Melodraama pole sage ?anr

Mirjam Tally

Richard Straussi melodraama ?Enoch Arden? (tekst Alfred Tennyson) 13. I Estonia kontserdisaalis: Peep Lassmann (klaver) ja Tõnu Mikiver (lugeja). Melodraama pole meie tänases muusikapildis just sageli kuuldud ?anr. Kunstide ühendamise ja sünteesimise ajastul võiks ju praegugi keegi midagi analoogilist teha, nagu sai kuulda möödunud neljapäeva pärastlõunal Estonia kontserdisaalis. Peab tõdema, et tegemist on lihtsaima võimalusega viia kokku kirjandus ja muusika või, kui edasi fantaseerida, oleks hea idee korraldadagi selliseid muusika- ja kirjandusõhtuid ? näiteks nõnda, et elukutselise näitleja asemel loevad oma tekste kirjanikud ise Ja sinna juurde, n-ö garneeringuks kõlaks teksti illustreeriv muusika.

Nõnda esitas oma eluajal melodraama ?Enoch Arden? klaveripartiid helilooja ise, ent teose loomisajendiks oli tänutunne Ernst von Possarti vastu, kes Richard Straussi (1864 ? 1949) elus palju edasi aitas ja kellega koos nad selle melodraama Euroopas menukaks mängisid. Melodraama polnud ?anrina tollal midagi uut, neid kirjutasid ka teised R. Straussi kaasaegsed ja ?anrina on see ?elus? tänapäevani.

Melodraamas oli esiplaanil tekst, mida muusika dramaatilisematel hetkedel toetas, illustreeris, rõhutas ja võimendas. Sü?eeks ikka armastus: kahe mehe ja naise romantiline armastuskolmnurk, tulvil õilsaid tundeid ja lüürikat, puhtaid soove ja head tahet. Seega ilmne paralleel tänapäeva seebiooperite või ka sentimentaalsete armastusromaanikestega, kust on välja jäetud õelad intriigid. Natuke seebiooperlik see sü?ee ju oli, aga oma lihtsuses ometi võluv. Sest kõike kujutati ilma pahatahtlikkuse, kadeduse, omakasuiha ja teiste negatiivsete varjunditeta, mis enamasti elu ja tundeid mürgitavad. Intriig tunnete pinnal puudus täiesti, pigem jälgisid näitleja Tõnu Mikiveri jutustuse arengut nagu seiklusjuttu, millesse peale armastuskolmnurga oli põimitud ka midagi Robinsoni seiklustest üksikul saarel.

Enamasti andis muusika diskreetselt teed tekstilugemisele, aeg-ajalt need eri plaanid ka kattusid, muusika võimendas ärevamaid hetki. Neil momentidel kippus Peep Lassmann tänapäevasel jõulise kõlaga kontsertklaveril lugejat küll pisut varjutama, lugeja puhul aga häiris mõnikord võimendus, mis kippus valjematel ning dramaatilisematel momentidel kaasa ragisema. Ent võimenduse kasutamine nii suures saalis on aga loomulikult paratamatu, kui tahta, et tekst tõesti täie selgusega kuulda oleks.

Ilmselgelt sobiks selline melodraama paremini õdusamatesse, kammerlikumatesse saalidesse, kamina ja küünlavalguse keskele ? ja kui tahaks olla eriti luksuslik, võiks ju tänapäevase kontsertklaveri asemel võtta mõne selle vaiksemakõlalise eelkäija. Ent nõnda suure publikuhuvi korral peab ju tõesti tõdema, et kammersaali need kuulajad ära ei mahu, sellest ilmselt ka valik Estonia kontserdisaali kasuks.