Miks minna taas ooperit kuulama?

Tiiu Levald

?La traviata? keskmes on laulja kui looja Esiplaanil Aivar Kaseste (Gaston) ja Jan Oja (Alfredo Germont).

Giuseppe Verdi ?La traviata? esietendus 28. X Vanemuise väikses majas, lavastaja Taisto Noor, dirigent Hendrik Vestmann. Osades Svetlana Trifonova, Valentina Kremen, Jan Oja, Aare Saal jt.

Miks minna ooperimajja, kui tead ?La traviata?s? igat viisijuppi peast, tunned lugu läbi ja lõhki kõigis varjundites, sest oled kuulnud Violetta rollis Callast, Cotrubast, Stratast, Gheurghiut ning antud etenduses peale peategelase kõiki lauljaid mitmeid kordi? Ju see on kiindumus ooperisse kui lummavaimasse lavakunsti vormi, kuna seal sünnib iga kord midagi uut ja kordumatut.

Minnakse ju ooperisse kuulama kauneimat pilli ? inimhäält, mille on loonud Loodus ja mida on lihvinud iga indiviid oma kordumatuses. Suurim õnn on, kui see ootus ja lootus, millega siirdud teatrisse, saab tasutud. Kui satud etendusele, kus dirigent, lavastaja, kunstnik, valguskunstnik, lauljad ja orkestrandid on suutnud teose viia ühisele lainepikkusele. Luua terviku, kus keskmes on laulja kui looja, kui muusik, kes edastab meile autori kirjapandu oma närvirakkude, ainult temale omaste häälevarjunditega.

Tartu Vanemuise väike maja võiks kujuneda Põhjamaade ooperisõprade Mekaks, sest see on parima akustikaga teatrimaja Eestis ja just paras paik saada tõeline hea ooperielamus. Vana hea ooper ei pea olema suures spordisaalis, kassikullana peibutav, vaid säilitama oma teatud intiimsuse, et oleks võimalik nautida laulja häälevarjundeid ja saada osa ka laulja kui näitleja silmavaatest!

Vaidlen vastu seisukohale, nagu ei pakuks selline ooper midagi uuele põlvkonnale, et kindlasti on vaja välja tulla millegi täiesti äraspidise, novaatorlikuga. Ei arva ennast tagurlaste hulka, kuid olen täiesti veendunud, et iga novaatorlus peab olema oma taotlustes aus, lähtuma jäägitult partituurist, ajastu nõuetest lauljale. Südamega südameasju võtma, lähtuma inimtunnetest, neid usaldama ning toetama.

 

Peategelaste kõrgtase jahmatas

See pikk sissejuhatus oli mõeldud selgitamaks kummardust Vanemuise ooperitrupile 28. X lavale tulnud Verdi ?La traviata? taasesietenduse puhul. Taisto Noor on taastanud oma lavastuse, seda tugevasti elustanud. Lavastus on sümpaatselt lauljakeskne (mis on Verdi puhul enesestmõistetav), väga reljeefne, stiilselt lakooniline ning õhuline Liina Pihlaku stsenograafias ja kostüümides, valgusemängude suured võimalused on toetavalt ära kasutatud. Suurt rõõmu teeb noore dirigendi Hendrik Vestmanni paindlik lauljatunnetus, hea emotsionaalsus ning tempode gradatsioon.

Peategelaste vokaaltehniline üleolek sel õhtul oli heas mõttes jahmatav, nii et saab kõneleda vaid finessidest, sisulistest momentidest rollikäsitluses. Jan Oja (Alfredo Germont) on teinud Bellini ?Sonnambula? kontsertettekandest saadik nii kolossaalse arengu, et kohati jääb lausa hing kinni teda kuulates! On ilmunud väga hea energia kõrgregistris (jääb veel soovida üleminekuregistri vaoshoitumat, koondatumat käsitlust), intensiivne emotsionaalsus kantileenis. Aare Saal (Georges Germont) on minu kõrvadele seni olnud kui kangelasbariton, kuid sel õhtul saime kuulda väga kaunist piano?t, sooje värve ning süvenenud rollilahendust. Gastoni osatäitjana üllatas EMA üliõpilane Aivar Kaseste ? väga saali tulev lüüriline tenor ja lausa sädeleva vabadusega loodud karakter. Täisväärtusliku kõla ning inimlikult sooja rollilahenduse on saavutanud Märt Jakobson doktor Grenvilile.

Kõigis neis rollilahendustes on aimata Taisto Noore kui näitejuhi ja lauljanatuuri tundja head kätt. Ka kooristseenid on pandud elama väga intensiivset elu ning koosluses kunstniku poolt valitud värvigammaga pakub lausa toulouselautreclikke visioone, seda eriti orgialikus peos Flora juures III vaatuses. Võib-olla vaidlustaks liigse käratsemise kooristseenides; kipub veidi segama eesliini muusikalist materjali.

Valentina Kremeni kõlava ja kauni häälega lauldud frivoolne Flora kuju oli hea kontrast malbele Violettale, keda sel õhtul laulis Svetlana Trifonova Peterburi Maria teatrist. Nii säravaid ja kindla tehnilise veendumusega kolmanda oktaavi helisid ei ole see saal vist pärast Margarita Voitest kuulnud! Rollikäsitlus oli siiras, kuid tema lauljanatuur ja hääle üldised omadused on ilmselt rohkem loodud ?Maskiballi? Oskari, ?Hoffmani lugude? Olümpia ja ?Võluflöödi? Öökuninganna rolliks. Seetõttu ei võimaldanud viimase vaatuse madal register rolli psühholoogilist liini välja vedada. Selge on ka see, et tegu on ju väga noore lauljaga ning kes teab, kuhupoole ta ennast arendab.

 

Etenduse teine koosseis

Kuna järgmisel õhtul (29. X) toimus esietendus teise koosseisuga, siis võtsin telefoniintervjuu Tartu H. Elleri nimeline muusikakooli kauaaegselt õppejõult Aino Kõivult, kes kuulas-vaatas mõlemat etendust. Refereerin lühidalt tema muljeid teiselt etenduselt.

Tatjana Romanova Violetta oli tunduvalt emotsionaalsema rollikäsitlusega. Väga suure kontrastsusega oli lahendatud I vaatuse suure aaria kaks poolt: esimeses pooles ülisuur soov uskuda tõelise armastuse võimalikkusesse ning plahvatuslik selle lootuse eitamine. Värve jagus rikkalikult viimase vaatuse ahastama panevasse valulikkusse. Romanova kadentsid ei hiilanud nii rikkalike kõrghelidega, kuid olid rollisisest meeleolu teenides lauldud hästi. Eduards Cudakovsi (Läti) Georges Germont oli tõeliselt isalike tunnetega kõlama pandud.

Mati Kõrtsi Alfredo roll arenes emotsionaalses plaanis väga hea pingestatuseni viimases vaatuses. Juba pikemat aega end stabiilse kaunikõlalise tenorina tõestanult, ootaks võib-olla mingit plahvatuslikumat endast andmist, aga eks see ole pigem inimtüübi küsimus ? professionaalsest seisukohast pole ühtki etteheidet. Karmen Puisi rollikäsitlus oli tunduvalt külmemas võtmes lahendatud, kuid lauldud kompaktse kõlaga ning täpselt.

Nii koor kui orkester kõlasid teisel õhtul veelgi säravamalt ning veenvamalt.