalehelt, et autor avaldas kirjastajale kahtlust esimese ja viimase osa “tihedusest” tulenevate probleemide kohta. Ja kolmandaks oli päris hea tõdeda, et ikkagi III ja IV osa on need, mis jäävad ka autori seades originaalist vaesemaks. See tõdemus ei märgi mingit tõrget hea muusika heas ettekandes vastuvõtul, vaid on lihtsalt subjektiivne konstateering.

Lisada on veel tarvis, et kontsert oli ühtlasi ka 1/5 flötist Mihkel Peäske doktoriõppe interpretatsiooni-programmist EMTAs ja usun, et see sai sooritatud edukalt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming