Minituur Bachi motettidega

Piret Aidulo

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Corelli Barokkorkester (kunstiline juht Mail Sildos), dirigent Daniel Reuss, kavas Johann Sebastian Bachi motetid, 16. VII Jaani kirikus.      Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Corelli Barokkorkestri nelja kontserdiga tuur sündis koostöös Eesti Kontserdiga ja paigutus kahe muusikafestivali – „7 linna muusika” (10. – 18. VII Ida-Virumaal) ja Rapla kirikumuusika festivali (18. VII – 7. VIII) raamidesse.  Kavast (koostas Evelin Kõrvits) võis lugeda sobivalt kokkuvõtva lause: „Bachi koorimotette loetakse sageli õhtumaise polüfooniakunsti absoluutseks kõrgpunktiks”. Omalt poolt võin kohe öelda, et muusika ja selle esitus haaras mind jäägitult ja köitis niivõrd, et kulunud tund oli kui üks vaimustav sisse- ja väljahingamine! Kavalehel seisis, et „Bachile omistatakse 6 motetti, millest enamik on mõeldud kaheksahäälsele topeltkoorile”.

Vokaaltehnilist meisterlikkust nõudvad kooriteosed jäävad meie koorielus tegevatele kollektiividele suuremas osas kättesaamatuks unistuseks. Ajalooline esituspraktika lisab pillid, suurema töö tegi seekord küll continuo-rühm, millele lisandus siinmail suhteliselt vähe nähtud teorb (kui tahta pilli täpset kirjeldust leida, siis jääb kohalikest teatmeteostest väheks),  mille kõla jäi paraku inimhäälte ja teiste instrumentide varju. Kontserdi kavas oli viis teost, kolm neist pärineb Bachi motetikogumikust: „Jesu, meine Freude” (BWV 227), „Komm, Jesu, komm” (BWV 229) ja „Singet dem Herrn” (BWV 225). Avateos „O Jesu Christ, mein lebens Licht” (BWV 118) on kavalehe andmetel leinamotett, mille puhul pole teada, kelle  mälestuseks see on loodud. Kuna suvepuhkuste tõttu ei olnud võimalik teostada lähemaid järelepärimisi, siis tuleb huvilistel hiljem selgitada, miks seda motetti ülejäänud kuuele lisatud pole. Avaloo esitas kogu koor koos tutti orkestriga.

Muusikaline materjal mõjus terviklikult, hästi sulanduvalt ja kõrvupaitavalt. „Jesu, meine Freude” esituseks jäi lavale vaid 15 lauljat koos continuo-rühmaga.  Kolme- ja viiehäälsed osad kõlasid väikese koosseisu tõttu erakordselt selgelt ning esitati emotsionaalselt ja täpselt teksti illustreerivalt, „Gute nacht”-osa mõjus nagu palsam. Motett „Komm, Jesu, komm” kahele koorile tõi lavale taas kogu kammerkoori, saatepillideks vaid positiivorel ja teorb. Bachi motetikogumiku kõrval kanti ette Johann Kuhnau „Der Gerechte kommt  um” (BWV deest). Kavalehe järgi omistatakse Bachile teose seade. Esitajaks oli taas vaid pool kammerkoorist. Barokkorkester mängis täies koosseisus, kuid oli kooriga kenasti tasakaalus. Eraldi tahan ära märkida teose mõjuva teksti: Jesaja 57, 1-2! Kontserdi viimase motetina kõlas „Singet dem Herrn” (BWV 225) kahele koorile ja kogu orkestrile, kelle hulgast suurema rolli sai endale taas vankumatu continuorühm. 

Pikemaid lõike laulis I kooris ka solistide rühm, kelle kohati kuiva tooni võib vist kirjutada kontserdi lõpu ja väikese väsimuse arvele. Siiski mõjus selline rollijaotus kogu kontserdi ülesehituse seisukohalt väga hästi: publikul oli huvitav ja osa lauljaid sai vahepeal ka pisut puhata. Esinejate tehniline meisterlikkus koos emotsionaalse kaasaelamise ja dramaturgiaga moodustasid  haruldase terviku. Publik nõudis küll lisa, aga asjata. Ja parem ka! Ainult et – kas muusikutel suvel puhata ka lubatakse …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming