Mis kasu ma sellest saan?

JAAN-EIK TULVE

Mõni aeg tagasi, kui pagulasteema Eestis väga aktuaalseks muutus, võis mitme poliitiku suust kuulda: Eesti on nõus pagulasi vastu võtma küll, kuid olgu nad kristlased, sest need on meile kultuuriliselt lähedasemad ja neid on meie ühiskonda lihtsam integreerida. Lubatagu naerda. Seni on meie avalikus inforuumis küll vaid uhkusega kiideldud, kui usukauge rahvas on eestlased. Millisel moel oleksid meie jõulumissi valimistele ning suure reede diskodele kultuuriliselt lähedased niisuguste rahvaste esindajad, kelle juured ulatuvad esimeste kristlike kogukondadeni ning kes on oma usku ja traditsioone hoidnud hoolimata sajandeid kestnud tagakiusamisest?

Pagulastemaatika mõtteavaldustes on ka neid, kes peavad oluliseks vastuvõetavate head haridustaset. Jällegi naerukoht. Miks peaksid kõrgelt haritud inimesed tulema riiki, kus õpetajad vaevlevad elatustaseme piiril ning kus torujüri teenib mitu korda rohkem kui teadlane? Me võime pagulasi küll ehk alguses valida, kuid peagi jooksevad helgemad pead siit minema samamoodi, nagu meie enestegi omad.

Tegelikult ei pea pagulasi kartma. Ideaalis. Mingi seose võiksime tuua eesti talupoegade XIX sajandil alanud linnastumisega. Tavalised maainimesed tulid oma taludest ning rajasid eesti kultuuri. Ühest küljest pidi neil olema annet ja eeldusi loomingulisel teel areneda, kuid samal ajal pidi olema ka ühiskonna vastuvõtt ning hariduse ideaal. Tänapäeval on kõrghariduse diplom taskus paljudel, kuid ühiskonna ideaal on mujal. See on ilusates asjades, pöörases tarbimises ja meelelahutuses. Ka kultuur on muutunud meelelahutuse osaks, see tähendab, eelkõige massikultuuriks.

Selles ongi demokraatia kõige suurem probleem: kui rahva üldine kultuuritase jääb väga nadiks, ei tõuse ka poliitikute seast esile säravaid tähti. Kerkivad küll kavalad ja kasuahned, sekka ka kõrge intelligentsiga, kuid empaatiavõimetud riigijuhid, kelle peamine eesmärk on hoida võimu, sest võim paistab sarnanevat mõnuainega, millest loobuda on raske.

Et demokraatia toimiks, peab pidevalt hoolitsema rahva järelkasvu ja õnne eest. Euroopa erilisus seisnebki selles, et judeokristlikust maailmapildist lähtuvalt on siin millalgi suudetud rahvaste õnne ja rahulolu tase viia religiooni, kunstide ja teaduse kaudu küllalt kõrgele. Materiaalsed rikkused on selles protsessis küsitavad, sest kindlasti on igal teisel tänapäeva eurooplasel rohkem mugavusvarandust kui keskaegsel ülikul.

Kümmekond aastat tagasi lubas üks erakond viia meid viie Euroopa rikkama riigi hulka. Arvatavasti oli neil mõttes väga primitiivne materiaalne rikkus, kuna mingist kultuuri või teaduse toetamisest juttu ei olnud. Nüüd on see aeg varsti läbi. Kuigi eestlastest ei saa rääkida kui Euroopa vaestest, siis riiki tervikuna rikkaks pidada on ilmselge liialdus. Minu arvates on vale juba tolle valimislubaduse rikkuse mõõtmise lähtekoht. Kui vaadata Euroopa rikkamaid riike, siis esiteks: neist mitu ei kuulu Euroopa Liitu, teiseks on nad loonud rikkuse tagamiseks väga laia taustsüsteemi, mis toetub haridusele ja kultuurile. Loomulikult ei lase nad oma rikkusi dividendidena hiigelkogustes teistesse riikidesse kantida.

Eesti ja Euroopa mured on sarnased. Me oleme pinda jalge alt kaotamas. Eesti prioriteet kõrghariduses on inseneriteadused, mis on igati normaalne ja arusaadav. Siiski ei tohi lämmatada õnneliku ühiskonna väetist, milleks on humanitaarvaldkonnad ja kunst. Pole normaalne, et muusikaakadeemia on veel 25 aastat pärast ehituse algust lõpetamata ning kunstiakadeemia kohta ringles vahepeal isegi mõte selle asutuse likvideerimisest. Miks on eestlased oma eluga rahulolematud, kuigi majanduslikud näitajad on igati normaalsed? Seepärast, et riigiaparaadist õhkab hoolimatust ning juba lapsed on harjunud küsima: mis kasu ma sellest saan?

Kui eestlased oma kultuurist lugu peaksid ning riigieelarve koostajad natukenegi selle kestma jäämise pärast muretseksid, ei saaks sellele häda teha ei 200 ega ka 2000 sisserändajat ükskõik kust maailma otsast. Ka kõige kaugema kultuuri esindaja hakkab austama rahvast, kes endast ise lugu peab ja kes oma laste eest hoolitseb. Vastuvõttev ühiskond peab olema tugev, selleks et pakkuda pagulasele kindlustunnet ja toetada tema soovi ühiskonda panustada. Ebakindlus tekitab paanikat ning just see viib kontrollimatute tegudeni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht