Mida? Vabaimpro Nigulistes? Keskööl?

Farištamo Susi

Ajaloolised akustikad”: Michel Doneda (saksofon, Prantsusmaa), Taavi Kerikmäe (elektroonika) ja Scott Miller (helidifusioon, USA). 25. XI Nigulistes.

25. novembri keskööl algas Niguliste kirikus sarja „Improtest” raames vabaimprovisatsioonilise muusika kontsert „Ajaloolised akustikad”. Kontserdi kirjeldus internetis ütleb, et Mi­chel Doneda saksofonil ja Taavi Kerikmäe elektroonikaga plaanivad „novembriöö salapärases õhustikus Niguliste kiriku võlvide all läbi viia muusikalise teekonna, ühendades meie kaasaegse muusika kõla keskaegse akustikaga”. Veel sai ette teada, et duo on koos musitseerinud aastast 2007. Koos on Improtest Recordsi märgi all välja antud ka heliplaat „Kirme”. Kontserdil aitas duot Scott Miller, kes tegeles helidifusiooniga ehk heli ruumindamisega: ise ta helisid ei tekitanud, vaid saatis kirikusse paigutatud kõlaritesse elektroonilise heli, sellal kui saksofonist akustiliselt mängis.

Taavi Kerikmäe ja Mi­chel Doneda.

Taavi Kerikmäe ja Mi­chel Doneda.

Raul Keller

Kontserdil tajusin tugevalt, mis vabaimprovisatsiooni ja ühtlasi duo Doneda-Kerikmäe kontserdi nõnda eriliseks tegi – tabamatust, kuhu muusika edasi läheb. Loomulikult me mõtleme improviseerides, aga teistmoodi. Iga hetk on ainulaadne ja otsus, mis sel hetkel muusikas edasi juhtub, saab sündida ainult selles hetkes. Kui teeme juba loo alguses näiteks otsuse, kuidas ja kuhu lugu liigub, on muusika energia ja hingamine teistsugune. See teebki improvisatsiooni heliloomingust nõnda erinevaks, et heliloojal on iga sekundi muusika loomiseks tinglikult lõputult aega, aga improvisaatoril ainult see üks sekund. Seetõttu on improvisaatorid hetkes nõnda, nagu ei keegi teine muusikutest, sest nad lihtsalt ise ka ei tea, kuhu muusika liigub. Ja avastavad selle koos publikuga.

Kontsert üllatas nii toimumisaja kui ka -paigaga. Vabaimprovisatsiooni olen harjunud külastama pigem alternatiivsetes tehase laadi ruumides ja näiteks baarides, kus kusagil tuhm lamp ja baaris õlu voolamas. Ja ajal, misjärel on mingigi võimalus ühissõidukiga koju saada. Kirikutes on ju tavaliselt koori-, oreli- ja teised, tavaliselt traditsioonilisemad kontserdid. Vabaimprovisatsioonist oodatakse aga kõike muud kui traditsioonilist kontserti. Oodatakse põnevust, üllatusi, pillide „imelikku” kasutamist, ehk isegi raju „laamendamist”.

Kontserdil pakkus põnevust Michel Doneda mööda kirikut ringikõndimine ja oma sopransaksofonist kõiksugu tavaliste kõrval ka väga teistmoodi helide ja meloodiate väljavõlumine. Need kajasid kiriku seintelt ja võlvidelt vastu kaunilt ja tihti üllatavaltki. Taavi Kerikmäe elektroonikaga loodud helimaailm, mis tänu Scott Millerile mööda kirikut ringi helises, lõi uue dimensiooni ruumi akustilise avastuse teekonnal. Doneda saksofonimäng ei olnudki nii „veider ja imelik”, aga ruumi akustika rõhutamiseks tegi ta pilliga nii mõndagi. Näiteks suunas ta pilli kirikus eri suundadesse: üles, alla, tegi ühe pika noodi jooksul ringi, kõndis pika noodiga peaaegu pool kirikut läbi. Aga seda kõike muusika teenistuses, mitte veiderdamiseks, mida ka tihti vabaimprovisatsioonile süüks pannakse. Ja mindi ka päris rajuks.

Muusikute omavaheline usaldus ja usk, et küll muusikaline vorm hoolitseb ise enda eest, laseb muusikal vabalt hingata. Ja see öine tund, suubudes vaikusest vaikusesse, täis helisid, hingas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming