Meie olemegi indie

Huvitav muusika ei pea olema aheldatud mõttetu stiilimääratluse külge – kõik võib olla indie. Või siis mitte.

PRIIT LIIVISTE

Tartu Indiefest“ 18. – 20. V. 22 esinejat eri kontserdipaikades.

Möödunud nädala lõpul tegi muusikafestival „Tartu Indiefest“ mulle selgeks, et Eestis on muusikaga lood paremad, kui ma pelgasin. Head ja uut on tulemas palju. Neljapäeval aparaaditehase kontserdiõhtuga alanud festival suutis kolme päeva jooksul murda päris mitu eelarvamust ja veenda mind selles, et hea ja huvitav muusika ei pea olema aheldatud mõttetu stiilimääratluse külge – kõik võib olla indie. Või siis mitte. See on suhtumise küsimus. Indie kui lühend sõnast independent tähendab iseseisvust ning Eesti väike muusikamull – tööstuseks on seda palju nimetada – seisab üsna uhkelt ja iseseisvalt (pisut värisevatel) jalgadel. Kui siin võimalusi silmas pidada, ei ole häbeneda miskit.

Festivali avaõhtul lavale astunud Alex Kelman sobis ilmselt kõigist nähtud esinejatest kõige paremini indie-kategooriasse. Kelman on minu arvates kõige ehedam näide klassikalisest indie-muusikust – häbelik poiss süntesaatori ja kitarriga esinemas napilt paarikümnele kuulajale. Ei mingit tulevärki ega liigset poosi, samal ajal ka mitte liigset sära või sedasorti energialaengut, mida kontserti kuulama tulnud inimene tõenäoliselt leida püüab. Kui minu festivalikülastus oleks piirdunud vaid selle kontserdiga, oleksin muretult saanud väita, et minu arusaam indie’st on jätkuvalt pädev ja „vot sellised need indie-bändid kõik ongi“. Üllatuseks hakkas aga reaalsus selle seni kindlalt jalgadel seisnud tabureti jalgu vihase termiidina järama.

Riia jazz-funk-ansambel Very Cool People andis esimese hoobi. Nende värskendav energia koos nauditava pillimänguga erines eelmisest artistist nii tohutult, et korraks tekkis küsimus, kas olen äkki õhtuhämaruses uksega eksinud ja indie-rahva nukravõitu kinganina-vahtimise-peo asemel sattunud mõnda lõunamaisesse rannarestorani, kus tähistab juubelit kohalik mustlasparun.

„Tartu Indiefesti“ peaesineja I Wear* Experiment on suure lava bänd ja selle ansambli koht on staadionikontsertidel. Nad on selle ära teeninud.

Ken Mürk

Nähtu ja kuuldu veenis mind järgmisel päeval varakult Genialistide Klubisse liikuma, lootuses lasta ennast taas meeldivalt üllatada. Ma ei pidanud pettuma: esimesena lavale astunud The Werg mõjus ansambliliikmete noorusest hoolimata eriti veenvalt. Instrumentaalbändi puhul on ehk esinejal ka lihtsam iseendaks jääda: kramplik nõue laval rokkstaari mängida ja mikrofoni najal väänelda sel juhul ei kehti ja muusik saab pühenduda täielikult muusikale, mitte tsirkusele. Mõnes mõttes on naljakas vaadata, kuidas kitarrist mängib ülivingeid soolosid justkui ainult iseendale, nagu poleks vahet, kas olla prooviruumis või kontserdilaval. Aga sedasorti ausus – esinemata esineda – tuleb vähestel veenvalt välja. The Werg suutis seda.

Bourbon Sugar oli hoopis teisest puust – ilmselgelt on bändil teada, keda nad jäljendada tahavad. Basskitarristi maneerid ja hoiakud viitasid sellele, et tegelikult oleks ta tahtnud metal-bändi sattuda. Kitarrist oli aga ilmselgelt saanud Led Zeppelinist üledoosi, sest niivõrd üks ühele Jimmy Page’i lavaliikumist, žeste ja isegi välimust jäljendada ei saa mitte kuidagi kogemata. Hetkel, mil kitarrist laval poognaga musta Gibson Les Pauli kräunutas, oli kuidagi meeldivalt tuttav tunne. Esitus ja emotsioon veensid – selline võis tõenäoliselt olla ka mõni varasem Zeppelini kontsert. Siiski, kui üritada nii väga olla keegi teine, siis kas ei ole oht ennast üldse ära kaotada. Kes on see inimene seal Jimmy Page’i kostüümis ja mis muusikat mängiks ta siis, kui ta ei üritaks iga hinnaga astuda jalajälgedes, mis on ka parimatele poegadele pisut liiga suured? Tahan lihtsalt öelda, et nii hea pillimänguoskusega muusik ei pea tingimata kedagi jäljendama. Loomulikult ei saa seda ka hukka mõista: paljud noored muusikasõbrad jõuavad võib-olla just tänu Bourbon Sugarile Led Zeppelini või mõne teise legendaarse ansambli loominguni.

Iisraelist saabunud Onogana suutis saali meelitada natuke rohkem inimesi kui eelmised esinejad. Paraku ei suutnud korraldajad kuidagi veenda ansambleid ajakavast kinni pidama, täpsemalt öeldes, ei suudetud veenda Onoganat lavalt lahkuma. Ajakava oli lõpuks nii suurejooneliselt nihkes, et südaööl alustama pidanud Põhja Konn ei olnud poole kahe paiku öösel veel esimest nooti mänginud. Olin pettunud, arvestades asjaolu, et Põhja Konn on üks bändidest, mida ma kindlasti näha-kuulda soovisin. Minu jaks sai otsa, Onogana täristas aga muudkui lisalugusid. Leppisin kaotusega ja lahkusin.

Eelmise päeva vead kordusid paraku ka laupäeval: kui päevase välifestivali esimene esineja Magnetar pargilaval oma malbe etteastega alustas, oli ajakava juba peaaegu tunni jagu nihkesse läinud. Võimalik, et korraldajad ootasid rahvamasside saabumist, aga seda paraku ei juhtunud ning keskeltläbi koosnes publik umbes 40–50 inimesest, kellest mõnigi oli esineja.

Väga suur ja meeldiv üllatus oli Kadri Voorand Trio, mis oma eheduses minu kui džässikauge inimese täiesti ära võlus ja pani taas mõistma, et igast muusikastiilist võib leida näiteid suurepärastest loojatest ja esitajatest. Kadri Voorandi esinemine oli mulle ilmselt festivali tipphetk.

Kvartetist ajutiselt duoks kahanenud The Jingles lajatas kuulajatele klassikalise bluusroki malakaga ja see toimis. Taas ei suutnud ma heita peast mõtet, et see kitarrist soovib nii nagu päev varem nähtud Bourbon Sugari helivõlur olla väga kellegi teise moodi … Üritasin selle mõtte kõrvale heita, sest muidu võib jääda mulje, et ma ühegi teise bändiga kedagi võrrelda ei oskagi. Aga kui noormehed asusid esitama oma versiooni Led Zeppelini loost „Rock and Roll“ ning rolli sisse elasid, sain aru, et mul oligi õigus. Piinliku täpsusega jäljendatud maneerid mõjusid veidrana – taas pisut liiga palju tsirkust ja sisu vähevõitu. Julgen neilegi soovitada oma loomingule truuks jäämist, sest nii palju, kui ma kuulsin, toimis see piisavalt hästi, et mitte võõraid lugusid esitavaks kaverbändiks hakata.

„Indiefesti“ peaesineja oli I Wear* Experiment, kellest saab ilmselt peagi üks eesti muusika suuri edulugusid: niivõrd professionaalset esitust ja läbimõeldud produktsiooni ei suuda ilmselt vastu panna ükski teine noor kodumaine bänd. I Wear* Experiment võiks stiilipiire silmas pidades olla Eesti oma Muse. See on suure lava bänd ja selle ansambli koht on staadionikontsertidel. Nad on selle ära teeninud ja arvestades, millise kire ja põhjalikkusega bänd loometeel tegutseb, ei tohiks see võimatu olla.

Koduteel hakkasin mõtlema, et mis see indie siis üldse on. Muusikalises mõttes minu ettekujutus indie-rokist sel festivalil peaaegu kajastamist ei leidnud. Kui indie peaks tähendama iseseisvat, põrandaalust muusikat, siis võib naljaga pooleks öelda, et peaaegu kõik Eesti muusikud võiksid kanda indie silti, sest toimivat muusikatööstust siin ei ole ja nii väikesed kui ka suuremad tähed ajavad maailma mõistes asju ikkagi põlve otsas. Seda toredam on pidevalt avastada uusi häid artiste, kes on hoolimata olukorra keerukusest või ka tänu sellele suutnud endale ja oma loomingule truuks jääda ning – kes rohkem, kes vähem – uute kuulajateni läbi murda.

Kui võtta kategoriseerimise aluseks publiku hulk, on ühtviisi indie nii Jarek Kasar kui ka Kadri Voorand, Põhja Konn ja Bourbon Sugar. Festivali nimi isegi eksitab, sest päris-indie’t laval peaaegu ei olnudki. See ongi ilmselt hea, sest tavapärase kinganina-piilumise-roki asemel said muusikasõbrad näha väga palju täiesti erinevaid suurepäraseid artiste, kes kõik on mingis mõttes aktuaalsed või kelle puhul on näha, et lähemal ajal võib neist kujuneda midagi, mille üle uhkust tunda. Indie on surnud, elagu indie!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming