Melodija viimased päevad Baltimail

Aastatel 1985–1991 avaldas Melodija hämmastava hulga eksperimentaalset muusikat, muu hulgas Balti riikide iseseisvusliikumist toetavaid laule.

PEKKA GRONOW

Nõukogude Liit oli üks maailma suuremaid plaaditurge. 1970ndatel ja 1980ndatel toodeti aastas peaaegu 200 miljonit heliplaati, mis asetab NSVLi plaadimüügi Ühendkuningriigi ja Lääne-Saksa­maaga samale pulgale. Aastas anti välja umbes 1200–1500 uut nimetust.

Muidugi oli Nõukogude plaaditööstus lääne omaga võrreldes teistmoodi. See oli osa plaanimajandusest ja plaatide tootmise monopol kuulus NSV Liidu kultuuriministeeriumi üleliidulisele heliplaadifirmale Melodija. Konkurentsi ei olnud. Umbkaudu kolmandiku pressitud plaatidest moodustasid väikesed painduvad plaadid, mis köideti ajakirjade Krugozor ja Kolobok vahele. Melodija repertuaar valiti vastavalt kommunistliku partei kultuuripoliitika eesmärkidele ja enne ilmumist pidi kõik plaadid heaks kiitma Trükistes Riikliku Saladuse Kaitse Peavalitsus ehk GLAVLIT. Salvestati hämmastavalt mitmekülgset muusikat klassikalise muusika tipp­interpreetide ja džässmuusikute esituses, jõuti poplaulude ja abhaasi rahvamuusikuteni, kuid jahmatavalt palju jäeti ka valikust välja. Näiteks on hästi teada, et rokkmuusikat Nõukogude kultuuripoliitikas enne 1980ndaid ametlikult ei tunnustatud ja Melodija andis välja väga vähe rokiplaate. Firma poliitika ja tarbija ootuste vahel laiutas aina suurenev lõhe, mis täideti osaliselt isekopeeritud kassettide ebaametliku ringlusega.

Melodija ajalugu ei ole veel kirja pandud, kuid tänu veebiallikatele nagu records.su saab plaadifirma toodangu märkimisväärse detailsusega rekonstrueerida. Peale selle on kolmel Balti riigil olemas rahvuslik diskograafia. Eesti diskograafia on valminud rahvusraamatu­kogus, Läti ja Leedu vinüülplaatide disko­graafia on aga erakollektsionääride tehtud. „Eesti vinüülplaatide disko­graafia 1954–2010“ sisaldab ka Igor Garšneki kirjutatud lühiülevaate Melodija Eesti osakonna ehk Tallinna heliplaadistuudio ajaloost.

1985. aastani kulges Melodija tootmistegevus väljakujunenud rütmis. Kõigil kohalikel stuudiotel olid tootmisnormid, mis muutusid aastast aastasse vähe. Näiteks Tallinna heliplaadistuudio pidi aastas tootma umbes 20 tundi uut muusikat. Kehtestatud olid ka normid eri muusikažanridele ning umbes kolmandik kõigist salvestistest oli klassikaline muusika, mis juhtumisi tähendas, et 1970ndatel salvestati Eestis rohkem klassikalist muusikat kui Soomes. Riias ja Vilniuses järgiti samu eeskirju, kuid on põnev märkida, et Eesti Melodijas salvestatud muusika tundub olevat kõige mitmekülgsem. Riias valitsesid tootmises läti estraadi isaks nimetatud Raimonds Paulsi laulud. Vilniuses 1970ndatel salvestatud muusika on üsna tõsine.

Laulev revolutsioon sai Lätis kõige suurema hoo 1989. aastal, kui lauluvõistlusest „Mikrofona aptauja“ („Mikrofoniküsitlus“) sai peaaegu Läti rahvarinde reklaam. Sel aastal osales konkursil ka Balti keti tunnusmeloodia, mida lauldi eesti, läti ja leedu keeles: „Atmostas Baltija!“, „Bunda jau Baltija!“, „Ärgake, Baltimaad!“.

Kuvatõmmis

1985. aastal sai NLKP KK peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Algas pikk, tublisti hilinenud reformide aeg: pere­stroika ehk uutmine ja glasnost ehk avalikustamine. Eesmärk oli suurem vabadus nii majanduses kui ka poliitikas, rohkem konkurentsi ja vähem tsensuuri, kuid selle ettevõtmise käigus lagunes 1991. aastal kogu NSV Liit.

Nõukogude plaadiäris sai ajavahemikust 1985–1991 imepärane etapp. Moskva stuudiod kummardasid ikka veel ametlikku poliitikat ja 1987. aasta kõige soositumate Melodija salvestistega tähistati Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva. 1988. aasta esimeste väljaannete hulgas oli album pealkirjaga „Baltika, moje rodnoje more“ („Läänemeri, mu kodumeri“), millel teeb kaasa Nõukogude mereväeansambel. Baltimaadel tootsid aga Melodija stuudiod muusikat, mis vastandus avalikult Moskva kursile ja kommunistliku partei suunistele. 1991. aastaks oli Melodija avaldanud hämmastava hulga eksperimentaalse ja äärmusliku muusikaga plaate, muu hulgas Balti riikide iseseisvusliikumist toetavate lauludega. Näib, et 1988. aasta paiku leidis Baltimaade stuudiotes aset justkui minirevolutsioon, kuid isegi enne seda aastat oli jõutud juba palju teha.

On hästi teada, et popmuusika vallas oli Eesti Nõukogude Liidus kõige rohkem edusamme teinud. Eesti rokk­ansamblid olid liidus teada-tuntud ja huvitaval kombel anti NSV Liidu esimesed progeroki salvestised (ansamblilt Psycho) välja 1978. aastal Eesti Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu (ELKNÜ, rahvakeeles komsomol) kongressi tähistamiseks ajalehe Noorte Hääl vahel. Läheneva laulva revolutsiooni lauludest tehti aga esimesed salvestised 1986. aastal Lätis.

Läti raadio lauluvõistlus kandis pealkirja „Mikrofona aptauja“ ehk „Mikrofoni­küsitlus“. See oli alguse saanud juba 1968. aastal ja oli väljakujunenud tava, et Melodija andis igal aastal välja võidu­lugudega kogumiku. See oli Nõukogude Liidus tavatu, sest võidulood valis kirja teel rahvas, mitte elitaarne žürii.

Aastate jooksul oli juba esinenud juhtumeid, kus lätlased olid ettevaatlikult kommunistlikule parteile välja­kutse esitanud, hääletades laulude poolt, mis olid ametivõimude meelest liiga rahvuslikud. 1981. aastal oli publiku selge lemmik laul „Tik un tā“ („Niikuinii“) ja postkasti hakkas voolama tuhandeid hääli. Mingil hetkel avastasid tsensorid, et oli üleüldse viga lubada sel laulul võistlusel osaleda. Laul on vaieldamatult rahvuslik: seal tervitatakse sügise saabumist Lätisse, kuid soovitatakse loodusel mitte kiirustada, sest „niikuinii on Läti kõige kaunim“. Selle autor oleks muidugi pidanud ülistama Nõukogude Lätit, mitte Lätit. Laulule antud hääled hävitati raadiomajas salaja, et takistada selle esikohale jõudmist. Ometi andis Melodija laulu välja topeltalbumil, kus on kõik selle võistluse lood. Ilmselt jäid tsensorid rahule: vähemalt ei tunnistatud laulu aasta parimaks.1

Tuntud läti rokkansambel Zodiaks võttis saatest „Mikrofona aptauja“ („Mikrofoniküsitlus“) osa lauluga „Taisnība“ („Tõde“), kus palutakse, et tõde tuleks metallkirstust välja.

Kuvatõmmis

On irooniline, et tsensorite sekkumise tõttu läks 1981. aasta esikoht Raimonds Paulsi laulule „Miljon roosi“, mis sai tohutult populaarseks nii Nõukogude Liidus kui ka Soomes ja Rootsis. See on veel topeltirooniline, kuna laulu lätikeelne originaaltekst „Dāvāja Māriņa meitenei mūžiņu“ („Andis Māriņa tüdrukule elu“), mille autor on Leons Briedis, on seotud läti mütoloogiaga. Briedis oli 1960ndatel rahvusliku tegevuse tõttu Riia ülikoolist välja visatud, kuid ta sai õpinguid jätkata Moldovas. Tema algtekstist, loost õnnetust kunstnikust, kes ostab oma armastatule miljon erepunast roosi, ei ole paraku laulu tuntud vene versioonis [sama tekst on tõlgitud ka eesti keelde – toim] mitte midagi alles jäänud.

1981. aastal oli Brežnev veel võimul. 1986. aastal olid perestroika ja glasnost juba alanud ning Melodija hakkas litsentsi alusel välja andma rahvus­vaheliselt tuntud lääne rokkansamblite salvestisi. Nõukogude rokkmuusika oli ametlikule heakskiidule lähedal ning Baltimaade rokkansamblitel lubati osaleda ametlikel konkurssidel ja plaate salvestada. 1986. aastal võitis „Mikrofoni­küsitluse“ võistluse esimest korda rokkansambel ja selle nimi oli Līvi. Võidulaul „Dzimtā valoda“ („Emakeel“) vaidlustas ilmselgelt Baltimaade venestamise. Ka see ilmus Melodija kogumikul ja saate finaalkontserdi katkendit saab vaadata YouTube’is.2

Glasnost’i tõeline läbimurre saabus 1988. aastal, kui Gorbatšov vahetas välja Balti riikide parteisekretärid ja asutati rahvaliikumised. Ka raadios ja televisioonis hakkasid puhuma uued tuuled ning muidugi mõista ootasid muudatused ees ka Melodija kohalikke harusid, ehkki mul ei ole õnnestunud selle kohta täpseid andmeid leida. Televisiooni noorteprogrammidest sai iseseisvusliikumise foorum. 1988. aasta „Mikrofoniküsitlus“ nägi välja nagu Latvijas Tautas fronte ehk Läti rahvarinde kampaania ning Igo & Remixi võidulaulus „Pie laika“ („On aeg“) nõuti avalikult Läti iseseisvust:

Kokkusurutud kivised huuled.

Mis tegi meid selliseks?

Kuid mälestused

vemmeldavad me veres …

Elagu isamaa!

Me ei küsi – me nõuame

vabadust oma isamaale.

Me nõuame!3

Olen sageli mõelnud, kas Mihhail Gorbatšov oleks seda laulu kuuldes mõelnud, et on oma glasnost’iga liiga kaugele läinud. Muidugi ei saanud ta läti keelest aru, nii et võib-olla oleks ta lihtsalt nautinud Igo ja tema ansambli Remix suurepärast esitust. Õieti kõlab laul vägagi samamoodi rootsi bändi Europe eelmise aasta hitiga „The Final Countdown“ („Viimane stardiloendus“). Finaalkontserdi telesalvestusel on aga näha, et publiku hulgas on päris palju tõsiseid nägusid, kes ilmselt mõtlevad, mis on õieti teoksil …

Laulev revolutsioon sai Lätis veel suurema hoo 1989. aastal, kui „Mikrofoniküsitlusest“ sai peaaegu Läti rahvarinde reklaamüritus. Oli Balti keti aasta ning üks võistluslauludest oli ühtlasi Balti keti tunnusmeloodia, mida lauldi läti, leedu ja eesti keeles: „Atmostas Baltija!“, „Bunda jau Baltija!“, „Ärgake, Baltimaad!“.4 Zigmars Liepiņš, kes on praegu Läti rahvusooperi direktor, osales konkursil lauluga „Brīvību Baltijai!!!“ („Vabadus Baltimaadele!!!“). Tuntud rokkansambel Zodiaks võttis saatest osa lauluga „Taisnība“ („Tõde“), kus palutakse, et tõde tuleks metallkirstust välja. Võistlejate hulgas oli isegi Imants Kalniņši laul, mille pealkiri on lihtsalt „Veltījums LTF“ – tegemist on pühendusega Läti rahvarindele. Kõik need laulud pandi ka „Mikrofoniküsitluse“ 1989. aasta kogumikplaadile, mille andis välja Melodija.

Vilniuses oli Melodija toodang olnud palju konservatiivsem: ilmus muljetavaldav kogus leedu džässi, kuid plaatidele jõudis väga vähe rokkmuusikat. Ka Leedu televisioon tõi 1987. aastal vaatajateni uue noortele suunatud muusika­saate. Kui Läti „Mikrofona aptauja“ oli põhiliselt uute laulude konkurss, siis „Jaunimo estrada“ ehk „Noor lava“ oli keskendunud uutele bändidele. Ansambli Rondo lugu „Trečias atsidusimas“ („Kolmas hammustus“) peegeldab suurepäraselt selle aja vaimu.5 Bändiliikmed olid riietatud keskaegseteks leedu rüütliteks ja tütarlastekoor väljendab oma pühendumust isamaale.

Leedus ei andnud Melodija välja konkursi kogumikalbumeid, kuid „Trečias atsidusimas“ on ilmunud Rondo teisel albumil „Tau  2“ („Sulle“, 1990). Ometi mäletab suurem jagu leedukaid sellest ajast just ansambli Antis (Part) kuulsat punast albumit. Bändi asutas 1985. aastal arhitekt Algirdas Kaušpėdas, kes oli ühtlasi üks Leedu rahvaliikumise, initsiatiivgrupi Sąjūdis asutajaliikmeid. Poliitilise olukorra teravnedes läks Antise valitsusvastane kriitika üha avalikumaks. Nende esimeselt albumilt pärinev lugu „Alio, alio“ („Halloo-halloo“) on satiir: pilgatakse riigi komparteilastest ametnikke, kes üritavad kiirete muutuste keerises meeleheitlikult USAs elavatelt välisleedulastelt telefonitsi nõu küsida. YouTube’ist leiab selle loo võimsa video, mis on ilmselt toodetud Leedu televisioonis.6

Eesti toodang on ajavahemikus 1985–1991 Lätis ja Leedus tehtud avalikult poliitiliste salvestiste hulgaga võrreldes suhteliselt tagasihoidlik. Laulev revolutsioon andis palju muljetavaldavaid laule, kuid Eestis ei tundu plaadid nende tuntuks tegemisel pearolli mängivat. Alo Mattiiseni kuulus laul „Ei ole üksi ükski maa“ ilmus 1988. aastal Melodija kogumiku „Eesti pop IX“ viimase loona. Kui Melodija avaldas 1990. aastal Mattiiseni laulutsükli „Viis isamaalist laulu“, oli see juba möödunud ajastu meenutus. Plaadi tagakülje teksti autor Peeter Vähi märgib, et see on „kuuma 1988. aasta suve“ tõendusmaterjal.

Sel ajal murenes juba nii NSV Liidu plaaditööstus kui ka kogu majandus. Nõukogude ametliku statistika andmetel vähenes plaaditoodang 1980ndatel pidevalt. Ma ei tea, kas see oli nii materjalivähesuse või kassetipiraatluse õitsengu tõttu, ega ka seda, millist muusikat müüdi väikestes poolametlikes kassetikioskites, mis kerkisid igale poole. Aastatel 1989–1991 oli Melodija toodang eriti ebaühtlane: näib, et anti välja palju vanemat materjali, mis oli kaua aega ilmumist oodanud.

Pärast 1991. aastat lõpetas Melodija Baltimaadel tegevuse ja plaadiäri võtsid üle uued ettevõtjad. Moskvas tegutseb Melodija tänapäevani ja näib edasi kandvat vana nõukogude firma pärandit. Mis juhtus aga teistes endistes Nõukogude vabariikides, kus saavutati 1991. aastal samuti iseseisvus? Kas sealgi oli uute poliitiliste lauludega laulev revolutsioon – Moldovas ja Armeenias? Millist muusikat tootsid Melodija stuudiod samal ajal Thbilisis või Kiievis? Uurijale on veel palju põnevaid küsimusi.

Inglise keelest tõlkinud Maria Mölder

1 Peaaegu kõik artiklis mainitud laulud on YouTube’is kättesaadavad kas originaalsalvestise või nüüdisaegse telesalvestisena. Laulu „Tik un tā“ ülesvõte „Mikrofoni­küsitluse“ 1981. aasta finaalkontserdilt https://www.youtube.com/watch?v=232ExKLWpy8

2 Laulu „Dzimtā valoda“ Läti televisiooni salvestises on tohutu jõud, isegi kui tekstist ei saa aru. Väidetavalt pidi bänd teles esinemise tõttu lava­välimust muutma ja „kenasti“ riietuma. https://www.youtube.com/watch?v=pMg_jfIOSFc

3 „Pie laika“ on „Mikrofoniküsitluse“ 1988. aasta kogumikul ja plaadi tutvustustekstis ülistatakse „Läti taassündi“. https://www.youtube.com/watch?v=XqjOEFLGqfA

4 1989. aasta „Mikrofoniküsitluse“ ja selle Melodija albumi laule on YouTube’is palju. Kaks miljonit balti­maalast moodustasid augustikuus MRP lepingu 50. aastapäeva meenutamiseks läbi kolme maa kulgeva inimahela, „Atmostas Baltija!“ oli Balti keti tunnusmeloodia. https://www.youtube.com/watch?v=nh34Bwqja1s

5 Laulu „Trečias atsidusimas“ leiab konkursi „Jaunimo estrada“ 1988. aasta kogumikul ja ansambli Rondo teisel LP-l. https://www.youtube.com/watch?v=N7PY6QE7mUU

6 „Alio, alio“ on Algirdas Kaušpėdase ja Antise teatraalse roki tüüpiline näide. https://www.youtube.com/watch?v=5KWRQCneh6s

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming