Miks on vaja klaverimuuseumi?

Alo Põldmäe

Idee luua klaverimuuseum sündis aastal 2000, kui festivalil „Klaver” toimus Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ning Eesti Kontserdi koostööna näitus „Eesti klaver”, kus eksponeerisime 25 eesti klaverit. Olin selle suuremahulise ettevõtmise eestvedajaid ja meile kõigile oli uus kogemus nii suurt hulka klavereid koos näha. Näitust ette valmistades selgus, et inimeste käes on kasutuses veel küllaltki palju vanu eesti klavereid. Sageli ei teatagi oma klaveri  päritolu, sest suur osa neist kannab saksa nime, kuid selle taga on mõnigi kord eesti meistrid.

Teise, otsustava tõuke uue muuseumi algatamiseks sain 2004. aastal Saksamaal Lübeckis. Uurisin seal kogu maailma klaveritootmist hõlmavat suuremahulist leksikoni. Hämmastav oli leida, et täpsusega tuntud sakslased olid paigutanud meie klaveriehituse au ja uhkuse, tiibklaveri Estonia tootmise Moskvasse (Moskau,  Russland)! Sellest hetkest kinnistus mõte, et valeinfo kummutamiseks tuleb eesti klaver koos tema ajalooga võimalikult suurelt ette võtta ja et mõttekas oleks luua rahvuslik klaverimuuseum. Mõttekaaslased leidsin klavereid restaureeriva firma Reval Piano klaverimeistris Heiki Partsis ja Eero Viigimäes ning 21. mail 2005 kantigi äriregistrisse SA Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum. Eesti 230aastase klaveriehituse jooksul on  tegutsenud ligi 70 meistrit, kelle toodetud on sadakond erineva välimuse ja suurusega klaverit.

Meie väikese rahvaarvu kohta on see üllatavalt suur arv. Erimuuseum võimaldab tuua esile selle osa rahvuskultuurist ning seosed teiste kultuurivaldkondade ja maadega, loob ka tingimused teha selles vallas põhjalikku uurimistööd. Seda enam, et klaveriga märgistatud kultuurimaastik on üllatavalt lai: siin integreerub klaveriehituse ajalugu väga sujuvalt  pianismi ja klaveriõpetuse ajalooga. Muuseumisse plaanime ka teiste maade tuntumaid klavereid, mis on kuulunud Eesti väljapaistvatele isiksustele – lisaks muusikutele teiste kunstialade esindajaile, arstidele, pedagoogidele, vaimulikele, sõjaväelastele … Nende pillide kaudu saab tutvustada juhtivaid klaveriehituse maid ja nende klavereid Eesti inimeste „lugudena”, läbi klaveriprisma valgustatuna avaneb aga eesti kultuurilugu  külastajaile üllatava nurga alt ja hoopis panoraamsemalt.

Üks suundi oleks ka eesti harmooniumide kollektsiooni koostamine ja selle pilli ehituse ajaloo uurimine. Huvitav on teada, et harmoonium seostub klaveriehitusega väga harmooniliselt, sest paljud klaverimeistrid tegid üheaegselt nii klavereid kui ka harmooniume. Eraldi tahame esile tõsta klaveri eelkäijaid klavikordi ja klavessiini, tähelepanu all on ka orel kui klahvpill. Atraktiivseks püüame teha sellegi  osa klaverist, mida tavaliselt ei nähta – pilli sisemuse: tiibklaver koosneb ligi 2000 detailist! Miks rajada klaverimuuseum Helmesse? Kohe klaverimuuseumi mõtte tekkimise alguses oli selge, et klaverid kui suured objektid vajavad pinda vähemalt 1500 m². Kui selgus, et uuele muuseumile pole võimalik leida pinda suurtes keskustes, pöördusime maakondade poole. Meile tuli 16 pakkumist, enamasti mõisatest.

Ilma suurte kõhklusteta jäi sõelale  Helme mõisahoone. Meid võlus hea asukoht, küllalt hästi säilinud ajalooline hoone ja muidugi kaunis ümbrus. Tunda oli ka Helme vallavalitsuse (vallavanem Tarmo Tamm) tugevat soovi päästa ajalooline hoone ning aidata ühtlasi rajada midagi pilku- ja meelipüüdvat. Helme on ajaloo jooksul olnud kultuurisidemete ristumiskohaks kui peatuspunkt kultuuritelgedel Riia-Pärnu-Tallinn ja Riia-TartuPeterburi. Aga just Peterburi ja Riiaga on Eestil  olnud kõige vahetumad sidemed. Helme on ka koht, kus juba varem on olemas tugevad turismi tugipunktid kultuuri- ja looduspargi kujul: Schilleri mälestuskivi, ordulossi varemed, liivakivikoopad, allikad, ürgorg jm. Klaverimuuseum XVIII sajandi lõpu hilisbarokses mõisahoones sobib täienduseks hästi. Klaverimuuseumi rajamine väikesesse Helmesse on ka hästi kooskõlas Eesti Vabariigi regionaalse kultuuripoliitikaga, mis näeb ette oluliste kultuuriobjektide  rajamist väljapoole suuri keskusi. Mõisa keldrikorrusele tulevad klaverite restaureerimise õpitoad, personali tööruumid, klaverite hoidla, erialane noodi- ja muusikakogu ning infopunkt „Kõik klaverist”.

Muuseumi põhikorrusel on kümme muusikasalongideks kujundatud ruumi vastava ajastu klaveritega. Kuna paljud eesti klaverimeistrid tegutsesid tsaariaegses Peterburis, siis näiteks „Peterburi salongis” saab näha  seal tegutsenud eesti meistrite väga erinevaid pille. Suurim ruum (ligi 160 m²) tuleb pühendusena eesti klaveriehituse grand old man’ile Ernst Hiisile, kelle väsimatut ja imetlusväärset tegevust kroonib Tallinna Klaverivabrikus toodetava kontsertklaveri Estonia jätkuv võidukäik laias maailmas. Katusekorruse muusikasaalis hakkavad toimuma klaveri ajalugu ja pianismi puudutavad sümpoosionid, kontserdid, noorte pianistide  võistlused, tunnustatud pianistide meistrikursused, tähtpäevadega seotud õhtud. Erilise tähelepanu saab noorte klaverialane muusikaharidus. Selleks töötame välja laste ja noorte haridusprogrammi nimetusega KLAMU .

Muusikasaali tuleb ka eesti tipp-pianistide pildigalerii. Muuseumi laiapõhjalisust aitab süvendada tihe koostöö ümbruskonna muusikakoolide, kultuuriasutuste ja turismipunktidega, samuti muusikakoolidega üle riigi (koostöömemorandum  Eesti Muusikakoolide Liiduga), teiste muuseumidega, kultuuri- ja haridusministeeriumiga. Oleme lepingulises suhtes Eesti teatri- ja muusikamuuseumiga; suurem koostöö on koostatav esinduslik album „Eesti klaver”. Väga oluliseks peame sidet Peterburi ja Riia muusikainstrumentide muuseumidega, suuremate klaverikollektsioonide haldajatega Berliini, Braunschweigi, Nürnbergi, Viini, Brüsseli jt linnade muuseumides.  Kuid enne kui klaverimuuseum teoks saab, ootab meid mitmeid ettevõtmisi. Üks väljund eesti klaverite teadvustamisel avaneb juba 3. märtsil koostöös Vanemuise kontserdimajaga seal avatava näitusega „Tartu oma klaver”. See on pühendatud eesti muusikaloo omanäolisele isiksusele, helilooja ja klaverimeistri Aleksander Läte 150. sünniaastapäevale. Seal on võimalik näha 18 Tartus toodetud tahvelklaverit, pianiinot ja tiibklaverit,  lisaks klavereid, mis on kuulunud teenekatele tartlastele (heliloojad R. Tobias ja Juhan Simm, Tartu ülikooli rektor ja peapiiskop Johan Kõpp). Märtsi lõpus on oodata koostööd Tartus teaduskeskusega Ahhaa päästeteenistuse näitusel. Klaverimuuseum osaleb seal klaveritega, mis on saanud vee ja niiskuse kahjustusi, ning pakub välja pillide päästmise variante.

Üks suurem ettevõtmine on klaverifestival  „Eesti klaver ja Euroopa” Viru keskuses 11. – 18. novembrini „Tallinn – kultuuripealinn 2011” ürituste raames. Toimub Euroopa klaveriehitajate ühenduse Europiano aastakongress ja klaveriehituse sümpoosion, kavas on erinäitused eesti klaveriehitusest (40 erinevat pilli) ja eesti pianismist. Toimub kolm esinduslikku kontserti, kus kümnel eesti klaveril musitseerivad muusikakoolide parimad noored, eesti juhtivad klassikalise suuna ja jazzpianistid ning  rahvusvahelise pianistide konkursi laureaadid. Klaverimuuseumil on koos konsultatsioonifirmaga Advisio (Ragne Kasesalu ja Maiken Loog), ehitusprojekti teostaja, arhitektuuribürooga RTG Arhitektid (arhitekt Katrin Tomberg) ja sisekujundusfirmaga Cumerus OÜ (kunstnik Pia Ira) praegu käsil viimane viimistlus projekti kallal, mis on minemas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusse taotlemaks ligi 37 miljonit krooni toetust Helme mõisahoone renoveerimiseks  ja sinna klaverimuuseumi rajamiseks. Positiivse vastuse korral peaks uus muuseum uksed avama 2012. aastal. Tänase seisuga on muuseumi juhatuses Heiki Parts, Alo Põldmäe (esimees) ja Eero Viigimäe, muuseumi nõukogus Urve Lippus, Toivo Peäske (esimees) ja Marko Tiiman ning muuseumi kuratooriumis Olav Ehala, Eri Kla

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming