Michael Pärt hoolitseb filmi hingeelu eest

Henrik Ehte

Mis paneb filmi mõjuma? Kui peab paika, et just muusika on see, mis annab liikuvale pildile hinge, siis Michael Pärt on keegi, kes sellele kaasa aitab. Iroonia peitub aga selles, et vaatajale peaks mõjuma linateos tervikuna. Teisisõnu, tema tööd võib õnnestunuks pidada siis, kui see jääb kogejale märkamatuks. Ometi pole see takistanud eestlasel 15 aasta professionaalse tööga tõusta oma eriala tipptegijaks.

Muusikatoimetaja ja -produtsendina peetakse kõrvu tema hinnalisimaks tööriistaks. Komponist Richard Harvey (filmid „Presidendi surm“, „Da Vinci kood“) ei võtnud niisama noort stuudioassistenti oma tiiva alla. Kiirelt selgus, et Michael Pärdi tundlikkus helide suhtes kaalus üles tema teekeetmise oskuse. Varajane praktika süvendas tema arusaama nii muusikast kui selle käsitsemise tehnilisest küljest. Otsus keskenduda peenhäälestamise kunstile tuli loomulikul teel, ent jalga ukse vahele saada aitas sõprussidemete loomine tööstuses. Vastastikuse usalduse najal sujus Michael Pärdi koostöö Björkiga albumite „Volta“ (2007) ja „Vulnicura“ (2015) juures. See viis omakorda kokku popbändiga Arcade Fire. Viiekordse Oscari võitja Francis Coppola juures toimetas noor Pärt filmi „Noorus ilma nooruseta” (2007). „Sõrmuste isanda“ eest Oscaritega pärjatud helilooja Howard Shore palus samuti just tema oma kõrvadeks ja usaldusisikuks filmi „Kääbik. Ootamatu teekond“ (2012) võtetele Uus-Meremaal.

Kasvanud Lääne-Saksamaal, õppinud Londonis ja elanud Islandil, tuli ta koos perega Eestisse, et arendada välja Arvo Pärdi keskus. 2014. aasta oktoobrist sõidab mees Londoni vahet maailmakuulsa produtsendi Harvey Weinsteini (nt „Armunud Shakespeare“, „Pulp Fiction“) filmi „Tulbipalavik“ asjus. Samas leiab Michael Pärt aega panustada ka kodumaise perefilmi „Supilinna salaselts“ tegemisse.

Millist rolli täidab muusikatoimetaja filmi juures?

Michael Pärt: Muusikatoimetaja on nagu funktsionaalne sild režissööri ja helilooja vahel. Teda kaasatakse erinevatesse tegevustesse. Filmimuusika algetapid nõuavad muusika paigutust, temaatilist strateegiat, karakteritega arvestamist. Sellele järgneb partituuri seadmine ning lindistusseansid orkestriga. Lõplik helirida pannakse kokku eri salvestustest. Lisaks muusikale helindatakse dialoog, efektid ja atmosfäär. Filmitegemise käigus võib režissöör soovida pikendada muusikat, vahetada stseene või lisada vaikuse hetki, seega montaaž muutub ja muusika peab pidevalt sammu pidama filmi viimase versiooniga.

Niisiis ühelt poolt tehniline, teiselt poolt inimlik aspekt?

Jah, siin tuleb mängu muusika ja tehnoloogia omavaheline suhe. Üheski asjas ei suudaks üksnes tehnoloogia kanda kogu raskust. Võid olla parim Pro Toolsi (heli toimetamise tarkvara – toim) kasutaja, aga kui puudub musikaalne tööriist – kõrv, siis ei saavuta suurt midagi.

Muusikatoimetaja töö keerukusest annab aimu töötamine koos Howard Shore’i taolise heliloojaga. Ta on meister juhtmotiivide kasutamises ning tegi seda ka mõlema Tolkieni triloogia puhul. See on võte, mille abil tema helitööd sulandavad täielikult muusika, karakterid ja stsenaariumi. „Kääbiku“ kallal töötades ei saanud ma näiteks kasutada Rivendelliga seotud teemasid Gandalfi stseenis, kui ta just parasjagu oma head sõpra Elrondi ei meenutanud.

Leidub arvukalt muusikatudengeid, kes on harjunud komponeerima vaid notatsiooni tarkvaraga. Ostetakse vidinaid ja äppe, aga loeb nende käsitseja sisukus ja loomevabadus. Shore kirjutas kogu „Sõrmuste isanda“ triloogia – kõige kallima, kümneid miljoneid dollareid väärt filmimuusika kogumi – umbes viis dollarit maksnud pliiatsitega. Kui panna need summad kaalule, siis on kausid tasakaalus ja see ilmestab viiedollarise süsiniku väärtust. Tehnoloogia aitab entusiastid ree peale, aga ettemääratud valikutega programmide abil töötamises peituvad teatavad ohud loomingulisusele.

Mõne aasta eest oma sihtidest rääkides sõnasid, et sa ei saa öelda, mida tahad teha, kui ootad ootamatut. Kas kõne Howard Shore’ilt ettepanekuga töötada „Kääbiku“ filmi juures oligi midagi sellist?

See oli tõesti üllatus! Siiski, ütlesin seda põhimõttelisest seisukohast. Tol ajal (2008) kolisin Islandilt Eestisse, et algatada oma vanemate pärandi säilitamise protsess. Sellest sai hiljem Arvo Pärdi keskuse arendus, aga tollal oli see veel täielik mõistatus – niisugune on selle tsitaadi kontekst.

Millest algas su koostöö selle tuntud muusikaloojaga?

2008. aastal tegime temaga dokfilmi „Reetmine – Nerakhoon“. Arvasin, et selle filmi muusikale võiksid sobida Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja ERSO. Nii läkski, lindistasime Tallinnas.

Milline oli Shore’i ja Peter Jacksoni suhe? Kuidas sina sellesse pilti sobitusid?

Nad olid juba koos teinud „Sõrmuste isanda“ triloogia. Kuna Shore töötas New Yorgis ja Jackson Wellingtonis, siis toodi mind kohale selleks, et helilooja oleks otsesemalt kaasatud. Vahendasin filmimaterjali ning selle muudatusi, kuna Jackson on „väga usin“ filmi pidevalt redigeerima. Sellise filmi puhul tähendas see peaaegu täiskohaga tööd: millist materjali muudeti, kuidas see muusikat mõjutas, kas saan seda lahendada toimetaja tööriistadega või tuleb lõik uuesti komponeerida. Kõik need ja muudki detailid tuleb üles märkida. Kui režissöör ja helilooja pidasid Skype’is kõnesid – Shore mängis uusi tükke ja Jackson jagas tagasisidet –, olin selles protsessis sillaks.

Filmitööde kõrval seisab sul muu­sika­produktsioon, hiljuti teist korda Björki albumi juures. Mis rolli sa seal täitsid?

Viimased paar aastat on Björk töötanud MoMA komisjoniga tema karjäärile pühendatud näituse teemal. Hiljuti ilmunud album „Vulnicura“ on osa sellest. Minu ülesanne seal oli sarnane Arcade Fire „Neoonpiibli“ juures tehtuga – Björk soovis abi keelpillide partituuri osas. Tegin tema seade keelpilliosad, produtseerisin ja juhendasin lindistamist.

Tundub sümptomaatiline, et ajastul, mil saladused hakkavad otsa lõppema, lekitati see album enne müüki paiskamist. Veel iroonilisem, et plaat oli inspireeritud millestki nii intiimsest, nagu seda on lahkuminek.

Tõepoolest, plaat pidi ilmuma märtsis. Lekitamise ajal suhtlesin Björkiga praktiliste detailide asjus tutvustavate tekstide jaoks. Pidin saama albumi allalaaditava koopia, kuid päev hiljem lugesin, et plaat oli lekkinud Internetti. Mis puudutab lahkuminekut, siis see oli väga julge samm ennast sedasi alasti kiskuda ja jagada oma emotsioone laulude kaudu. See on tõelise artisti tunnus.

Töötad praegu filmi „Tulbipalavik“ juures. Kuidas sa selle projektini jõudsid?

Maggie Rodford, mu agent Londonis, on seal ühtlasi muusikajuht. Mitmete Hollywoodi filmide orkestraalsed osad lindistatakse Londonis, kuna seal on suurepärased muusikud. Nii on ka „Tulbipalavikuga“, mille tegijad palusid mul kokku panna n-ö näidispartituur, mille abil filmi toimetaja, produtsent ja režissöör saaksid filmi tunnetada juba enne helilooja palkamist. Nüüdseks on kaasatud Danny Elfman („Chicago“, „Batman“, „50 halli varjundit”). Saada osa sellest, kuidas ta režissööriga ideid läbi mängib, on tõeline maiuspala. Praegu on asi komponeerimise faasis ja siingi võib orien­tiirina kasutada seda näidishelindit.

Kuidas leidsid lood, mida näidismuusikana kasutada?

15 aastat tagasi pidi mul selleks olema riiulil 5000 CDd. Nüüd maksan oma Spotify kuumaksu ja lähen reisile ümber maailma. Selle honorarisüsteem, eriti klassikalise muusika seisukohalt, on õudusunenägu. Aga ma pole kunagi kuulanud rohkem muusikat. Kasutasin Spotifyd selle ülesande juures igakülgselt.

Millest kõneleb „Tulbipalaviku“ lugu? Kuidas kulgeb koostöö Harvey Weinsteiniga?

See on draama 1630. aastate tulbimaaniast Amsterdamis. Weinstein on selgelt üks paremaid filmiprodutsente. Talle on iseloomulik sügav emotsionaalne side oma filmidega: ta teeb ise märkimisväärseid muudatusi ja peenhäälestuse. Koos režissöör Justin Chadwickiga („Mandela“) lähevad nad loo üha sügavamatesse kihtidesse ja näevad vaeva selle nimel, et emotsiooni võimalikult hästi edasi anda. Ja nagu tema töödest näha, jätab see vaatajatesse sügava mulje.

Publik tavaliselt ei eralda heli pildist ega taipa vaadates, et emotsioone sisendab helitöö. Kas Aristotelesel oli õigus, et kuulmine annab maailmale sügavuse?

Muusika on tõepoolest linateose hing. Kui inimene tuleb kinost välja, siis ma loodan, et ta ei mäleta muusikat. Sest tavaliselt jääb see meelde valedel põhjustel – produktsiooni vigade tõttu. Kui helirida ei mäleta, aga selle kuulamine viib su tagasi kinolinal nähtu juurde, on see samm õiges suunas. Ja kui filmimuusika paneb su tajuma mingit sügavamat tähendust, mis jääb lõpuni tabamatuks, annab see märku nii filmi- kui helikompositsiooni ideeküllasest sisust.

Kui linateoses kasutatakse eriefekte ja arvutianimatsioon vahetab tähendusrikka alusbaasi mulje vastu, on tihti tagajärjeks ebaõnnestumine. Algupäraseid tööriistu – stsenaariumi, käsikirja ja osatäitjaid – tuleks õigesti kasutada. Tänapäeva Hollywoodis liigutakse sellest eemale ja asendatakse väärt loo jutustamine kitsale sihtgrupile muljet avaldavate plahvatustega.

Mille poolest erinevad kassahittide ja indie-filmide muusika ja mõttelaad?

Ma arvan, et muusika funktsioon on tegelikult filmist sõltumatu. Igal juhul ei peaks see olema „emotsionaalse luti“ rollis. Kommertsfilmides kasutatakse muusikat üsna vabalt, seda nii kvantiteedi kui ka muusikalise resolutsiooni mõttes. Spektri kunstilisemas otsas näeme, et muusikat kasutatakse vähem ning see pole lihtsalt „tuhksuhkur“. Helilõikudevahelise vaikuse suurendamine kasvatab draamat ja see on pigem indie-filmi kui kassahiti tööriist. Hollywoodis kasutatakse palju totaalset kadentsi, kus lahtised otsad „seotakse kokku“ ja, hops, järgmise stseeni juurde. Ent filmi alguses on tähtis luua pinget. Sa oled saanud vaataja istuma kinno, kasuta nüüd muusikat, sunni ta keskenduma ja ehita tükki sealt edasi. Paljud produtsendid ei julge publiku kannatlikkust proovile panna, küsida endalt, kui pingule ma saan kitarrikeele tõmmata, enne kui käib plõks. Kahjuks kasutatakse muusikat „lutina“ tihemini, kui peaks.

Tuleme nüüd eesti filmi „Supilinna salaselts” juurde. Milline on sinu panus?

Mu roll on panustada oma kogemusega. Filmitegijad kaasasid mu oma ringi, et hoiaksin arengul silma peal ja jagaksin oma teadmisi. Olen kohtunud heli­režissööri, režissööri, produtsendi ja helilooja Liina Kullerkupuga. Ma löön õhinaga kaasa, see on lõbus film.

Töötanud „Kääbikuga“, filmiga, mille eelarve on 200 miljonit dollarit, kuidas paistab selle taustal maailmas pead tõstev eesti film?

Uus-Meremaal, nagu ma õppisin seal elades, on kombeks „panna asi toimima“. Peter Jackson ei alustanud selliste eelarvetega. Oma varajastes teostes rahuldas ta oma kirge erilise järele. See on muljetavaldav, kuidas „kiivid“ produktsiooni teostavad, ja nende meetodid on vilja kandnud. Miks peaksid Eestis asjad palju teistmoodi olema, kui me arendame ja julgustame oma talente.

„Mandariinide” Oscari nominatsioon peaks küll julgustav olema. Kuidas sina auhindadesse suhtud?

Kui vaadata kaubanduslikku külge, siis iga kevad on auhinnahooaeg: Berliin, Veneetsia, Kuldgloobused, Oscarid, Baftad ja teised. See on suur turundus­masin, mis mängib rolli kinolevi tehingutes ja frantsiisistrateegiates. Sellel ajal peatub loominguline protsess ja filmi­tegijad reisivad ringi.

Andekuse äramärkimise seisukohalt on auhind tore asi. See on kompliment, tänamine. Kui seda saab teha siiralt, siis oleks ju kena. Kahjuks võib juhtuda, et inimesest, kellele see tänu on suunatud, saab turundajate nukk laval.

Auhinnahooaeg, isegi kui see algab siirate kavatsustega, kipub ikka minema teatud rada pidi. Parim viis öelda autorile aitäh on minna kinno ja vaadata filmi, osta DVD või seda legaalselt veebis vaadata. Ärge kasutage torrent-lehekülgi.

Kuidas mõjutab „Mandariinide“ Oscari nominatsioon siinset filmitööstust?

See on esimene eesti film, millele selline au osaks sai. Niisiis suur asi! Nominatsioon on see tort – vahet pole, et kirssi peale ei tulnud. Tort on laual ja sellest peaks võtma kõik, mis võtta annab. Peaksime olema uhked kõigi üle, kes sellele eduloole on kaasa aidanud. Rahvusvahelises plaanis annab see tõuke kogu Eesti filmiväljale. Näiteks, filmikoolide rahastustaotlustele lisab kandideerimine Oscari nominatsiooni lipu all kaalu.

Siiski peab palju asju veel paika loksuma, nii teavitustöö kui uue talendi arendamine. Midagi ei saa sundida kasvama, saab vaid luua tingimused, et miski võiks ise kasvada. Oscarid on nagu kastekann, millega saab ainult kasvamisele kaasa aidata. Nii on see „Mandariinide“ ja koos sellega Eesti filmitööstuse puhul.

Kas see võib motiveerida välismaised filmitegijaid oma äri siia tooma?

Siinkohal tuleb mainida kahte suurimat filmi- ja muusikasündmust Eestis – PÖFFi ja TMWd –, mis toovad siia välismaiseid tööstuse professionaale. Need pakuvad loomulikku keskkonda, et mainekad külalised saaksid Eestisse tuua ka oma kontakte ja projekte. Ligi sada tuhat külastajat nende kahe peale kokku sisaldab märkimisväärset hulka muusika- ja filmitegijaid. Selliste sündmuste arendamine ainult julgustab neid tegelasi, eriti kui on ette näidata õnnestunud projekt nagu mulluse PÖFFi üks võitjaid „Mandariinid“.

Mida soovitaksid kellelegi, kes tunneb sinuga ametialast lähedust? Kuidas leida oma tee ja jalg ukse vahele saada?

Jää ühe asja juurde, ära hüppa mättalt mättale. Tööta end maast madalast üles – maja ehitamist ei alustata ju katusest. „Jala ukse vahele saamine“ on arusaadav eesmärk, aga tuleb silmas pidada, et ühel hetkel tuleb töö ette näidata. Jah, paljud tahaksid saada kõrge standardiga loominguliste projektide juurde, aga kui sel tasemel ülesande kõrgusele ei tõuse, siis on mäng läbi niikuinii. Seega, muretse jala pärast hiljem, sest kui oled ennast üles töötanud, siis tähed joonduvad üht- või teistpidi, ja sa oled sillutanud tee, mis võib sind viia kaugele.