Mitmekülgne kontserdielu maikuus

Palju reklaamitud kuulsused toovad küll täissaali, aga võivad osutuda pettumuseks, kuid mõni peaaegu märkamatu kontsert jätab sügava mulje.

ÄLI-ANN KLOOREN

Nii nagu eelmistelgi kuudel, võib ka maikuu kontserdielu kohta öelda, et see oli mitmekülgne ja midagi leidis sealt igale maitsele. Kontserte andsid meie väljapaistvamad muusikakollektiivid ning mitmed solistid, sekka ka mõni välismaine esineja. Ettekandele tuli muusikat klassikast omamaise uudisloominguni. Kas tuleb see minu eelistustest või tõestab fakti, et eestlane on laulurahvas, kuid kõige eredama mulje jätsid meie oma kooride esinemised. Kontserte andsid Eesti Rahvusmeeskoor (RAM), tütarlastekoor Ellerhein ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kellest kaks viimast tähistasid oma tegevusjuubelit. Neist muljetavaldavaim oli Ellerheina kooristuudio peaaegu kolm tundi kestnud mammutkontsert „Ellerhein 65“, mis oli üles ehitatud kahe kontrastse osana. Kontserdi esimeses pooles kõlas põhiliselt Veljo Tormise muusika ning taas pidi tõdema, milline õnn on meie koorimuusikale selle suurmehe looming. Tormis on olnud Ellerheina leivanumber aastakümneid, tsüklist „Talvemustrid“ pärit „Virmalistega“ on publik õhku ahmima pandud juba 1980. aastatest. Ainus küsitavus kontserdi esimeses pooles oli viimase aja moevõte – kontsert lavastada. Mõne loo esituskvaliteet kannatas selle all, sest koor pidi liikuma vahekäikudes ega suutnud rütmiliselt ühtseks jääda. Samuti tekitavad igasugused lavastuselemendid muusika nautimiseks mittevajalikke mõtteid, nagu „miks neil need padjad on?“, „mis nad nendega teevad?“ jne. Kiidusõnu tuleb aga öelda valguskunstnikule, kelle valguslahendused süvendasid veelgi Tormise muusika maagiat. Kontserdi teine pool oli hoopis eriilmeline: puudus lavastus, olid uued kostüümid, teist­sugune repertuaar. Mari Kalkuni, Robert Jürjendali ja Tõnu Kõrvitsa teosed lastekoorile elektrikitarri saatel olid põnevad leiud – täiesti uudne ja värske kooskõla, mida võiks enamgi kasutada. Kiitust väärib Ellerheina vokaalne kõlaühtsus, intonatsiooniliselt puhas ja dünaamiliselt nüansirikas laul ning sama peab ütlema kõigi kolme vanuseastme koori kohta.

Ellerheina kontserdiga peaaegu võrdväärse elamuse pakkus oma 35. tegevusaastat tähistava Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert sarjas „Peadirigendid“, kus seekord juhatas Daniel Reuss. Kavasse olid valitud eesti ja hollandi heliloojate teosed, erandina avaloona kõlanud Alfred Schnittke „Kolm vaimulikku koorilaulu“. Selles valikus võib näha sümboolset vihjet Schnittke tähendusele koori loomisel: tema „Reek­viemi“ salvestus 1976. aastal Tallinnas siinse projektikooriga viis ju Tõnu Kaljuste mõttele luua professionaalne koor. Schnittke teosele järgnenud Erkki-Sven Tüüri „Missa brevis“ on üks viimase aja väljapaistvamaid eesti kooriteoseid, mis on komponeeritud erakordselt läbimõeldult: see on dissonantne, samal ajal voolav ja orgaaniline. Kõrvuti kõlanud Arvo Pärdi „Dopo la vittoria“ ja Jan Pieterszoon Sweelincki kolm prantsuse šansooni panid üllatuma, kui sarnane on Pärdi muusika kõlaliselt XVI sajandi Madalmaade polüfooniaga. Kavas oli ka mitte just väga sagedasti esitatava, aga suurepärast koorimuusikat kirjutanud helilooja Frank Martini teos „Arieli laulud“, mis vaimustas värvikate kõlamaalingute ja dramatismiga. Kena žestina eesti publikule oli Reuss lisapalaks valinud Miina Härma lihtsa ja imeilusa laulu „Ei saa mitte vaiki olla“.

Ellerheina vilistlaskoor ja peadirigent Ingrid Kõrvits koori 65. sünnipäeva kontserdil 20. V Estonia kontserdisaalis.

SeeSee Fotostuudio

Oma tuntud headuses esines ka RAM, andes seekord kontserdi koos politsei- ja piirivalveorkestriga, dirigendid olid Mikk Üleoja ja Hando Põldmäe. Suhteliselt tavapäratule koosseisule – meeskoor ja puhkpilliorkester – olid loonud teose Maria Kõrvits, Toivo Tulev ja Riho-Esko Maimets. Kõigis kolmes teoses olid esikohal kõlavärvid, samal ajal kui rütmiline plaan jäi üsna staatiliseks, mis muutus kuulajale lõpuks väsitavaks. See-eest oli kontserdi teises pooles rütmi ja erksust küllaga. Publik elavnes märgatavalt, kui ettekandele tulid Austraalia-Ameerika helilooja Percy Graingeri teosed, mille hulgast jättis oma emotsionaalsete koorirepliikidega eriliselt sügava mulje „Shallow Brown“ (solist Ott Indermitte).

Ikka ja jälle peab tõdema, et palju reklaamitud kuulsused toovad küll täissaali, aga võivad osutuda pettumuseks, kuid mõni suhteliselt tagasihoidliku publikuga peaaegu märkamatuks jäänud kontsert jätab sügava mulje. Maikuus võisid nautida täissaali nii Edela-Saksa Ringhäälingu Sümfooniaorkester Vassili Sinaiski juhatusel kui ka Anu Tali juhitud Põhjamaade Sümfooniaorkester. Kui saksa orkestri kontserdil õigustas juba ainuüksi puupillide rühma filigraanne ja puhas mäng publikurohkust, peale selle veel suurepärane solist Daniel Müller-Schott esitamas Edgar Elgari tšellokontserti, siis teine orkester valmistas vähemalt kontserdi esimeses pooles pettumuse. Johannes Brahmsi viiulikontserdis soleerinud Guy Braunsteini mängus häiris intonatsiooniline ebapuhtus, kiirustamine ja pealiskaudsus, seda saatis tuimalt ja emotsioonitult mängiv orkester. Peab siiski ütlema, et kontserdi teises pooles olid nii dirigent kui ka orkester otsekui ümber sündinud: Sergei Rahmaninovi teine sümfoonia esitati tohutu emotsionaalsusega, milles oli ehedat laia vene joont.

Vastupidiselt kahele eelmainitud orkestrile pidi Vanemuise Sümfooniaorkester leppima pooltühja saaliga, see-eest said kohalolijad kuulata suure­pärast James MacMillani löökpillikontserti. Tegemist on kontserdiga, kus orkestri ette on toodud terve löökpillide arsenal, nii et solist peab üle lava ühe pilli juurest teise juurde sõna otseses mõttes jooksma. Nii sportlikust kui ka muusikalisest küljest tegi muljetavaldava esituse Heigo Rosin.

Tallinna Filharmoonia sarja „Mozart & Mahler“ lõpetas Tallinna Kammerorkestri ja Annely Peebo kontsert, kus esile tõusis tavapärasest väiksemale koosseisule seatud Gustav Mahleri viienda sümfoonia ettekanne. Sümfoonia esitus läks pidevas tõusujoones ja kulmineerus teose lõpuosas, mille iroonia nii dirigent kui ka orkestrandid osavalt esile tõid. Seevastu Annely Peebo „Rückerti laulude“ puhul oleks oodanud intiimsemat esitust, mitte laia ooperilaulja häält. Laulja hääle suur vibraato hakkas tekitama intonatsiooniprobleeme ning meloodiajoonis muutus seetõttu kohati ähmaseks.

Ei saa mööda minna ka mitmest meeldejäävast kammerkontserdist, mis vist jääksid publiku puudusel toimumata, kui meil ei oleks nii palju tublisid kesk- ja vanemaealisi naisi, kes selliste kontsertide ajal saali täidavad ning tänu sellele ka suure­pärase muusikaelamuse saavad. Üks selliseid oli duo Virgo Veldi ja Jaak Lutsoja kontsert, kus esitati saksofonil ja akordionil muusikat Bachist Tulevi uudisteoseni. Eraldi väärib märkimist Veldi ja Lutsoja Bachi „Goldbergi variatsioonide“ seade, kus sai nautida Veldi erakordselt ilusat ja pehmet saksofonitooni. Kadrioru lossi kontsertide sarjas tahan esile tõsta itaallanna Assia Cunego esinemise harfil. Kavas oli nii romantilist kui ka nüüdismuusikat itaalia noorema põlvkonna heliloojalt Fabio Mengozzilt, kelle ühe teose pealkiri oli meie rõõmuks „Estonian Impression“. Mengozzi teostes kasutas Cunego mitmesuguseid mänguvõtteid, samuti on ta ise välja arendanud uudsed mängu- ja summutustehnikad, mis tegi ettekanded põnevaks ja värvikaks. Lisapalana esitas Cunego enda seatud Lepo Sumera „Pala aastast 1981“, mis kõlas harfil imeliselt ning oleks nagu sellele pillile loodud. Kindlasti ei saa maikuu kontserdielu ülevaatest välja jätta Age Juurika kontserti Estonia kontserdisaalis. Tänu temale saime kuulda siinmail peaaegu tundmatu hispaania helilooja Federico Mompou impressionistliku kõlaga teoseid, mis võiksid pianistide repertuaari jõuda sagedamini. Kontserdi lõpetas efektselt Igor Stravinski balleti „Tulilind“ transkriptsioon (autorid Guido Agosti ja Age Juurikas). Teos oli tehniliselt kaelamurdev ja nõudis silmale nähtavalt suurt füüsilist pingutust, kuid tulemus oli seda vapustavam, andes jõuliselt edasi Stravinski muusika sisulise sügavuse.

Maikuu kontserdielule pani kena punkti Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esinemine Tõnu Kaljuste juhatusel Raekoja platsil, kus külmast ilmast hoolimata suudeti tantsurütmidega nii mõnigi kuulaja üles kütta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming