Mõeldes eesti viiulimängule

Kristel Pappel

Piia Ruber Kristel Pappeli intervjuu Mare Teearuga Viiulikunstnik ja -pedagoog Mare Teearu on 1960ndate algusest peale osalenud aktiivselt meie muusikaelus ning esinenud sageli ka väljaspool Eesti piire, samuti olnud mitmete rahvusvaheliste konkursside žüriis. Ta on õppinud sünnilinnas Viljandis (õp Augustin Pung), Tallinnas (Harald Aasa, Vladimir Alumäe) ning Moskvas (Galina Barinova). Aastast 2004 on Teearu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor. Tema rikkalikud kogemused ja mälestused andsid põhjust vestelda viiulimängust Eestis. * Kuidas iseloomustad meie viiulimängu praegust olukorda? Mare Teearu: Pean praegust olukorda lootusrikkaks, vaatamata sellele, et aeg-ajalt keegi ikka poetab kulunud fraasi, nagu poleks Eestis häid viiuldajaid. Samasugust hinnangut kiputakse langetama ka mineviku kohta. Aga, kui uurida muusikaleksikone ja lugeda meie esimeste silmapaistvate viiuldajate saatusest, selgub, et kõige suurema karjääri maailma mastaabis on teinud need viiuldajad, kes olid õppinud 1930ndatel Tallinna konservatooriumis Johann Paulseni klassis ja lahkusid Eestist 1944. aastal Nõukogude okupatsiooni eest põgenedes. Parimad nendest esinesid seejärel kuulsaimates kontserdisaalides, mängisid solistina mainekate orkestrite ees, kuulusid edukate ansamblite koosseisu, olid nimekate orkestrite kontsertmeistrid.

Näiteks oli Carmen Prii 1945. aastal mõnda aega Berliini Filharmoonikute kontsertmeistriks, ta mängis oma hiilgeaastail Guadagnini suurepärasel viiulil. (Pillid on üldse omaette teema, sellest hiljem lähemalt.) Kõige rohkem on vahest räägitud Hubert Aumerest, kes tuli 1930ndatel Viini viiuldajate konkursil üheksandale kohale ja Wieniawski konkursil Varssavis kaheksandale kohale. Selle koha väärtust ja Aumere kuulumist maailmaklassi näitab kas või seik, et samal konkursil pälvis David Oistrahh teise koha, esimese aga Ginette Neveu. Edukas ja populaarne viiuldaja oli Evi Liivak, kes oli pärit Viljandist ja keda minu lapsepõlves veel hästi mäletati, nii et küllap panid vanemad mind just tema eeskujul viiulit õppima. Liivakul oli väga intensiivne kontserditegevus, 1950ndatel asus ta elama New Yorki ja andis kontserte Euroopa, Ameerika, Aafrika ja Aasia riikides enam kui 25 orkestriga.

Liivakule kuulus legendaarne viiul, mida kirjeldatakse enamikus viiulileksikonides.

Tõepoolest: viiul, millel ta 1962. aastast peale mängis, oli täielik rariteet – stradivaarius, mis kunagi oli kuulunud Giuseppe Tartinile ja Karol Lipinskile! Pill on väga oluline, tänapäeval on konkurssidel lausa kombeks öelda, mis pillil keegi mängib, ja meie noorte viiuldajate seis on selles suhtes vägagi ebavõrdne. Eelmise sajandi algupoolel toetas Eesti Vabariik viiuldajaid pillide ja stipendiumidega.

Võib öelda, et 1930. aastate lõpus suutsid Eesti viiuldajad rahvusvahelises konkurentsis kaasa rääkida.

Tallinna konservatoorium oli tegutsenud selleks ajaks 20 aastat, oli välja kujunenud tugev viiuldajate koolkond. Esmajoones tänu Paulseni pedagoogitööle, aga ka teised õppejõud polnud vähem olulised. 1937. aastal osales Brüsselis Eugène Ysaÿe nimelisel konkursil viis eesti viiuldajat! Keegi küll ei saavutanud kõrgeid kohti, aga nõudliku ja ulatusliku kava õppimine ja esitamine iseenesest oli juba tähelepanuväärne tulemus. Edasi tuli sõda (represseerimised, küüditamine), põgenemine välismaale. Avo Hirvesoo sõnul oli 1930ndate lõpul Eestis ligi 440 arvestatavat muusikut. Ta püüdis arvutada, kui palju jäi järele pärast kõiki neid vapustusi – näib, et umbes 250 muusikut.

Viiuldajate osas olid kaotused väga suured. Siia jäid üksnes Vladimir Alumäe, kelle Paulsen oli 1937. aastal valinud oma assistendiks, Herbert Laan, Evald Turgan. Viimane saadeti peagi asumisele. Erinevalt pagulusse suundunud parimatest viiuldajatest ei saanud Alumäe end täienisti pühendada ainult viiuldajakarjäärile. Ta oli esimene nõukogudeaegne konservatooriumi direktor, püüdis leida kompromisse Eesti vajaduste ja Moskva ettekirjutuste vahel. Hiljem, sama asutuse rektorina, tegeles pakiliste administratiivsete küsimustega, võitles selle eest, et konservatoorium oma maja saaks. Oma tugeva intellekti ja kaugele ulatuva pilguga tegi ta palju meie muusikahariduse heaks, eriti tähtsaks pidas ta muusikakeskkooli rajamist. Alates loomisest 1961. aastal mängib see kool tähtsat rolli meie muusikaelus ja seda ka viiuldajate kasvatamisel. Seal on väga head ning haritud õpetajad, kes pidevalt täiendavad ennast ja teevad oma tööd suure andumusega. Olen selle kooli tegemistega kursis, sest mul on ka endal seal mõned õpilased. Muusikakeskkoolis on eredaid tähti, mitmed edukad lõpetajad on suundunud edasi õppima Euroopa või Ameerika Ühendriikide tunnustatud muusikakõrgkoolidesse ning võidelnud endale koha väga tugevas konkurentsis. See on kahtlemata taseme näitaja. Siiski jagub andekaid õppijaid ka Eesti muusika- ja teatriakadeemiasse. Olin hiljuti muusikakeskkoolis ühel õpilaste läbikuulamisel, kus kandideeriti mängima solistina Tallinna Kammerorkestri ees. Osalesid üks pianist, kaks puhkpilliõpilast, üks vioola- ja üks marimbamängija ning 14 viiuldajat! Niisiis on ülekohtune öelda, et meil pole häid viiuldajaid. Eesti noorte viiuldajate tulevik on tõepoolest lootusrikas.

Aga kas ka töökohtade poolest?

Eestis töötab mitu orkestrit ja mängijaid on kogu aeg vaja. Kui orkestri ees on inspireeriv dirigent, kõlavad näiteks ERSO või Tallinna Kammerorkester ja ka rahvusooperi orkester väga hästi. Samuti on vaja häid pedagooge kõikjal Eestis. Konkurents on loomulikult aasta-aastalt järjest tihedam igal pool ja paljud otsivad avaramaid võimalusi väljaspool Eesti piire.

Kui võrdled oma õpinguaega konservatooriumis 1960ndate alguses praegusega – mis on muutunud?

Tallinna muusikakooli (praegu Georg Otsa nimeline kool) lõpetamisel oli meid viiuli erialal kolm ja kui lõpetasin konservatooriumi, olin ainuke. Viiuldajaid on nüüd hoopis rohkem. Keelpillimängu tase on märgatavalt tõusnud: selliseid virtuoospalu, nagu praegu keskastmes mängitakse, meie kavades ei olnud. Minu põlvkonnale ja veidi noorematele oli suur arendav roll õpingutel Moskvas. Jüri Gerretz ja Mari Tampere olid seal pikemalt, paariaastase aspirantuuri või assistentuur-stažuuri läbisid peale minu näiteks Tiiu Peäske, Urmas Vulp, Tõnu Reimann jt. Moskva professorid nagu Galina Barinova, Igor Bezrodnõi, Zarius Šihmurzajeva jt tulid ka Eestisse konsultatsioone ja meistrikursusi andma. Neil kursustel tehti tõsist tööd, läänelik ainult kiitmise maneer ei olnud veel levinud. Praegu on nii, et noor inimene saab meistriklassis kiita ja arvab, et kõik ongi suurepärane. Kui ta läheb välismaale sama professori juurde edasi õppima, on õppejõul hoopis teine jutt. Meistriklassi külalisõppejõud ei vastuta tegelikult millegi eest, erialaõpetaja on see, kes vastutab – kas üliõpilane lõpetab kooli, leiab rakendust … On õpilasi, kes otsivad eri õppejõudude juures nõiakivi, selle asemel et enda kallal tööd teha.

Minul oli viiuliõppimise aeg tegelikult üsna lühike, esimest korda sain professionaalset viiuliõpetust 13aastasena. Küll aga olin kodulinnas Viljandis palju esinenud. Viljandi lastemuusikakoolis õpetas tollal Augustin Pung, mitmekülgne muusikapedagoog, kes ise oli viiulit õppinud täiendava instrumendina. Tänu tema entusiasmile tegutses Viljandis isetegevuslik sümfooniaorkester.

Kes on sind isiksustena kujundanud?

Kõigepealt kindlasti vanemad, eelkõige ema. Tema oli see, kes viis mu viiulit õppima. Ja siis muidugi kõik õpetajad. Tõenäoliselt oli see aasta 1954, mil kooli inspekteeris Vladimir Alumäe. Tema tegigi mõnele noorele viiuldajale, nende seas ka mulle ettepaneku jätkata õpinguid Tallinnas. Põhikooli lõpetamiseni oli jäänud aasta ning selle aja jooksul käisin Tallinnas Alumäe juures eratundides. Nii et tema kasvatav ja õpetav roll on väga tähtis. Edasi Moskva viiuliprofessor Galina Barinova. Temaga tutvusin kaudselt juba ammu enne Moskvasse suundumist, veel Viljandi ajal. Kirjutasin talle kirja ja saatsin oma pildi – seda oleks tulnud nimetada „Kuidas ei tohi viiulit hoida”. Tema saatis mulle näidiseks vastu oma foto ideaalse pillihoiuga. Tallinnas olid mul enne konservatooriumi astumist suured heitlused, mida edasi teha, ja pöördusin kirja teel jälle Barinova poole. Ta kirjutas mulle vastuseks 16 lehekülge … Kui Barinova mõni aeg hiljem, 1963. aastal Võsul Alumäega koos tennist mängis, olevat ta küsinud, mis minust siis sai, ja Alumäe võis teatada, et õpin endiselt viiulit. Ja lõpuks olin Moskvas Barinova juures aspirantuuris.

Suurt mõju avaldas mulle kindlasti Alumäe ümber koondunud ring – Heino Eller, Karl Leichter. Oli väga suur au, et sain Elleri teoseid esitada ja talle ette mängida. Unustamatu oli Elleri 75. sünnipäeva tähistav pidulik kontsert 9. märtsil 1962. aastal Estonia kontserdisaalis. Sümfooniliste teoste vahel esitasin seal II kursuse üliõpilasena Elleri „Fantaasia sooloviiulile”. See esinemine tõi kaasa mitmeid pakkumisi ja avas ukse „suurele lavale”. Ühtlasi süvenes kontakt Elleriga: mängisin heliloojale ette tema teisigi viiuliteoseid ja sain autorilt nõuandeid nende esitamiseks. Ta ei teinud mulle mingit allahindlust. Mäletan, et soolofantaasia puhul küsis ta: „Kas viimane käik ei võiks kiirem olla?” Olin väga isepäine, ei mänginud nii nagu Elleriga tihedat koostööd teinud Alumäe. Eller aktsepteeris seda. Oma elu esimese salvestuse Eesti Raadios tegin ka Elleri juuresolekul. Tubina esimesel külaskäigul tollasesse Nõukogude Eestisse mängisin konservatooriumi saalis samuti Ellerit. Värvikaid koosesinemisi on olnud Eugen Kapiga – väga galantse kasvatusega härrasmehega ja heasüdamliku inimesega, kes on ka minule kirjutanud ühe pala sooloviiulile. Oluline on olnud minu pianistist ansamblipartner Helju Tauk. Heljuga koos mängisime 35 aastat (1964–1999), meie repertuaaris oli üle 30 sonaadi ja rohkesti teisi viiulimuusika žanre. Tegevuse esimesel kümnendil valmistasime igal hooajal ette uue kava. Helju ei olnud mitte ainult kolleeg, vaid ka hea sõber. Praegu on suur rõõm ja tugi oma endistest õpilastest, kellest mitmega on südamlik sõprusvahekord.

Mida sa ise hindad viiuldaja juures kõige rohkem?

Kaunist ja tämbriküllast tooni, sugestiivset mängulaadi – eelkõige vajadust midagi kuulajatele oma interpretatsiooniga öelda.

Tänan!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming