Mina olengi müra!

Dror Feiler: „Kultuuri institutsionaliseerimisega on kunstilised väärtused vahetatud bürokraatlike hüvede vastu.“

ARASH YAZDANI

Dror Feileri eluloos on teda kirjeldatud nõnda: „Ta on helilooja, kelle mäslevate ja purskavate teoste esitamisel valguvad silmad verd täis, kopsud ähvardavad lõhkeda, muusikapurustaja, saksofoni­lõugaja ja arvutiterrorist.“ Vähestel inimestel on olnud selline elu – ja veel vähematel heliloojatel.

Kompromisse mitte armastava kunstnikuna ei ole Dror Feilerile vastuolud võõrad. Kohtusin temaga esimest korda 2009. aastal tema Stockholmi stuudios. Siis teadsin ainult niipalju, et kohtun ühe hullu mehega, kes kirjutab lärmakat muusikat, kus on palju püstolipauke. Paari kuu eest oli Baierimaa Raadio sümfooniaorkester vaid hetk enne kontserti keeldunud tema uudisteost esitamast, kuna teos olevat muusikutele liiga vali.

Tema ja ta rootslannast abikaasa Gunilla Sköld-Feileri 2004. aasta installatsioonis „Snövit och sanningens vansinne“ ehk „Lumivalgeke ja tõe hullus“ oli kujutatud Palestiina naissoost enese­taputerroristi ning kui Iisraeli Rootsi suursaadik selle rikkus, puhkes selle tõttu rahvusvaheline skandaal.

Dror Feiler on olnud Iisraeli sõjaväe langevarjur. Hiljem sai temast Rootsi kodanik, Iisraeli kodakondsusest ta loobus. Ta on esinenud nii mainekates kontserdisaalides kui ka suvalistes Colombia metsades ning on nii jutu- kui ka teoinimene. Ta osales Gaza sektorisse pääseda üritanud abilaeva pardal Free Gaza liikumise ja Türgi humanitaar­organisatsiooni IHH humanitaarope­ratsioonis, kus hukkus kümme aktivisti ja mis põhjustas suure rahvusvahelise kriisi. Innuka aktivisti ja vasakpartei kauase liikmena kandideeris ta valimistel Rootsi riigipäeva koosseisu ja tal jäi sinna saamiseks puudu vaid mõnisada häält.

Tema muusika on vali ja räme, aga sügav ja isiklik. 6. X toob Tallinna Uue Muusika Ansambel festivalil „Sound Plasma“ Tallinnas esiettekandele Dror Feilerilt tellitud uudisteose. Helilooja viibib ka ise oktoobri esimesel nädalal Tallinnas.

Dror Feiler: „Ma usun, et võib seista suvalises maailma paigas, mängida avangardistlikku muusikat inimestele, kes ei ole seda kunagi kuulnud, ja nad on sellest liigutatud.“

Peter Gannushkin / Downtownmusic.net

Sind on humanitaarküsimusi ja poliitikat käsitlevate teoste pärast palju kordi arreteeritud ja sa oled oma elu sageli ohtu seadnud. Miks sa oled helilooja ja kunstnik? Kas kunsti kaudu annab saavutada midagi sellist, mida aktivismiga ära ei tee?

Kunst annab meile võimaluse maailma lõksust põgeneda. See on omamoodi mehaaniline positiivne mõtlemine, mis sunnib pidevalt midagi tegema ja viib hea või halva tulemuseni. Hea kunsti puhul ei ole tulemus kunagi ette teada, sa ei tahagi seda teada ja – olenevalt vastu­võtjast või kunstivormist – võib olla ka mitu tulemust.

Kunstitegemine kuulub aktivismiga kokku. Hakkasin muusikat õppima väga hilja, kuigi olin iseõppinud instrumentalist ja improviseerija. Muusikaakadeemiasse astusin 28aastaselt ja saksofoni hakkasin mängima alles 22aastaselt. Niisiis arenesin üheaegselt nii muusikuna kui ka poliitaktivistina. Inimesed pidasid mu muusikat mürarikkaks ja häirivaks, aga tegelikult olin ma ise klassikalise muusika keskkonnas see müra: immigrant, autodidakt, inimene, kes teab, mida ta tahab teha, ega lase ennast senisel traditsioonil rõhuda.

Ma sean küsimuse alla kõik hierarhiad ühiskonnas, poliitikas ja muusikas: muusikas näiteks akordijärgnevuse või tempereeritud häälestuse. Lähis-Idast tulnuna ei saa ma aru, miks peaks järgima harmooniajärgnevust või häälestust. Sellega kaasneb aga risk kunstis ja ka ühiskonnas. Näiteks ei ole minu teada ühtki mu orkestriteost kunagi Rootsis esitatud. Võib-olla olen rootsi heliloojatega võrreldes väga halb helilooja. Ütleksin siiski, et riskisin võtta selge esteetilise seisukoha mitte minna kaasa selle vooluga, et stiil muutub iga kümne aasta tagant, oma ideede juurde jääda ning poliitilised ja kunstilised ideed ühte konteksti asetada. Nüüd tulebki mul selle eest maksta, aga ma poleks saanud teha ka kuidagi teisiti.

Rääkisid esteetikast. Ühes oma manifestis oled öelnud, et esteetika per  se ei huvita sind. Kas siin ei ole vastuolu? Kas sulle on siis tähtis ainult lõpptulemus?

Sa jätsid lause teise poole ära. Ma ütlesin: „Esteetika per se ei huvita mind, mind huvitavad vahendid.“ Mõtlesin domineerivale esteetikale. Kui ma alustasin, valitses mu õpetajate ja kolleegide hulgas modernism või postmodernism. Mind ei huvitanud säärane sildistamine, vaid väljendusviis ja väljendusviisi suhe sellega, mida kujutasin ette või tundsin näiteks seoses mingi muusikalise probleemiga. Oma esimeses üsna suures teoses „Ma’vaak“, mille pealkiri tähendab heebrea keeles heitlust, väljendasin selgelt, et see ei ole heitluse kirjeldus, vaid heitlus ise. Mind ei huvitanud esteetika, vaid pingutus: teose mängimise ja mõistmise pingutus, selle probleemide ületamise pingutus.

Sinu muusikat ja kunsti tundvale publikule võib näida, et oled väga järeleandmatu ja teed vähemalt teatud maani täpselt seda, mida tahad. Samal ajal oled kandideerinud Rootsi ja Euroopa parlamendi valimistel. Kas teed ka kompromisse ja kui, siis kas kunsti- ja poliitikakompromissidel on vahe?

On muidugi kena, kui paistab, et ma ei tee kompromisse, ja eks ma püüagi mitte teha, aga ka saksofonimäng on teatud kompromiss, sest pean arvestama saksofoni võimalustega. Nii et vastus sõltub sellest, kuidas kompromiss määratleda. Valimised, tead, ei läinud mul kuigi hästi, sest ma ei olnud piisavalt kompromissialdis. Ma ei võtnud mängu­reegleid omaks. Kampaanias ütleb iga kandidaat, et me tahame paremaid koole ja haiglaid – keegi ei ütle, et tahame halvemaid koole või haiglaid! –, aga kunagi ei öelda, mida selle all mõeldakse. Nii ma siis otsustasin teha kampaania 46 loosungiga, kusjuures ühelgi ei olnud midagi pistmist poliitikaga. Olid ainult poeetilised, tõsised ja inspireerivad tsitaadid: näiteks Samuel Becketti „Kunagi proovisid. Kunagi põrusid. Vahet pole. Proovi uuesti. Põru uuesti. Põru paremini.“ või Bertolt Brechti „Mis on panka sissemurdmine panga asutamise kõrval?“.1

Mida sa nende tsitaatidega öelda tahtsid?

Tahtsin kutsuda üles mõtlema, mis on poliitilise tegevuse mõte ja mida tähendab kellegi poolt hääletada või hääletamata jätta. Kandidaadid annavad lubadusi ja ma tahtsin, et inimesed mõtleksid elu üle järele, sest valimised ongi elu, mis on koondatud ühte otsusesse.

Huvitaval kombel kuulutati minu kampaania tookord parimaks, ehkki selle ainus kulu oli A3-formaadis plakatite trükkimine. Inimesed tulid minu juurde koju plakateid küsima, et need üles riputada, aga mu oma erakond nõudis, et need maha võtaksin, sest tuleb erakonnast juhinduda ja mitte ise oma loosungeid levitada. Isegi siis ei teinud ma kompromissi ja see läks mul peaaegu läbi!

Nii et sul oli siis valimistega tõsi taga ja see oli päris kampaania?

Kui mind oleks valitud, siis oleksin muidugi parlamenti läinud, sest inimesed ju valisid mu sinna. Minu kampaania puhul teadis igaüks, kelle poolt ta hääletab – ma ei lubanud midagi. Ainsa lubadusena tõotasin oma ametisseastumise kõnes öelda, et mul ei ole oma tunnete kirjeldamiseks sõnu, seejärel haarata saksofoni ja mängida. Tahtsin viia parlamendi tänavale ja tänava parlamenti.

Võtsin seda ka kunstiprojektina. Reisisin mööda Rootsit, käisin ruupori ja saksofoniga linnakeskustes, pidasin kõnesid ja mängisin pilli. See oli nagu tõsise tegelasega ja naljadeta stand-up! See oli mõnus aeg: mulle meeldib rääkida ja arutleda, väljakutseid esitada ja vaielda. Helilooja töö on väga ebaseltskondlik. Mulle meeldis, et mul oli võimalus see üksildus murda ja need kaks ühitamatut maailma ühendada. See ei olnud mingi ohverdus.

Mis sa arvad, kas sinu mõte viia poliitika tänavale on üldse teostatav?

Ma ei arva, et see kõigile sobib, aga usun, et nii saab pöörata inimeste süsteemist võõrandumise tendentsi. Ma ei tea, kui edukaks see plaan võib osutuda. Üksikisik ei saa tõenäoliselt suuri muudatusi teha, aga ma arvan, et inimene võib siiski olla uue vaatenurga sümbol ja katalüsaator.

Tavaliselt kohtun teiste muusikute, kunstnike ja aktivistidega oma keskkonnas, aga kampaania ajal, kui mošees kõnet pidasin ja imaam julgustas inimesi ateistist Iisraeli juudi poolt hääletama, mõistsin, et kastis mõtlemist saab muuta.

Oled kuulunud vasakparteisse ja kandideerinud selle nimekirjas valimistel. Sa ilmselt tead, et Eestis ei ole inimestel Nõukogude Liidu kommunistliku partei režiimi all elamisest just kõige paremad mälestused. Mida tähendab sulle vasakpoolsus ja kuidas erineb see Nõukogude Liidu sotsialismist?

Mulle tähendavad sotsialism ja kommunism demokraatia laiendamist majandussfääri. Sotsialismi teoorias ei ole midagi, mis tähendaks sõnavabaduse või organiseerumisvabaduse vähendamist, pigem vastupidi.

Meil on halb kogemus demokraatiaga. Demokraatia on andnud meile Hitleri ja Mussolini, Prantsuse revolutsioon tõi kaasa õudusi ja Napoleoni sõjad, tead ju, et näiteid on veel palju. Aga me ei hülga ju demokraatiat ainult selle­pärast, et sellega on olnud kakssada aastat muret. Ma arvan, et sotsialismiga on samamoodi. Oleme üle elanud väga kohutava aja, mõrvarlikud režiimid, kus mitte lihtsalt ei tõlgendatud valesti, vaid moonutati sotsialismi. See ei olnud sotsialism ega kommunism, vaid riigikapitalism ja diktatuur.

Kahjuks kestavad ajalooprotsessid palju kauem kui meie elu. Meil võib olla olnud ebaõnn elada ajal, mil sotsialism on lõppenud fiaskoga. Võib-olla viiekümne või saja aasta pärast on need ideed on selginenud või muutunud. Ka demokraatlike ideede küpsemine võttis kakssada aastat aega, pidi läbi tegema kaks maailmasõda ja palju teisi väärnähte.

Demokraatia ei toimi praegu. Kuidas saakski, kui meie valitsus ei suuda isegi riigieelarves kokku leppida? Miks peaks riik andma pankadele väga väikese intressiga suuri laene ja pank seejärel inimestele suurema intressiga laenu? Inimestel ei ole midagi selle vastu, et maksta suuremat intressi riigile, et see raha investeeritaks erapankade asemel otse koolidesse ja haiglatesse. Meil tuleb demokraatiaga kogu aeg tööd teha, on vaja mehhanisme, mis hoiavad keskpangad tasakaalus, ja ma arvan, et selles vallas saab palju ära teha ka süsteemi läbi raputamata.

Kas sama saab öelda ka muusika kohta? Kas sa arvad, et muusika, kunst ja haridus on üleinstitutsionaliseeritud?

Muidugi! Olen praegu Rootsi heliloojate liidu aseesimees ja istun ka STIMi juhatuses, et näha toimuvat seestpoolt.2 Oleme aeg-ajalt repertuaari otsinud. Mis sa arvad, kes otsustab, milliste heliloojate milliseid teoseid Malmö, Göteborgi või Stockholmi suurtes kontserdimajades mängitakse? Suured agentuurid – neil on dirigendid. Kui tahad tööd teha, siis pead hankima dirigendi ja võtma vastu tema repertuaari – võib-olla siis võetakse kavasse ka ühe kohaliku helilooja uudisteos, mis sobib kuidagi selle institutsionaalse esteetikamaailmaga.

Ma küsin alati, kas kontserdi pealt miljon või kaks Rootsi krooni teeniv dirigent on tõesti viiskümmend korda parem kui dirigent, kes teenib kontserdiga 20 000 Rootsi krooni. Ma ei ole selles kindel. Ma ei ole ka kindel, kas muusikale on hea, et see solistide ja dirigentide tsirkus otsustab, mida mängitakse, ega jäta ruumi isegi institutsioonide esteetilistele otsustele. Kujuta ette, kui fantastiline oleks, kui kontserdimaja ütleks näiteks, et meile meeldib glissando-muusika: me teeme terve aasta kava ainult glissando-muusikast ja leiame heliloojad-muusikud-dirigendid, kes on sellisele muusikalisele nägemusele pühendunud. Aga seda ju ei juhtu.

Samasugune olukord on ka ülikoolides. Nüüd, kui Euroopa Liit on meile peale surunud kaunite kunstide akadeemilise õppe, on meil bakalaureused, magistrid ja doktorid. Ma ei saa aru, mis on neil tegemist kunstitegemise või muusika komponeerimisega. Ma saan aru ainult sellest, et raha on liikunud kunsti loomise ja komponeerimisega seotud institutsioonidest akadeemiasse – ja siis läksid kõik akadeemiasse! Paljudest mu kolleegidest on saanud doktorid või midagi, aga kui mul selg valutab, siis lähen ma muidugi päris doktori juurde, mitte nende jutule.

Ma saan selle tagamõttest aru, aga ma ei lepi sellega, sest see hägustab kunstiliste otsingute – need on väga tähtsad – ja kunstipraktika piire. Neid asju ei tohiks omavahel segamini ajada. Ma austan heliloojaid, kes teevad komponeerimisse nelja-aastase pausi ja uurivad näiteks keskaegse muusika mikrotonaalseid helisüsteeme – see on suurepärane. Häda on selles, et nad võtavad vastu mingi ametikoha, teevad vanaviisi edasi – komponeerivad või mängivad instrumenti – ja siis maskeerivad selle kenas pakendis uurimistööks. Muidugi, kõik ei ole sellised, aga paljud on, ja ma saan aru, et nad teevad seda võimaluse ja grantide kasutamiseks, aga see pisendab kauneid kunste, teeb inimesed võltsiks ja kaotab kunstnike vabaduse, tehes neist institutsiooni osa. Asju peab tegema kindlal viisil – akadeemilises vormis.

See kõik on ääretult tähtis, haridussüsteem esitleb end suursugusena, nii et igaüks tahab sinna kuuluda ja sellest osa saada. Ennast esitletakse tähtsana, Darmstadti suvekursused on tähtsad ja kõik tahavad sinna minna. Ma õpetasin seal eelmisel aastal ja minu tunni teema oli kompositsioonitunnis õpitu unustamine. Kõik, mida sind tahetakse tegema panna, tuleb kõrvale jätta. Tuleb endale selgeks saada, mida sa ise tahad, ja teha kõik, et see saavutada. Ülikoolides topitakse aga sind nii täis, et sa ei tea enam, kes sa oled.

Kultuuri institutsionaliseerimisega on kunstilised väärtused vahetatud bürokraatlike hüvede vastu.

Räägid oma manifestides palju Che Guevarast ja revolutsioonist. Kas püüad revolutsiooni teha kunsti kaudu või kunstis endas? Miks sa ikka veel manifeste kirjutad?

Ma püüan kontakti astuda inimestega, kes ei ole minuga samas paadis. Üritan seda teha ühtviisi muusikas, kunstis, kõnedes ja aktivistina. Püüan kuidagi jagada inimestega oma mõtteviisi ja see ei ole ainult muusika, kunst või aktivism, vaid kõik need koos.

Usun ikka veel, et inimesed võivad end avada millelegi, mille olemasolust nad midagi ei teadnud, ja seda ka hinnata osata. Ma usun, et võib seista suvalises maailma paigas, mängida avangardistlikku muusikat inimestele, kes ei ole seda kunagi kuulnud, ja nad on sellest liigutatud. Olen esinenud igal pool, kaunitest kontserdimajadest kõige suvalisemate metsadeni, nõukogude aja lõpul Odessas ja Krasnojarskis, Colombia rahvaarmee FARC geriljatelkides.3 Olen mänginud kõikjal, sest tahan ennast proovile panna. Tahan aru saada, kus on minu eelarvamuste piir, ja siis selle ületada, aga ma ei saa seda teha üksinda – mul on selleks vaja inimesi, kes esitavad küsimusi. Ma tahan, et inimesed mu muusika kahtluse alla paneksid ja küsiksid, mida ma sellega mõtlesin või miks ma teen nii lärmakat muusikat.

Hiljuti lugesin Luigi Nono fantastilist teksti poliitika, suhtluse või selle puudumise seostest kuulamisega. Paljud inimesed ei kuula muusikat. Nad mõtlevad midagi sellist: „Oh, seal on kõrge fagott ja madal flööt nagu „Kevadpühitsuses“!“ Ja ei kuula tegelikult. Muusika on siin ja praegu, niipea kui hakkad sellele mõtlema, on see kadunud. Muusika ei ole midagi, mille peale mõelda – see on kuulamiseks. Alles pärast võib sellele mõelda, korraldada seminare ja analüüsida.

Miks sa alati musta kannad, vähemalt kunstiringkonnas? Kas see on mingi seisukohavõtt või sümboliseerib midagi?

Väga hea küsimus! Kannan alati musta. Ei teagi, miks. See on harjumus ja mugav ka. Ostan viis paari ühesuguseid pükse, et ei peaks poode mööda otsima.

Inglise keelest tõlkinud Maria Mölder

1 „Ever tried. Ever failed. No matter. Try again. Fail again. Fail better.“

Samuel Beckett, Worstward Ho. Rmt: Nohow On, 1989. Bertolt Brecht, Kolmekrossiooper. Tlk Jaan Kross. Rmt: Bertolt Brecht, Näidendid. Eesti Raamat, 1977, lk 131.

2 STIM on Rootsi muusikakirjutajate, heliloojate, tekstiautorite ja muusikakirjastajate autoriõigusi esindav katusorganisatsioon. https://www.stim.se/

3 FARC (Fuerzas Armadas Revolucionarias de Colombia) ehk Colombia Revolutsioonilised Relvajõud on Colombias tegutsev marksistlik-leninistlik partisaniorganisatsioon.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming