Milline on Eesti muusikaelu aastal 2020?

Juko-Mart Kõlar

Eesti Muusikanõukogu eestvedamisel koostati muusikavaldkonna ettepanekud sisendina dokumenti „Kultuuripoliitika arengusuunad aastani 2020”. Ettepanekud puudutavad peamiselt nelja valdkonda: muusikaharidus, kontserdikorraldus, seadusandlus ning loomemajandus, välissuhtlus ja muusika eksport. Võtan vaatluse alla mõne arengusuuna, millel võib olla märkimisväärne mõju Eesti muusikaelule aastal 2020. Suund sisule ja inimestele Üldiselt võib esitatud ettepanekutega rahule jääda, sest need peegeldavad nihet betoonist inimeste (palkade ja sotsiaalsete garantiide suurendamine) ja sisutegevuse suunas (kontserdisaalide liisingumaksete lõppedes vabanenud raha sisulisse tegevusse suunamine), tõstavad prioriteetseks kvaliteetse muusikahariduse, kontserdielust osasaamise (eriti regionaalne tasand), loovisikute väärtustamise (stipendiumide ja preemiate arvu suurendamine), toetavad muusikaettevõtluse edendamist ja rahvusvahelistumist ning kinnistavad juba olemas hästi toimivaid toetusprogramme. „Tühja kasseti maksu” täpsustamine Eraldi positiivse arengusuunana võib välja tuua „tühja kasseti maksu” ümbermõtestamise ja laiendamise nüüdisaegsetele tehnikaseadmetele nagu arvutid, mobiiltelefonid jms. Muusikavaldkonnale tähendab see suurt võitu ehk üsnagi mahukaid lisaressursse, mis suunatakse loomeliitude ja esindusorganisatsioonide kaudu tagasi loovisikutele. Seevastu justiitsministeeriumilt, kelle haldusalasse küsimus kuulub, eeldab see ebamugavat ja -populaarset, kuid sihikindlat tegutsemist. Tulevikuperspektiivi silmas pidades kuulub minu lugupidamine justiitsministrile, kelle eestvedamisel arengusuund ellu viiakse, sest aastal 2020 elaksid tänu maksule paremini nii muusika loojad, esitajad kui ka fonogrammiõiguste omanikud.

Survestamine versus turundus

Samal ajal on välja toodud mõned arengusuunad, mille elluviimisega kaasnevad teatud ohud – eesmärk on küll üllas, aga meetodid vajavad põhjalikumat analüüsi. Näiteks sätestatakse, et avalik-õiguslikel meediakanalitel on juhtiv roll kodumaise kultuuri kajastamisel, jäädvustamisel ja salvestamisel ning kõigis meediakanalites suureneb kodumaise muusika osakaal. Riik saab muusikaelu nagu kõiki teisi valdkondi mõjutada peamiselt kahel viisil: õigusruumi (seadused, määrused, korraldused jne) ja rahastamise kaudu . Seega saab riik selle arengusuuna elluviimisele kaasa aidata ainult survestamise taktikat kasutades , näiteks mitmesuguste kvootide, fikseeritud eetriaegade või lubade-litsentside väljastamise/mitteväljastamisega. Iseenesest ei ole siin midagi uut, sest mitmes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal, peavad raadio- ja telejaamad esitama kindlaks määratud ulatuses kodumaist muusikat. Kuigi eesmärk on õige – kohaliku muusika tähtsustamine ja populariseerimine –, ei pea ma seda Eestile sobivaimaks meetodiks. Miks?

Esiteks kaasnevad igasuguse survestamisega paratamatult põhjendamatud piirangud: meediakanalid on sunnitud kajastama midagi, mis ei pruugi olla kõige olulisem, kvaliteetsem, huvitavam ega harivam, vaid ennekõike lepinguline kohustus. Et televiisoriesised kättevõidetud eetriajal lihtsalt tühjaks ei jääks, tuleb väga hoolikalt läbi mõelda, kes ja millistel alustel sisu pakub, kas see on oluline ja huvitav ning millist eesmärki see täidab. Kas näiteks kontsertide kajastamine meedias paneb iseenesest rohkem eesti muusikat kuulama? Või kas kontserdiarvustuste mahu suurenemine ajalehtedes paneb neid rohkem lugema? Ma kardan, et mitte, sest põhimõtteliselt ei ole juba praegu probleemiks mitte niivõrd kodumaise muusika ja muusikasündmuste piiratud kajastamine, vaid pigem muusikasündmuste korraldajate vähene turundamisoskus.

See on koht, kus ei tuleks äriterminoloogiat kasutades (vabandust!) lähtuda mitte niivõrd pakkuja, kuivõrd kliendi perspektiivist. Kui valime survestamise tee ja suurendame pakkumist, ei too see iseenesest kaasa nõudluse kasvu. Kui näiteks Prantsusmaa siseturg on piisavalt suur, et võimaldada protektsionistlikku lähenemist, siis eesti muusika peab olema elujõuline rahvusvaheliselt: kunstliku inkubatsiooni asemel tuleks keskenduda sellele, kuidas meie head muusikat, muusikuid ja muusikasündmusi paremini turundada. Atraktiivsemaks muutmise ja oskusliku turundamise all ei pea ma silmas kunstilise kvaliteedi kompromiteerimist värviliste tulukeste, kõva müra ja muusikute klatšiga, vaid story lisamist ja sisu paremat serveerimist – miks peaks meedia just seda sündmust kajastama?

Niisiis arvan, et me ei peaks 2020. aastale mõeldes liikuma mitte kvootide ja piirangute, vaid pigem nutikate lahenduste suunas, et kvaliteetsed kultuurisündmused reaalses turusituatsioonis meediakünnise ületaksid. Mõnegi festivali kogemus näitab, et see ei ole sugugi võimatu.

Kontserdikorralduse riiklik monopol

Teine mõtlemise koht puudutab kontserdikorraldust. Ühelt poolt on selge, et riiklik kontserdiorganisatsioon täidab funktsioone, millega erasektor ei tuleks puhtalt majanduslikel põhjustel toime, näiteks suurprojektide korraldamine või maailmanimega klassikalise muusika solistide kaasamine. Teiselt poolt võib siin näha teatud vastuolu mitme teise sõnastatud prioriteediga nagu „eraõiguslikke isikuid koheldakse võrdselt riiklikega” või „riik soodustab kultuurivaldkonna igakülgset koostööd ettevõtlusega ning valdkonnasisest ettevõtluse arengut”. Ettevõtlus saab areneda seda jõudsamalt, mida vähem on kunstlikke turumoonutajaid. Teisisõnu, kui mina olen erasektori kontserdikorraldaja ja konkureerin täpselt sama publiku pärast riikliku kontserdiorganisatsiooniga, siis ühel juhul on risk maandatud maksumaksja rahaga, teisel juhul kannab kogu riski kontserdikorraldaja ise. See loob ebavõrdse turusituatsiooni ega soodusta ettevõtluse arengut.

Milline on lahendus? Kaotada riikliku kontserdiorganisatsiooni monopol ja riskida teatud liiki kontsertide kadumisega meie muusikamaastikult? Lahutada kontserdikorraldus radikaalselt hoonete haldusest ja riskida sellega, et kontserdisaalide kõige magusam aeg täitub kommertsüritustega? Pakun siinkohal ainult ühe võimaliku alternatiivi: viia riikliku kontserdikorraldaja teatud funktsioonid „vabale turule”. Teisisõnu, kontserdiorganisatsiooni peamiseks ülesandeks jääks kunsti- või loomenõukogu töö koordineerimine, mis ühelt poolt kinnitab strateegiliselt oluliste suurprojektide ja festivalide kalendri ning valib konkursi korras korraldaja – mida pikemalt ette, seda parem. Teiselt poolt saaksid kõik kontserdikorraldajad ise esitada taotlusi, et ellu viia kontserdiprojekte ja festivale, mille tegemiseks neil jagub organisatsioonilist võimekust. Selle lahendusega kaasnevad teatud riskid, aga ma arvan, et „vaba turu” eelised kaaluksid ettevõtluse edendamist silmas pidades üles monopoli jätkamise miinused.

Milline muusika väärib toetamist?

Kolmas mõtlemise koht kaldub otsapidi muusikaesteetikasse, kuid vajab samuti põhjalikumat analüüsi. Olen täielikult päri, et kultuuri toetamise aluseks peab olema väärtuspõhine hindamine ja kultuuripoliitika peakski toetama innovaatilisi ilminguid kunstides vastandjõududena meelelahutusele ja massikultuurile, aga kultuuripoliitika arengusuundade määratlemisel on oluline küsimus, kes ja mis alustel tõmbab joone kunsti ja meelelahutuse vahele.

Kes on kaasatud otsustamise protsessi? Mis on väärtmuusika ja mis on „massikultuur”? Kui panna kõrvuti näiteks Saaremaa ooperipäevad, Birgitta festival, „Jazzkaar”, Tallinna muusikanädal (TMW), „Plektrum” ja Viljandi pärimusmuusika festival ja „Rabarock”, siis kas mõni neist väärib toetamist ja mõni mitte? Aga alternatiiv-, elektroonilise- ja klubimuusika festivalid? Kas „turutõrke” loogika on pädev? Siinkohal toetan tugevalt arengusuundades sõnastatud „laiapõhjalise kultuurirahastuse” ja „mitmekesisuse” põhimõtete rakendamist. Riiklikesse komisjonidesse tuleb kaasata eksperte paljudest muusika- ja kunstiliikidest, samuti kultuurikorralduse ja muusikaettevõtluse taustaga spetsialiste, sest ainult nii saame rääkida laiapõhjalisest rahastusest ja mitmekesise kultuurielu toetamisest de facto.

Kokkuvõttes tuleks kogu kultuuripoliitikat ja selle arengusuundi vaadata põhiseaduse preambula valguses, mille järgi riik „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Minu arvates oleks väär käsitleda „kultuuri”, sh kõrgkultuuri, millegi staatilise ja fikseerituna, näiteks ainult teatud muusikažanre hõlmavana, tegu on dünaamilise tervikuga, mille loomulikuks osaks on ajas ja ruumis muutumine. Võtmeküsimuseks saab see, kuidas säilitada oma nägu ja tegelikult kogu olemine maailmas, mis on üha enam avatud välistele mõjutajatele, langemata seejuures protektsionismi lõksu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming