Miks oli XVII sajandi koolis kõige olulisem õpetaja kantor?

Tiina Mattisen

Pealkirjas püstitatud küsimus ei juhata sisse ekskurssi muusikalukku, vaid viib meid otse tänase muusikaelu sõlmküsimuste juurde, sest just neid arutati meie muusikute esinduskogu – 49 muusikainstitutsiooni ühendava Eesti Muusikanõukogu üldkoosolekul. Kas kõige tähtsam, aga aasta suurim muusikarahva kokkusaamine, kus muusikaelu ja -hariduse hetkeseisu ja arengusuundi vaetakse, on see küll. Ja juttu jätkus kauemaks. Tõsi, omavahele see jutt ka jäi, sest kultuuriministril, kelle sõnavõtuga alustati, polnud aega teisi kõnelejaid kuulata, ja teisi avaliku elu ega ka meedia esindajaid 30. IV EMTA kammersaalis  silma ei hakanud. Sellepärast siinkohal põgus ülevaade.

Tänavuste Eesti muusika päevade kriitikateemalises vestlusringis avaldas Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder imestust, et filharmoonilises struktuuris kavandatavad muudatused pole pälvinud meedia tähelepanu. Tegelikult ei tahtnud asjaosalised ise suuremat avalikustamist enne, kui plaan küps. Nüüd siis moodustas see teema kultuuriminister Laine Jänese sõnavõtu põhiosa. Minister selgitas, et pool aastat „kirgi kütnud ja rattaid käima pannud” muudatuste liikumapanevaks jõuks on olnud ER segakoori tegevuse lõpetamisega tekkinud ja üha kasvanud  vajadus suure (oratooriumi)koori järele. Peatumata pikemalt ideel moodustada ERSO ja loodava koori baasil uus struktuur, möönis ta, et selle ettevalmistamiseks liikus 2010. aasta alguses kaks muusikakollektiivi (RAM ja Hortus Musicus) Eesti Kontserdi (EK) haldusalast ERSO struktuuri.

Plaan langes poliitilises mõttes viljakasse pinda: need, kes otsustavad rahavoogude üle, leidsid eesotsas peaministriga, et idee on atraktiivne ja masust hoolimata leiti selle toetamiseks ka vahendid. Arvan, et see mõni miljon, mis (tööpealkirjaga) Eesti Filharmoonia käivitamiseks leiti, põhjustaski seni vaikselt kulgenud  protsessis „lekke” – muudatus puudutab ju kogu meie muusikaelu, sealhulgas uuest struktuurist eemale jäävaid (jääda tahtvaid) kollektiive (nt Eesti Filharmoonia Kammerkoori, kes on sunnitud kokkuhoiuks nädala kaupa puhkama, või Tallinna Kammerorkestrit, kes jätkab tööd vähendatud koosseisus). Igatahes sekkusid muusikaelu liidrid arutellu, Kultuuriministeerium (KM) pidas koos osapoolte ja ka EMN i juhatusega koosolekuid, töötas välja skeeme, paraku konsensust leidmata.

„Ministrina on see mu kõige halvem otsus,” tunnistas Laine Jänes nüüd: 1. juulist on RAM ja Hortus tagasi EK juures „…ja alustame  otsast… Õnneks pole kollektiividega midagi juhtunud”. Tagantjärele tundub, et muusikute taktika asju vaikselt ajada on osutunud õigeks – laiema tähelepanuga kaasnenud surve ehk hoopis raskendanuks tagasikäigu andmist.

Ent uus kontserdikoor on endiselt päevakorral. Nüüd tuleb seegi EK juurde, kellele filharmooniliseks tegevuseks eraldatud lisaraha – 4,1 miljonit krooni juba ülegi kantud. Koori asutamiseks sellest rahast siiski ei piisa ja selle kaudu finantseeritakse 2010. aasta kolme (!) suurvormiprojekti. Koor ise on esialgu (endiselt) projektipõhine, aga soovi kasvatada välja uus kollektiiv  väljendab kunstilise juhi koha moodustamine. „Loodan, et sõjakirves on maetud ja kõik jätkavad tööd loominguliselt, lõpuks võidavad kõik,” on minister optimistlik. Üldkoosolek seda lootust ei vaidlustanud ja arutelu, kas-millist koori meil vaja on, ei järgnenud. Küll oli külalisele (eel)esitatud hulk küsimusi, teemaks muusikutegevuse võimalused ja väärtustamine, seega raha: KMi eelarve, selle proportsioonid, riiklike ja erastruktuuride toetamise suhe jms. Vastaja oli küsijatega ühel meelel: „Põhiprobleem on raha!”. Samas kinnitas Laine Jänes veendunult, et kultuurivaldkonnale  pole liiga tehtud, pealegi lisanduvad vahendid teiste ministeeriumide, nt Haridusministeeriumi kaudu (Elleri kooli metamorfoos eurorahaga!). Pealegi pole see riik riigis: „Ennem olgu vähem esietendusi, aga kiirabi töötagu!”.

Ainuüksi ministri lauale igal nädalal kogunevad kutsed näitavad, kui palju muusikasündmusi Eestis toimub – igale poole ei jõua ka parima tahtmise korral. See panebki kahtlema: võibolla ei peakski nii palju tegema … Sellises kontekstis on eriti tähtis mõelda publiku järelkasvule: tippinterpreedi esinemine koolis pole enese alandamine, vaid potentsiaalse publiku kasvatamine.  Erinevus Tallinna ja muu Eesti vahel on väga suur, mis teeb regionaalsest kultuuripoliitikast väga olulise teema. Muusikule võib ringisõitmine olla ebamugav, aga seda tuleb võtta missioonina (nagu teeb Corelli Music). „Miks ei võiks ER SOgi anda ühe kavaga neli või rohkemgi kontserti?” küsis minister. Oli ka spetsiifilisemaid küsimusi nagu programmitoetuste ebasobiv (Rahandusministeeriumi käsulaudadest tulenev) ajastus, mis pärsib ürituste korraldamist kalendriaasta algul, või nn kassetimaksu viimine kooskõlla IT arenguga (heas koostöös autorite ühinguga valmis eelnõu, mille käivitamise poliitilist  otsust veel ei ole, sest see tähendaks mitmesuguste ITtarvikute hinnatõusu), programmi „Tallinn 2011” rahastamine (soovitab arvestada, et KMil mingeid lisaprogramme ei tule!) ja seegi, kas staažikamad festivalid ja kontserdikorraldajad peaksid taotlema oma rida eelarves või leppima programmitoetustega (Jänes: „Rida võib ära kaduda, aga programme küll vähendatakse, ent päris ikka ei kustutata!”).

Jutuks tuli ka käibemaksu ühtlustamisega kaasnenu. Viimase mõjude näitamiseks tutvustas Marko Lõhmus VKA kultuurikorralduse tudengi Laura Kiviku tööd: küsitletud 12 kontserdiasutusest  7 tõstis piletite hinda, 8 vähendas kontsertide arvu (kusjuures enim kannatas eesti interpreedi osa, sest välislepingud on pikalt ette valmistatud ja nende rahastamisel saab kergemini tuge), ligi pool vaatas üle oma publikusegmendid ja suurendas n-ö kommertskontsertide osakaalu … Paraku möönis minister, et KM leidis 2007. aastal kultuuriasutustele 40 miljonit kahjude kompenseerimiseks, kuid kokkulepet ei sündinud ja 2008. aastal sulas see raha nulliks. Õnnestus läbi suruda vaid ühekordne aktsioon, milleks saadi 14, 5 miljonit. Toonase segaduse kasutasid ära kommertsürituse korraldajad ja taas  võitis äri …

Siis sai ministri aeg otsa ja teda ära saatnud soojast aplausist võis lugeda üksmeelt. Peep Lassmanni aruande EMN i juhatuse tegevuse kohta avas värvikas loetelu tõestamaks, et Eesti muusikaelu on põnev, kirev ja rahvusvaheliselt edukas. President tunnustas, et ükski liige ei ole raskustele alla andnud, vaid suutnud säilitada kõik olulise. „Aga kriisiaeg on alati soosinud ka kriitilist pilku ja tekitanud soovi teha muudatusi. Nii on juhatusel korduvalt tulnud arutada erinevatel koosolekutel filharmoonilise tegevuse ümberkorraldamise erinevaid versioone. Me oleme avaldanud  selles suhtes oma arvamust ja loodame, et ka lõplik otsus selles küsimuses tekib pärast konsultatsioone EMN i juhatusega.”

EMN-i liikmesorganisatsioonide sõnavõtud olid valdavalt aruandvat laadi (kõike ei mahu siinkohal kahjuks kajastama). Nii sai Eesti Jazzliitu (EJL) esindav Jaak Sooäär öelda, et 2004. aastal asutatud liidu areng on ületanud kõik lootused. EJL alustas nullrahastusega, aga nüüdseks on korraldatud üle 700 kontserdi peale Tallinna veel viies linnas, eesmärgiks kogu valdkonna katmine selle mitmekesisuses, et kogu aeg midagi toimuks ja et kontserdielu toimiks nagu laboratoorium, kaasatakse noori, esinetakse  koolides jne. Aastast 2006 ollakse Europe Jazz Networki liige ja 2011. aastaks kavandatakse Tallinna organisatsiooni aastakonverentsi, mis tooks siia sadakond jazzielu tippkorraldajat ja poolsada ajakirjanikku – tohutu võimalus Eesti jazzile! ER SO arengusuundadest kõnelnud Andres Siitan andis teada, et ERSOt ootab peadirigendivahetus: orkester läheb headest kätest headesse kätesse. Pille Lille küsimusele, kas Neeme Järvi tulek võiks muuta ERSO solistide valikut Eesti interpreetide kasuks, oli vastus – pigem jah! Probleemina viitas Siitan riigiasutuste sasipuntrale Estonia majas, kus üks on teise allüürnikuks,  jämedam ots n-ö rohkem-omaniku käes. ER SO suurim mure on ruumikitsikus (kaks piinlikult väikest riietusruumi, harjutusruumide nappus), millele pole muud lahendust kui lõpuks Estonia sisehoov täis ehitada. Tiia Teder tutvustas Klassikaraadio programmi ja tegevust kurtmatagi, et vahendid on jäänud 2005. aasta tasemele, sest rahapuudus teeb nutikaks (nt koorimuusika kuu ei maksnud suurt midagi, aga äratas huvigrupis suurt vastukaja). Koostöö Eesti muusikutega on olnud rikastav: „Palju õhinas inimesi, kes kunagi ei ütle ei”. 

Hoolimata kiidetud valmisolekust on nende õhinas inimeste esinemisvõimalused siiski napid. Eesti Interpreetide Liidu esimehe Rein Rannapi meelest saab Eesti interpreet esineda nii harva, et tal pole enam võimalik oma professionaalset taset hoida. (Kuna Eesti soolo-interpreedi potentsiaali ja tegevusvõimaluste süvenev vastuolu kasvaski keskseks nii küsimuste voorus kui sõnavõttudes ja diskussioonil, leiab Sirbist ka Rannapi ettekande.) EFK direktor Anneli Unt oponeeris, et muusikaelu korraldajate põhiülesanne pole produtseerida muusikutele tööd, vaid teenindada publikut. Jaan-E ik Tulve leidis siiski, et pole normaalne, et laias laastus  saab meie tippinterpreet vaevalt Eesti keskmist palka, heliloojate riiklikud tellimused on lähenemas töötu abirahale ning vabakutseliste muusikute staatus puudub üldse. Ja tõi eeskujuks Prantsusmaa, kes eeldab oma artistidelt sellesse seisusesse saamiseks kolmekümmet viit esinemist aastas kas siis kodumaal või üle laia maailma. Need esinemised tuleb deklareerida, maksta maksud ja seejärel arvestab riik artisti keskmise palga ning maksab seda kõikide päevade eest, mil esinemist pole toimunud. See oleks siis niinimetatud harjutamise palk. EMN i asepresident Toomas Siitan aga tuletas meelde, et asi  pole alati selles, mida, vaid kuidas me räägime. Ei peaks kurtma raskuste üle, vaid peegeldama väljapoole, miks meie tegevus on tähtis. Peame näitama, miks muusika ja selle õpetamine on kasulik. Tuletama meelde lihtsaid, aga võib-olla ununenud asju nagu see, et XVII sajandil oli kõige olulisem õpetaja kantor – mida see andis?

Aastaid muusikahariduse arengut jälginud fagotist ja pedagoog Peeter Sarapuu tõi esile tendentsi, mis väljendub väga selgelt mitmekülgselt andekate muusikaõppurite valikus: laps, kellele on avatud kõikvõimalikud teed, ei langeta otsust muusika kasuks. Isegi muusikas traditsiooniliste muusikadünastiate puhul  võib näha, et viies põlv teeb teise valiku. „Miks EVs praegu nii läheb?” küsis kõneleja. „Miks kõik nii on läinud?” küsis ka J.-E . Tulve, resümeerides hästi üht praeguse elu põhikonflikti: „On ju ammu selge, et ükski tõsisem kultuurivaldkond ei saa end ise ära tasuda. Kõrgkultuuri jaoks on vaja palju maksumaksja raha ning samuti riigi seadusandlikku tööd selleks, et ka jõukas erakapital võiks kultuuri panustada. Riik saab aga vastu eraldusmärgi, mille järgi teda tuntakse kõigil viiel kontinendil. See tagab investeeringuid, suurte ja kardetavate toetuse ning ehk ka väikese mõtlemispausi enne, kui  tema pihta mõni pahatahtlik nool lendu lastakse. Seega oleks ka riigi vaatevinklist vahetus küllaltki mõistlik. Paraku on häda selles, et kultuuriraha vajatakse kohe, seevastu kultuuri alarahastamise karmid tagajärjed näitavad oma palet alles aastate pärast.” Lõpetuseks tahaks loota, et neid karme tagajärgi saab veel ennetada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming