Mitmepalgeline barokkmuusikafestival

Marju Riisikamp

XXII Tallinna barokkmuusikafestival 28. I – 10. II , kunstiline juht Andres Mustonen.  Veebruari alguses „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” ürituste raames toimunud XXII barokkmuusika festival on sedapuhku taas ajalooks saanud. Tallinna tänavate seisukord lõi jalakäijatest kuulajaskonnale kõik võimalused  harrastada tõelist jäätantsu. Iluuisutamise maailmameistrivõistlustest inspireerituna kujutlesin end üksiksõidu vabakava sooritajaks ning mul oli õnne: vaid paari sammukombinatsioonide kaskaadi järel õnnestus mul siiski vertikaalasendisse jääda ning ohtlikud tulupid ja axelid jäid seekord kavast välja. 

Tallinnas anti kokku seitse kontserti, esineti veel ka Jõhvi ja Vanemuise kontserdimajas. Festivalil vaheldusid peamiselt kahte liiki kontserdid: ühed olid lihvitud helikeelega ja  sissepoole, hingesügavustesse suunatud programmid, teised aga n-ö laiapõhjalised suurprojektid, kantud ekspansiivsest hoost ja suunatud laiemale kuulajaskonnale. Traditsioonilist avatuse ja üha suurema universaalsuse taotlust õhkus ka selle aasta muusikaelu suursündmusest, mis päädis Eesti Kontserdi 70. aastapäeva tähistamisega Estonia kontserdisaalis. Allpool muljeid kontsertidelt, mida õnnestus kuulata. Joel Frederiksen Saksamaalt pakkus nauditava  sooloõhtu Tallinnas Mederi saalis. Tema näol võis imetleda kaasajal harva esinevat mitmekülgsust, kus ühes isikus on koondunud ühtviisi professionaalne laulja ja ka instrumentalist, antud juhul bassilaulja ja lautomängija. Frederiksen esindas oma kavaga „Orpheus, I am” renessansiajastu inimest, kellele on ühtviisi lähedased kõik inimvaimu avardamise valdkonnad teadusest kuni kõigi kunstiliikideni. Kava pealkiri pärines inglase Robert  Johnsoni laulust ja piiritles õhtu sisu armastuslüürikaga. Laulja esitas inglise (Dowland, Johnson), prantsuse (Attaignant, Rigaud, Battaille) ja itaalia (Caccini, Falconieri) XVII sajandi laule. Kaunilt kõlas „Fortune, my foe” koos lauto vaheosaga. Itaalia lugudes saatis Frederiksen end archiliuto’l, mille kõlakvaliteet oli kirkam ja konkreetsem. Caccini varabaroki laulud nõudsid laulja hääleulatuseks kuni kahte oktavit, lisaks kõlasid sellele muusikale omased  keerukad melismid – itaalia passaggi. Inimhinge sisimaid läbielamisi tõlgendas meisterlik laulja ehtrenessansilikult noobli distantsiga, nii et kõlama jäi esteetiline tervik, mis oli ääretult poeetiline oma igas eluavalduses. Frederikseni interpretatsioonis kandus saali XVII sajandi alguse kunsti põhi-ideaale peegeldav esitus, kus kasutati palju vihjamisi öeldut ja allegooriat muutmaks kõike kunstiks, sealhulgas raskete kannatuste ja surma teema. Frederikseni  musitseerimise põhilaad oli lüüriline, ka joogilauludes ja sõjakoledusi kirjeldavates lauludes püsis ta vaoshoitud esteetilistes raamides, muutumata rämedaks. Laulja vokaaltehnika oli täiuslikult pingevaba. Nimetaksin teda „de profundis”-bassiks, sest nõnda mahlakalt ja täiskõlaliselt resoneerisid ruumis tema hääle madalaimad toonid, kuni A-ni välja. Kuulajale pakkusid vaheldust Frederikseni muhedad vahemärkused, mis sisaldasid isiklikke tähelepanekuid,  ning laulude sisu kokkuvõtted. Saali akustika tõi lautolaulude valiku kaunimad nüansid nagu kandikul kuulajate ette. Nüansside all pean silmas laitmatut hääletehnikat ja intonatsiooni. Interpreet lähetas musitseerides saali erilise rahu ja introvertse süvenemise energiat, mida ilmestas meeldiv suhtlemine – ta ei häbenenud ka väikest eneseirooniat. Münchenist pärit kuueliikmeline meesansambel Die Singphoniker esines Estonia kontserdisaalis.  Oleme samas saalis kuulanud vokaalansambleid nagu Chanticleer, Hilliard Ensemble, The King’s Singers jt. Sakslased esindasid oma kontserdil, mille pealkiri oli „… just songs!” hoogsat meelelahutuslikku stiili. Kava ülesehituse idee oli hea. Nimelt olid eri sajanditest pärit laulud pandud üksteisele järgnema paarikaupa. Ajaliselt nii erinevad, kuid tundevärvingult sarnased olid näiteks John Dowlandi „Come Heavy Sleep” ja Stingi „Sister Moon”.  Sisutervikuks olid vormitud ka näiteks Clément Janequini ja Johannes Brahmsi laulud ning kavas tervikuna tekkisid iseenesest mitte seostatud, vaid pigem šokeerivad kooslused, mis oma eklektilisusega balansseerisid n-ö hea maitse piiril. Publik ei tulnud vastu lauljate plaanile esitada lugusid paarikaupa ja plaksutas tublisti iga loo järel … Õhtu suhtluskeeleks oli inglise keel, ehk siiski kõik ei saanud päris hästi aru. Üldiselt võlus ansambli puhas intonatsioon  ja lavasarm.   

Kontsert „Musae Sioniae” Tallinna Jaani kirikus, kus musitseerisid Eesti Filharmoonia  Kammerkoor ja Hortus Musicuse laiendatud koosseis eesotsas dirigent Andres Mustoneniga, pakkus hoopis teistsuguse intentsiooniga helindeid. Kiriku üliheas akustikas kõlas vägagi ülendavalt eranditult renessansiajastu helilooja Michael Praetoriuse muusikale koostatud kava. Motette Praetoriuse kogumikust „Musae Sioniae” pole ma tõtt-öelda seni kontserdisaalis kuulnudki. Koori kõrge kõlakultuur pääses vanade pillide naturaalse kõla sünergia  toimel veel võimsamalt mõjule. Antud õhtut sisustas lausa luksusliku instrumentaariumiga koosseis – tromboonid, dulcian, tsink, flööt, viiul, flööt, positiivorel, löökpillid – ning kõik kokku moodustas erakordselt värvika kõlaspektri, ilmselt ka tänu kesktoonhäälestusele. 

Renessansiajastu muusikale pühendatud programm koosnes vokaalteostest, mille vahepaladeks olid lood tantsujumalanna nime kandvast kogumikust „Terpsichore”, rõhutamaks ajastu esteetikale iseloomulikku ühtsust vaimse ja ilmaliku muusikamaterjali vahel. Motetis „In dich hab ich gehoffet” kõlasid kaunid repliigid erinevatelt koori häälerühmadelt. Lauljate hea toonus ilmutas pisut väsimuse märke motetis „Komm heiliger Geist, Herre Gott”, kuid õnneks  järgnes sellele ärksasisuline „Wachet auf, ruft uns die Stimme”.         

Mustpeade majas astus kavaga „Vespro a voce sola” üles prantsuse ansambel La Fenice, soleerimas sopran Claire Lefilliâtre. 1990. aastal asutatud ansambli kunstilise juhi Jean Tubéry, fenomenaalse tsingimängijaga, koos esinesid Mira Glodeanu (viiul), Juan Sebastian Lima (teorb), Jéremie Papasergio (fagott), Jean Marc Aymes (klavessiin). Asjatundlikule publikule  pakuti üdini vaimulik kava, kus antifoonid ja psalmid vaheldusid soolokantaatide ja instrumentaalosadega.     

Ansambli esinemist iseloomustas äärmiselt kõrge professionaalne tase  ning kogu muusikaõhtu kulges otsekui ühe hingetõmbega. Siin oli kõik täiuslik – ansambli täiuseni lihvitud kõlakultuur, peensusteni täpne intonatsioon ning prantslastele igiomane ornamenteerimise kunst, detailiarmastus ja kordumatu elegants igas muusikalises fraasis. Pillidest peetakse tsinki kõige rohkem inimhäälega sarnanevaks ning instrumentalisti ja laulja koostöö oli nõtke ja igati laitmatu. Kavalehelt leidsin ilusa lause: tsingi kõla on kui ere päikesekiir,  mis lõhestab pimeduse. Ladinakeelsete motettide autoritest olid tuntumad Banchieri, Viadana, Monteverdi, Marini, kuid esitati ka Giovanni Antonio Rigatti, Chiara Margarita Cozzolani jt meil vähem tuntud autorite kompositsioone. Kontsert pakkus tõelist kõrgkultuuri, oli kuidagi vaba ja harmooniline, lõi kordumatu kunstilise tegelikkuse, astus kuulajaga dialoogi ja jutustas, võttis kontakti meist igaühe sisima minaga. Lausa ebamaised helid muutusid ühtäkki  reaalsuseks ning lõpus kõlas oreli „Deo gratias” – ja ka publiku tänu oli suur! 

Festivali lõppkontsert „Bach ja pojad” oli ühtlasi Eesti Kontserdi 70. aastapäeva tähistamine. Esinesid juba eelmistelt barokifestivalidelt  tuttavad Claudi Arimany (flööt) Hispaaniast, Heili Rosin (flööt) ja Ivo Sillamaa (klavessiin, haamerklaver) Eestist, Paolo Pollastri (oboe) Itaaliast, Patrick Demenga (tšello) Šveitsist, Tallinna Kammerorkester, dirigent Andres Mustonen. Huvitav oli jälgida uue sümfoonilise stiili hälli juures olnud Johann Sebastian Bachi poegade Johann Christiani ja Carl Philipp Emanueli komponeerimisstiili eripärasusi nende haruldastes instrumentaalkontsertides. Carl  Philipp Emanuel Bachi Tšellokontsert A-duur, mis on loodud 1753. aastal, oli üks vähe kuuldud teostest, põnev oli kuulata ka Wilhelm Friedemann Bachi Flöödikontserti D-duur, mille teine osa Largo paralleelminooris sarnanes Johann Sebastiani h-moll fuuga interluudiumi teemaga HTK I vihikust. Barokse instrumentaalkontserdi kontseptsioon kontserditervikuna oli minu meelest pisut vanamoodne, s.t retoorilise mitmeplaanilise selguse asemel kõlasid  enamasti solistide ülipikad ja loomuliku hingamiseta kulgevad meloodialiinid. Võimalik, et seda põhjustas kaasaja pillide kasutamine.   

Flöödimängijate koostöö Bachi IV Brandenburgi  kontserdis oli ülihea. Algselt viiulile loodud virtuoosne solistlik partii kõlas sedakorda haamerklaverilt, mis oli mõnevõrra ootamatu kunstiline valik. Festival oli igati õnnestunud ja mitmekesine kultuurisündmus, pakkudes n-ö seinast seina muusikat väga erinevate esteetiliste ootustega publikule – igale maitsele, ja mis seal salata, ka neile, kellel see sootuks puudub. Minu väärtuste süsteemis on üha määravamaks saanud  n-ö inimlik faktor, mil kohtan esinemas harmooniliselt välja kujunenud isiksust, kes on leidnud esitatavas identiteedi ja suudab seda ka vigurdamata ja veenvalt vahendada. Tähtsaks saab kõik: kuidas ta lavalt alla vaatab, mida ta muusikaliselt ütleb ja mõtleb, kuidas ta suhestub kuulajaga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming