Metsluikedest, kadunud tütrest ja kolmest bassist

Tiiu Levald

Saaremaa ooperipäevad 17. – 23. VII Kuressaares.  Saaremaa ooperipäevadel oli sel suvel plahvatuslikule „Tähehaavale” (vt eelmist Sirpi) lisaboonusena eelnenud kolm meie muusikaelu  väärtust kasvatavat kontserti, millest ei saa vaikides mööda minna. Need olid René Eespere ja Leelo Tungla lastemuusikal „Metsluiged”, galakontsert ja „Kolm bassi korraga”.  Alustan lastele mõeldust. Kuna olen vanaemaseisuse tõttu enamikku meie lavadel lastele etendunust näinud-kuulnud, siis julgen võrdlusega lagedale tulla: seekordne ületas kindlasti enamiku eelnevatest nii oma muusikalise materjali, hea orkestratsiooni, teksti poeetilisuse ning teravuse, lavastuse dünaamilisuse  (Loore Martma), kostüümide nutikuse (Liis Vares, kellelt ka liikumine) kui ka nelja solisti (Saara Kadak, Jekaterina Nikolajeva, Arno Tamm, Ott Kartau), ETV tütarlastekoori (Aarne Saluveer) ning G. Otsa nimelise Tallinna muusikakooli sümfooniaorkestri (dir Mihhail Gerts) kvaliteediga.   Kuressaare kultuurikeskuse saal ja lava seadis tegijatele kindlad tegutsemisraamid, kuid lavastaja ja kunstniku-koreograafi nutikuse  tõttu oli panuse tehtud noortele näitlejatele ning koos tõestati taas Viljandi kultuuriakadeemia kõrget taset. Nauditavat siirust ja dramatismi oli Saara Kadaku Eliises (VKAs oli juhendajaks Kalju Komissarov), aga ka Jekaterina Nikolajeva temperamentselt õelas ja mürgises võõrasemas (EM TAs juhendajaks Hendrik Toompere jr). Äärmiselt mõjus oli Ott Kartau jutustajana – kõnehääle kandvus, tämbraalne lopsakus ning mõtete edastamise  äärmine sugestiivsus tuletasid meelde meie draamalavade omapärasemaid hääli nagu Leonhard Merzin, Jaan Saul, Mikk Mikiver minevikust, nüüdsed Aarne Üksküla, Lembit Peterson.    

Arno Tamm kui džäss-, pop- ja pärimusmuusikaga tegelev noormees suutis luua väga hea karakteri. Tema tegutsemisamplituud oli ju teistega võrreldes palju avaram, siin oli suurt kiindumust, kahtlustamist, pettumust ja õnne taasleidmist – ja muusikaline materjalgi oli kaalukam, tema võimete vääriline. Lavaline atribuutika oma nappide vihjetega – kujuteldavad nõgeseniidid, millest pidid valmima kõik üksteist venda nõidusest päästvad särgid, nii kõnekad kaks kübarat ülestikku ahvatleva võõrasema peas (ilmne vihje, et nüüdsest on  võim ja tahe tema käes) – oli koos valgusmängude ja foonil kujutatud luikede imitatsiooniga kooskõlas malbe ja kõrvupaitava muusikaga. Kõrv lausa puhkas ET V tütarlastekoori väga ümara ja samas klaari intonatsiooniga lauldud lõikudes, rääkimata noorteorkestri heas tämbraalses põhitoonuses esitatust. Rõõm oli tajuda, et hea muusikaline maitse polnud ka seekord maha jätnud noort dirigenti Mihhail Gertsi. Tahaks loota, et sellele äärmiselt lastesõbralikule  ning hingeharivale loole leitakse ka edaspidi mängupaikasid – koolilaste näol on ju piiritu auditoorium kindlustatud.     

  Ooperipäevade galakontserdilt jäi hinge kohtumine kahe laias maailmas tegevusvälja leidnud eesti muusikuga. Need on dirigent Vello Pähn ja metsosopran Helen Lepalaan: esimene on põhiliselt 1988. aastast Pariisi Rahvusooperis, 1992. aastast Hamburgi Rahvusooperis ning 1996. aastast Savonlinna ooperifestivalil, teine on aastast 2009 trio Kybele liige ning ees ootavad esinemised Walesi Rahvusooperis,  Brabandi orkestriga ning Carmeni roll Heidelheimi ooperifestivalil. Ankara ooperija balletiteatri orkester kandis tervet õhtut, mille esimene, populaarsetest lääne-euroopa heliloojate loomingust koosnev pool oli Pähna juhatada. Kava teine pool jagunes türgi ning Verdi ja veristide ooperiaariate vahel, siin oli dirigendiks İstanbuli Riikliku Sümfooniaorkestri peadirigent ning muusikajuht Naci Özgüç. Kas oli tegu harjumatult pingerohke töömahuga  – kuumusega peaks ju türklased harjunud olema! –, kuid päris tagasihoidlik mulje jäi orkestri kõlakultuurist ja tehnilisest tasemest – julgen öelda, et ei kanna välja võrdlust meie Estonia orkestriga!   

Ja seda enam väärib imetlust see, kuidas Pähn kujundas muusikalise materjali koostöös nii Helen Lepalaane, Ursula Pfitzneri  (sopran,Viini RO ), Tommi Hakala (bariton, Soome) ning suurepäraste türgi lauljate Feryal Türkoğlu (sopran), Tuncay Kurtoğlu (bass) ja Eralp Kiyiciga (bariton). Pähna dirigeerimismaneer on diskreetne, manuaalne „ballett” on välistatud ning edu garanteerib tema maitsekas stiilitunne. Ei saa salata, et Hakala Wolframi „Ehatäht” Wagneri „Tannhäuserist”, Nedda ja Silvio duett Leoncavallo „Pajatsitest” koos Pfitzneriga ning Verdi Macbethi aaria  Kiyicilt kuulusid oma teostuselt kõrgklassi, kuid uskumatult eredana jäi meelde Helen Lepalaane Rosina Rossini „Sevilla habemeajajast” ning Bizet’ Carmeni „Mustlaslaul”. Tema hääle omapärane tämber ja hea liikuvus ning lauljatari lavaline graatsia, kaunis välimus ja sarm – kõik oli loomulikus kooskõlas hea musikaalsusega. Taas on üks siit maailma lennanud inimlaps tõestanud, et aeg (võõrsil on möödunud kümme aastat), töökus, töövõimalused ja loomupärane arukus viivad sihile! Mäletan selgesti tema lauljatee algust, neid otsinguid ja kõhklusi ega oska varjata oma rõõmu, et tulemus on nii väärtuslik.

Ja lõpuks mõned mõtted õhtust „Kolm bassi korraga”: Jaakko Ryhänen (Soome), Priit Volmer (RO Estonia), Koit Soasepp (Soome RO lepinguline solist), klaveril Piia Paemurru. Seega meister ja õpipoisid. Kahju, et ma ei saanud sama kontserti kuulata järgmisel päeval Hiiumaal Kärdla kirikus, kus on just sobilik akustiline olukord sellisele kooslusele. See ei tähenda muidugi, et need kolm unikaalset häält ja muusikut Saaremaal publikule endast  midagi andmata jätsid. Kuid laulda klaveri saatel ruumis, kus tegija ennast ei kuule loomuliku vastukajaga, vaid läbi tehnika, on suuri kogemusi nõudev olukord. Selge see, et Ryhänenil on need kogemused olemas, ning seetõttu ta ka kõige suveräänsemalt musitseeris. Volmeri musikaalsus on alati tema interpretatsioonis lummanud ja selles kavas, kus kõlas Mozarti „Don Giovanni” finaal, oli selgelt kuulda, et tema kõrgregister võimaldaks tal tulevikus ehk  isegi selle ooperi nimikangelase rolli laulda.     

  Soasepp, kel seljataga väga napp tegutsemisaeg professionaalse muusiku-lauljana, on kindlasti taas üks loodusimesid. Uskumatult lühikese ajaga on tal õnnestunud omandada õpetaja Ryhäneni soovitused ning koguda endasse oluline, mida muusika sisaldab. Muidugi on tema suurim varandus äärmiselt lopsakas ja hea diapasooniga tõeline profundo-hääl ning  ilmselgelt loomupärane laulja intuitsioon – nii mahlakat Sparafucile partii lauljat (Verdi „Rigoletto”) polegi nagu kuulnud – koosõla Ryhäneni lauldud Rigolettoga oli fanatastiline. Piia Paemurru oskus ka sellises akustilises situatsioonis meelitada Estonia klaverist välja vajalik orkestraalsus ning olla kogu oma muusikalise aktiivsuse juures siiski äärmiselt tundlik partner oli ka sellel õhtul omas elemendis. Meeldis kava ülesehitus ning lõpupalana esitatud  Verdi Reekviemi bassiaaria „Confutatis maledictis” oli kõigi kolme esituses erakordselt mõjus: siin pääses esile iga hääle isikupära ja samas ühtne vokaliseerimise printsiip. Ning ei saa taas mainimata jätta Arne Miku kui õhtujuhi kordumatust, tema omadust leida igas situatsioonis ja iga publiku jaoks sobilik stiil. Siinses, selleks ürituseks vahest liigsuures auditooriumis oskas ta luua küllaltki intiimse õhkkonna ja humoorikad vahetekstid ei laskunud  labastele radadele. 

Saaremaa ooperipäevade kestmajäämine on kindlustatud uute ootustega – pileteid juba osteti nobedasti. Nägemiseni-kuulmiseni tuleval  aastal!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming