Miks peljata häälte ühinemist?

Saari Tamm

Põhja- ja Baltimaade harrastusmeeskoorid alustasid ühistegevust.  

Põhjamaade Lauljate Ühing tähistas Tallinnas Põhja- ja Baltimaade meeskooride festivaliga 26. ja 27. mail oma 50. aastapäeva, mis omakorda ühendati Eesti Meestelaulu Seltsi 25. laulupäevaga. Festival sisaldas külaliskooride kontserte Tallinna saalides ning rahvusmeeskoori kontserti laululava klaassaalis esimesel õhtul. Teisel päeval sai Saku suurhallis teoks Põhja- ja Baltimaade meeskooride esimene ühislaulmine, s.o peakontsert. Festivalile olid kogunenud Läti, Soome, Rootsi, Islandi ja Eesti koorid, avaürituselt puudusid kahjuks Leedu, Taani ja Norra esindus. Kõige arvukamalt oligi eestlasi, järgnesid Läti ja Soome koorid. Meeskoorilauljate koguarv jäi alla pooleteise tuhande. Festivali kunstiline juht oli professor Ants Soots.

 

Korraldavate organisatsioonide tegevus näib olevat erineva intensiivsusastmega. Põhjamaade Lauljate Ühing (asutatud 1956. a  Norras Bergenis) peab oma eesmärgiks kontaktide loomist ja säilitamist Põhjamaade rahvuslike kooriorganisatsioonide ja üksikmeeskooride vahel (Rootsis ja Norras, kus meeskooriorganisatsioonid puuduvad) ning meeskoorilaulu edendamist. Suurimaks projektiks loevad nad ise mitme rahva meeskoorirepertuaari ühiskogumiku väljaandmist, Põhja- ja Baltimaade laulikut (Gehrmans Musikförlag, 1997).

Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS, asutatud 1988, kuid meeskooride laulupäevi numereeritakse 1933. aastast) tegevuse üks peaeesmärke on meeskooride järelkasvu areng, poistekooride toetamine. See tähendab Üle-eestilist Poistekoori, maakondlikke poistekoore ja ka koolidevahelisi poistekoore lisaks harjumuspärastele kooli- ja/või linnakooridele. Teine aste uute meeskoorilauljate kasvatamisel, maakondlikud ja ülelinnalised noorte meeskoorid, tegutsevad 2000. aastast ning moodustavad iseseisva kooriliigi nii laulupäevadel kui ka EMLSi korraldatud kontsertidel ja võistulaulmistel. Repertuaarikogumikud on EMLSi vaid üks, seni küll emakeelne tegevusvaldkond.

 

Festivali peakontsert Saku suurhallis

 

EMLSi laulupäeva traditsioonilisest vabaõhukontserdist sai külaliste osalemise tõttu spordihallikontsert. See on siinse meeskoorilaulu esimene sellelaadne kogemus ja võimaldab sõltumatust ilmaoludest. Kvaliteetne helivõimendus on vajalik mõlemal pool. Selles osas kuulub seekord tänu tandemile Klesment-Pajusaar, kes kandsid hoolt nii 25-liikmelise rootsi a cappella koori kui ka 1300-lise meeskoori ja Eesti Kaitseväe Orkestri eest.

Peakontserdil esinesid kõikide maade koorid omaette plokkidena ning kontserdi lõpetuseks kõik ühiselt, kandes ette ühe iseloomuliku laulu igalt maalt selle keeles: Sibeliuse “Finlandia”, liivi rahvalaulu läti keeles “Pūt vējiņi” (Puhu, tuul), rootsi rahvalaulu “Uti vår hage” (“Haljal aasal”), Ernesaksa “Hakkame, mehed, minema”, Griegi kantaadi “Uus isamaa” (mitmekeelne esitus, iga maa koor oma keeles).

Maade koorigrupid jaotusid selgelt kahte klassi inimhulga ja kava pikkuse poolest. Pole üllatus, et paremini pääsesid esile suured, sadade lauljatega koorid, soome, läti ja eesti esindus, kes esinesid 6 – 8 lauluga. Rootsi ja islandi mehed (vastavalt 25 ja 29 lauljat), esitades kumbki vaid kaks laulu, moodustasid justkui omaette kategooria. Kõlakultuuri ja ettekande konkreetsusega jääb paremana meelde Reykjavíki Politseikoor (Island).

Suurte koorigruppide puhul oli kuulda selgeid erinevusi laulmistraditsioonides. Läti ja Eesti meeskoorid esinesid hoopis suurema kõlalise intensiivsuse ja dünaamilise skaalaga kui Soome koorid. Aga soomlaste puhul võis märgata ka noorema ja keskmise generatsiooni lauljate puudumist. Samuti on selge, et soomlaste paremaid meeskoore me seekord Tallinnas ei kohanud, kuigi oli kohal ja täies hoos nende silmapaistev meeskooridirigent ja Sibeliuse muusikaakadeemia professor Matti Hyökki.

 

Eesti dirigendid ratsionaalsemad ja emotsionaalsemad

 

Festivalikontserdi repertuaari põhirõhk oli traditsioonilisel a cappella meeskoorimuusikal, seejuures originaalloomingul. Ühe rahvalauluseade pakkusid nii rootslased, islandlased, kui eestlased, kaks lätlased. Ilmselt tagasihoidlik ettekandeaparaat kahandas muljet soomlaste kavast (Pacius, Malmsten, Melakoski, Kemppi, Kuusisto, Hannikainen, Holma).

Ulatuslikumaid kooriteoseid pakkusid lätlased (J. Andrejsi “Latvijā” saateta meeskoorile) ja eestlased (Lepnurme “Emakeel” meeskoorile ja orelile). Nende kavad olid ka temaatiliselt mitmekesised – kodumaa, loodus ja laul (läti) ning sõda, surm, arm, kodu(kant ja -keel) ja kodumaa – ning ettekande poolest huvitavad. Festivalikontserdi kontekstis peab tunnistama, et Eesti meeskooride kava oli muusikaliselt kõige rikkam (Tormise seade, Tubin, Torrim, Aav, Ritsing, Ernesaks, Türnpu, Lepnurm, Vettik), paljude, hästi välja lauldud meeleoludega. Teiste koorirühmade kõrval oli nähtav, kui väga meeskooride laulmine sõltub dirigentide käelisest tegevusest (selle intensiivsusest) ning et eesti dirigeerimiskool erineb teistest oma ratsionaalsuse, mõtestatuse ja emotsionaalsuse poolest.

Näitena eesti meeskoorimuusika traditsiooni nõudlikumast, Eesti Rahvusmeeskoorile kirjutatud osast tahaks esile tuua Jaanus Torrimi (1975) “Requiem aeterna (Missa pro defunctis, orelile, meeskoorile ja sopranile)”, mis ühendas eri tämbreid kuulama panevaks koosluseks ning mida sel kontserdil esitasid valikmeeskoorid, sopran Aile Asszonyi ning helilooja Jaanus Torrim.

Festivali peakontserdil osalevate meeskooride pilti täiendasid eesti noormehed ja poistekoorid. Kahtlemata on see rikkus. Poiste “pilv” oli kõige suurem, noormeeste koorid oodatust väiksemas koosseisus (eksamite aeg?) ning meeskoorid vahepealses mõõdus. Tänu sellele, et siin on välja panna kolmes vanuseastmes meeslauljaid, moodustas eestlaste kava peaaegu poole kogu kontserdist.

Pean festivali peakontserdi oluliseks väärtuseks a cappella laulmist, millega õnneks haakus ka noorte meeskooride kava (Ernesaks, Läte, Saar). Poistekooride ja noormeeste ühisosa toetus saatega popmuusikale (Rannap, K. Tamra). Loodan, et see on kasvuperioodi raskuste kergendamiseks, mitte traditsiooni muutmise taotlus. Kahjuks polnud ka poistel kavas saateta laulu.

Ma ei mõista, miks peaks pelgama häälte ühinemist, seda ainulaadset kooskõla, mida nende poiste hääled just täna võivad luua?!

Kontserti lõpetavad ühendmeeskoorid tegid üllatuse. Lõpukulminatsiooniks kavandatud Griegi kantaadi “Uus isamaa” asemel sai haaravaima esituse hoopis eelmine laul, Ernesaksa “Hakkame, mehed, minema”. Nii pidi kogema, et see kuulub harrastusmeeskooride lemmiklaulude sekka ka väljaspool Eestit.

Festivalikontserdi järel on igati põhjust tänada nii selle korraldajaid kui esinejaid muusikaliste elamuste eest ning loota, et nagu Põhja- ja Baltimaade segakooridele suudetakse luua kokkusaamisi ka meeskooridele. Head omavahelist rebimisvõimalust näen juhul, kui kaasa tulevad ka paremad Soome ja Rootsi meeskoorid ning meilt rahvusmeeskoor, samuti seekord puudunud maade koorid.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming