Mitte ainult kitarristidele

Viljandi kitarrifestivalilt võivad leida midagi huvitavat isegi need muusikasõbrad, kelle lemmikpill ei ole kitarr.

ANDRES LAIAPEA

IX Viljandi kitarrifestival 11. – 15. X Viljandis. Esinejad Jalmar Vabarna, Paul Neitsov, kitarrifestivali orkester, Bad Habits Trio, Robert Jürjendal ja ansambel, Juhan, Erki Pärnoja: Himmelbjerget, Kirill Ogorodnikov, Tõnis Leemets, Eivind Aarset, Ben Morder – Theo Blackmann, Jan Akkerman & Band.

Norra kitarrist Eivind Aarset väänas kitarrist saadud impulsse läbi arvuti imelisteks võngeteks.

Norra kitarrist Eivind Aarset väänas kitarrist saadud impulsse läbi arvuti imelisteks võngeteks.

Rene Jakobson

Viljandi kitarrifestival on põhjalikult läbi mõeldud: äärmiselt hästi koostatud kava, mis ei mõju kuulajaid kurnavalt, annab kitarrimuusikast mitmekülgse ülevaate.

Tänavu üheksandat korda toimunud festivali kavas jagus viie päeva peale tosinkond kontserti, neist kaks topeltlaenguga. Tööpäevadel algasid esinemised õhtuti kella seitsmest või kuuest (lisaks üks päevane kontsertkohtumine), laupäeval kella kolmest. Peale selle kuulusid programmi suurematele asjahuvilistele mõeldud igaõhtused jämmid ja kitarrimeistrite päev, kus sai imetleda Eestis tegutsevate meistrite kätetööd. Samuti oli noortel võimalik osaleda töötubades, kus õpipoisse ja -tüdrukuid juhendasid oma ala tõelised professionaalid. Seda, kui tõsiselt festivali kunstiline juht Ain Agan ja teised korraldajad ettevõtmisega tegelevad, näitab tõsiasi, et järgmise aasta kava oli koos juba pool aastat tagasi. Samal ajal tõestas see festival, et häid asju võib sündida ka planeerimatult, juhuslikult.

Esimene päev. Jalmar Vabarna ja Paul Neitsovi topeltkontsert Fellini kohvikus. Kevadel oli Vabarna albumi „Minapilt“ esitlusel kaks soojendajat, aga nüüd juhatas ta ise sisse terve festivali. Vabarna rääkis seal, et loo „Vaikus“, millest kasvaski välja kauamängiv, kirjutas ta 2014. aasta sügisel ühes hostelis, kus ei olnud levi ega wifit. See juhtum andis talle hea võimaluse endasse süüvida. Eelmisel aastal Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia saanud Neitsov läheb juba novembris väikesele tuurile, kus esitab ainult oma versioone teiste lugudest. Kuna ükski arvustus ei suuda anda edasi seda, mida võib kuulda oma kõrvaga, siis tasub teda kuulama minna. Tänavu sai sama preemia Marje Kägu, kes täiendab end praegu Norras.

Teine päev. Paul Simoni 75. sünnipäevale pühendatud kontsert pärimusmuusika aidas, mille saalid olidki selle festivali peamised toimumispaigad. Spetsiaalselt selleks õhtuks koostatud pika kavaga esineb mandoliiniansambel. Mulle jätab kõige sügavama mulje „The Sound of Silence“, kus ei kõlagi mandoliinid, vaid esiplaanil on Aleksandra Kremenetski vibrafonil.

Kolmas päev. Festivali raames kogunenud noortest koosnev 24liikmeline kitarriorkester on suutnud Andre Maakri juhtimisel lühikese ajaga koos mängima õppida. TÜ VKA tudeng Kelly Vask esineb ühes loos koguni vokalistina, olles nüüd arvatavasti üks vähestest inimestest maailmas või vähemalt Eestis, kes on laulnud nii suure hulga kitarride saatel. Pärast seda esineb Bad Habits Trio, kuhu kuuluvad peale Maakri (kitarr) veel Peedu Kass (kontrabass) ja Ahto Abner (trummid), kes on mõlemad kultuuriakadeemia õppejõud. Maaker räägib, et pani esinemise esialgu kogemata kirja valele kuule ning kirjutas sellele mõeldes loo „November“, aga pärast pealkirja muuta ei saanud, sest kõik noodid olid pandud kirja sellest lähtudes. Lugu on üks parimaid, mida mina sel teemal kuulnud olen. Õhtu lõpetab Robert Jürjendali suur juubelikontsert, kus toimub tema kauamängiva „Lihtminevik“ esitlus. Jürjendali muusikas on avarust, laotuse kohal lendamise tunnet, toonekure vaadet, aga ka kevadist vetevulinat päikesepaistelisel päeval. Just selliseid meeleolusid, mis aitavad sügismasenduse vastu.

Neljas päev. Kõigepealt esines ansambel Juhan oma kavaga Juhan Liivi ainetel, siis jõudis viimast korda publiku ette Erki Pärnoja võimas „Himmelbjerget“. Pärnoja katsetas Viljandis publiku peal uut materjali juba kevadel ja tutvustas ka nüüd natukene seda, mis hakkab saama tulevikus. Teekond seega jätkub, kuigi „Himmelbjerget“ enam esitamisele ei tule. Vanas veetornis annab kauni öökontserdi Kirill Ogorodnikov, ainuke klassikalise kitarri esindaja sellel festivalil.

Viies päev. Nukuteatris tuleb kavaga „Illusioon“ lavale Tõnis Leemets, kelle omapärane huumor saavutab kõrgpunkti folgipealinn Viljandile pühendatud loos, kus ööklubilik kruuv saab taustaks põimingule rahvaviisidest ja jimihendrixlikest käikudest. Väga tabav! Leemets mängib ka biitlite ainetel. Nende lugusid jäi meelde teistegi tõlgenduses, näiteks „Lady Madonna“ väga hea arranžeering Neitsovilt ning „Norwegian Wood (This Bird Has Flown)“, millega Ben Monder ja Theo Bleckmann oma kontserdi minu silmis päästsid.

Festivali suurim publikumagnet oli Jan Akkerman, kes on nii vana ja tuntud muusik, et tema esinemine ei vaja pikka kommentaari. Kõbus ätt. Loodetavasti jäid tema pärast Viljandisse sõitnud elamusega rahule. Akkerman esines festivali viimasel päeval ja oli mõeldud ankrumeheks, aga saatus tahtis teisiti. Kuna lennufirma SAS oli vahepeal kaotanud Norra kitarristi Eivind Aarseti pagasi, siis lükati tema kontserdi algusaeg hilisemaks. Aarset, kes pidi esinema kella viiest pärimusmuusika aida suures saalis, tuli lavale kell üksteist väikses saalis. Kuulaja seisukohalt oli tegemist suurepärase muudatusega, sest tema kava sobis sel ajal paremini just sellesse kohta, kus isegi heli oli järsku ebatavaliselt täiuslik. Ta alustas, väänates läbi arvuti kitarrist saadud impulsse imelisteks võngeteks ootamatutes suundades. Kohe pärast seda lahkus osa publikust ja lahkujaid oli peaaegu iga loo järel, aga minus süvenes samal ajal veendumus, et Aarset on geenius, tõeline kunstnik, helivõlur, sest järgnesid maastikud, mida kuulates võis kujutleda, kuidas piki Norra rannikut triivides hakkavad järsku udust paistma virmalised. Või siis näed kaugenemist Maast, planeet muutub järjest väiksemaks, kuni seda ei olegi enam näha, aga samal ajal vaatepiir laieneb ja nähtavale ilmub terve galaktika, meie Linnutee. See osa publikust, kes saalist ei lahkunud, oli lõpuks täielikus vaimustuses. Samal ajal on muidugi mõistetav, et kõik Akkermani kontserdilt tulnud ei olnud niisuguseks asjaks valmis, sest inimeste maitsed on ju erinevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming