Miks vaikus mõnikord karjub?

Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, helide keeles väljendutakse aga hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil.

MARIELL AREN

Helen Lepalaan (metsosopran), Mati Turi (tenor) ja Martti Raide (klaver) 20. XI Mustpeade maja valges saalis.

Rännak kulgeb läbi ajastute ja eri piirkondade ning ulatub XIX sajandi algusest tänapäevani. Peale Eesti ja Kesk-Euroopa põigatakse ka Venemaale. Kujutlusse kerkib mõne mõisa kaminasaal. Ruumis istub kümmekond inimest, kes naudivad suupisteid ja veini. Salongimeeleolu, eri heliloojad ja ajastud ning vastav olustik. Järsku kostab aga eestikeelset muusikat ning mõte jookseb luuleridadega kaasa. Ei mingit kaminat ega kuulajate seltskonda. Ainult muusika ja sõnad. Rännak. Sekka paar uitmõtet.

Kammermuusika on kodune kontserdiformaat, mis sündis siis, kui muusika kuulamiseks polnud muud võimalust kui ise laulda või pilli mängida. Kel muusikalise väljendusviisi otsingud paremini õnnestusid, said võimaluse oma loomingut ka teistele ette kanda. Lõpuks koliti kontserdisaali.

Üks kammermuusika võluvamaid omadusi on detailirikkus. Instrumentaalteoste puhul esitab iga partiid kõigest üks mängija, seega on tulemus plastilisem. Mahult on tegu pigem väikevormidega. Kui suurvormide puhul kulub lauljatel, orkestril ja arvukal meeskonnal mitu tundi, et tuua juhtmõtted ning tegelaste emotsionaalne teekond kuulajani, siis väikevormide puhul on kõik kokku pakitud ning mahutatud mõneminutisse teosesse. Mida väiksemaks pressitud vorm, seda kaalukamad on pisimadki detailid. Samuti tuleb esitajatel lühikese aja jooksul läbi tunnetada tegelase iga hingeliigutus ning kajastada tema emotsionaalset rännakut.

Kontserdiõhtu koosnes selgelt kahest omaette tervikust: Mati Turi ja Helen Lepalaane kavast. Kuna repertuaarivalik oli vastandlik, mõjusid need teineteist täiendavana. Kontserdi esimene pool, kus astus üles Mati Turi, oli ettearvamatult vaikne, sisekaemuslik ning mõtisklevat laadi. Teises pooles domineeris Helen Lepalaane mänglev ja elujaatav hoiak. Kontsert kestis kahe peale kokku ligi kaks tundi, mis oleks välja andnud kahe eraldiseisva soolokontserdi mõõdu. Kuulajale oli paras katsumus viibida järjest justkui kahel kontserdil ning süveneda vastandlikesse maailmadesse.

Turi esinemas 2016. aasta muusikapäeval Kalma saunas.

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Mati Turi on tuntud kui mitte lihtsalt suurepärane laulja, vaid ka kui vaimustavalt suure häälega interpreet kõige paremas mõttes. Kammerlaul on aga peenekoeline kunst, mis võiks eelkirjeldatuga justkui vastuollu minna. Kuidas saab üks suure häälega muusik luua imepeent ja tundlikku kunsti? Saab, kui tegu on meistriga, kes kasutab oma laiahaardelisi võimalusi targalt.

Kontserdi esimene pool pakkus üllatava sissejuhatuse. Ilma pikema ettevalmistuseta tuli publikul koos Turi ja Raidega ülepeakaela atonaalsusse sukelduda. Avanguks oli valitud Schönbergi „Gedenken“ ehk „Mälestus“, mis tekitas helikeele tõttu rahutu, ent värske tunde. Nii kõrvad kui ka vaim olid aga järgmiseks numbriks juba ette valmistatud. Anton Weberni muusika on napisõnaline ja lakooniline, see tähendab ka kestuse poolest äärmuslikult lühikesi laule. On hämmastav, kuidas muusikapala võib piiratud aja jooksul enda ümber nii kiirelt mõttemulli luua. Weberni „Viis laulu“ op. 4 kestab kokku ligikaudu kaheksa minutit, kuid kannab endas justkui viit väikest maailma tekkimisest hävimiseni. Dünaamilises plaanis domineerib vaikne või väga vaikne, mistõttu on tema dodekafoonilisi lühivorme iseloomustatud ka kui vaikuse manifestatsiooni.

Heliloojatel võib olla palju ideid, kuid võimekate muusikuteta, kes suudavad noodiridade vahele kirjutatud mõtteid ja tundeid väljendada, ei jõuaks need kunagi kuulajani. Viimati mainitud vaikuse meeleavaldus toimis imeväel. Mõni muusika nõuab vaikset karjumist: hing röögib, süda on lõhkemas, kuid helide keeles väljendutakse hoopis kõige pehmemate ning vaiksemate nootide abil. Mida vaiksem, seda raevukam, kirglikum, valusam.

Alfred Schnittke „Kolm Viktor Schnittke luuletust“ olid samuti Mati Turi vaikselt laulmise meistriklass. Pikad kandvad meloodialiinid seoti klaveriga tervikuks. Ka vaevukuuldavate helide edasikulgemine oli kristallselge ning muusikaline mõte klaar. Laval ei viibinud pianist ega laulja, vaid kaks ansamblipartnerit Turi ja Raide, kes läbisid ühes hingates sama teekonna. Seda sorti koostöö tulemus on haruldaselt nauditav. Peale helikunsti nüansirikkuse sai nautida ka visuaalset poolt: kooslus oli pühendunud ainult muusikale ega üritanud seda liigse püüdlikkusega kunstlikult juhtida. Pikk kogemus lavapartneritena paistis kaugelt silma. Või hoopis vastupidi: miski ei hakanud silma, nende omavaheline koostöö oli orgaaniline ning muusikas kulgemine sundimatu.

Seda nõrgem tundus aga Raide ja Lepalaane koostöö ning nii loomulikku klappi neil omavahel ei tekkinud. Kui üldjuhul on soololaulude esitamisel suurem fookus lauljal, siis selle koosluse puhul säras pigem pianist. See, kuidas Martti Raide muusikalist fraasi kujundas või millist tundeseisundit parasjagu väljendas, oli elamus omaette. Loomulikult jälgis ta tähelepanelikult ka lauljat, täiendas teda ning proovis liikumisega kaasa minna. Raide oskab olla märkamatu, kui raskuspunkt lasub lauljal, ning muutuda õigel ajal hetkega hoopis väljendusrikkaks jutustajaks.

Üks Turi ja Lepalaane märgatavaid erinevusi oli suhtlus publikuga. Kui esimene haaras kuulaja endaga rännakule kohe laulu algusnootidega, siis Lepalaane puhul sellist tunnet ei tekkinud. Huvitav paradoks, kui mõelda, et Turi esitatud kava oli sisekaemuslik ning Lepalaane oma pigem ekstravertne. Lepalaane esituses kõlasid laulud tehniliselt säravalt ning kindlameelselt. Tema olekus peegeldus tugevaid emotsioone. Ka hääles leidus mõningast dramatismi, kuid kokkuvõttes jäi palett üsna ühetaoliseks – kasinalt värve ning liiga vali vaikus.

Kontserdi eredamad hetked olid seotud eesti heliloojate Pärt Uusbergi ja Tõnu Kõrvitsa loominguga Mati Turi esituses. Kui teose tekst on kuulajale arusaadavas keeles, tekib kahtlemata sügav emotsioon. Muidu väga sisukas kavaraamat ei sisaldanud kahjuks laulude tõlkeid ning seetõttu jäid võõrkeelsed laulud kaugemaks kui eestikeelsed. Viimaste puhul ei tehtud aga mingit allahindlust: kui hinges on valu, ootus või armastus, siis peab selle tunde lõpuks kõlavalt kogu maailmale välja ütlema. Emakeeles kõlava muusika vastu oldi aga täiesti relvitud. Ellen Niidu ja Ernst Enno sõnadele loodud laulud puudutasid ning lasksid kujutlusvõimel vabalt lennata. Kuskil seal lauluridade vahel peitubki kammerlaulu kvintessents.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht