„Moisekatsi elohelü”

Peeter Rebane

XII eesti rahvamuusikatöötluste festival 23. IV Mooste Folgikojas          Et rääkida „Moisekatsi elohelüst”, tuleb alustada Mooste mõisakompleksi vanasse lehmalauta projekteeritud Folgikojast. Esimesel korral sellesse astujad imestaksid vähem oma tagaaia tiiki pargitud ookeanilaeva üle. Mooste asula mõõtmete kohta – see ei ületa vana mõisapargi suurust – tundub 500 istekohaga täistuledes kontserdisaal nagu miski, mis ei saa seal olla. Sellega hämming ei lõpe. Ammu enne kuut õhtul, mil algas festivali võistluskontsert, oli saal puupüsti rahvast täis ja koostöös esimese sooja kevadpäikesega  õhk ootusest kuumaks köetud. Üsna täpselt algaval kahe poolega võistluskontserdil oli 15 osalejat, igaüks esitas kaks pala.        Kaheteistkümnendat korda toimuva, algselt Põlvas, kuid viimased viis aastat Moostes peetud võistluskontserdi žürii on viieliikmeline. Aegade algusest on siia kuulunud festivali patroon Ingrid Rüütel, žürii ülejäänud koosseis varieerub aasta-aastalt. Üldiselt on 1000-eurose peaauhinna ja teiste rahaliste auhindade jaotajateks rahvamuusikaga moel-teisel kokku  puutuvad inimesed, samas on viimaste aastate žürii esimehed Olav Ehala, Tõnu Kõrvits ja Tauno Aints selgelt akadeemilise taustaga. See haakub hästi võistluskonserdi ideega, kuna rahvamuusika töötlused ulatuvad žanriliselt suupilliorkestrist klubimuusikani, a cappella’st metal’ini, mille hindamine on seda aktsepteeritavam, mida avaram on otsustajate ampluaa. Iga võistleja esitas kaks pala. Kohustuslik oli etteantud rahvamuusikapala (sel aastal Kanepi kihelkonnast pärit „Hällülaul”) töötlus. Siinkohal on huvitav  tõdeda, et mitte Lõuna-Eestist pärit esitajad tõlgendasid mõnelgi juhul lugu hällilauluna, teadjam seltskond tundis aga sõna õiget tähendust – kiigelaul. Iga ansambli teine lugu oli vabalt valitud rahvalaulu või -loo töötlus.     

Festivali statuudis on kirjas, et ollakse avatud kõikvõimalikele kontseptsioonilistele ja tehnoloogistele uuendustele, säilitades sideme vana ja uue vahel. Aastate jooksul on see põhimõte avaldunud väga  mitmel moel. Esinejate hulgas on alati olnud vägagi tasemel särasilmseid ja energiast pulbitsevaid noori bände (Punt, Mehepojad, Sõõriku, Dialekt) ja südantsoojendavaid mõnusa sõpruskonnana tegutsevaid harrastusansambleid (Piccolo, Marjulise), kes kõik on võtnud festivalil osalemist äärmiselt tõsiselt. Peamiselt teise poolde jäi aga esinejate raskekaardivägi, kellest enamik on „Moisekatsi elohelül” osalenud ka varem, seega teati, millisel tasemel esikoha pärast rebimiseks läheb. Žürii tööd see just lihtsaks ei teinud,  arvestades eriti stiililist paljusust. Väga uudse kõlaga ja mitmete tehniliste muusikavahenditega (looper, harmonizer) improviseeriv Vikerkaare Hallskaala, kes juba lavaletulekul muhedalt teatas, et nad on helimehe õudusunenägu, jõudis muusikalise rännaku lõpuks kuskile White Stripesi ja eesti rahvalaulu sünteesi. Levski katsetas klubimuusika ja regilaulu ühendamist. Väga sugestiivne oli Knihvi oma pala, milleks kolm labajalga, mängituna kahel viiulil ja tamburiini-trummikomplektil. Traditsiooniliselt  olid esindatud a cappella koosseisud (Naized, -7, Greip), kus huvitavaks võtteks peaaegu kõigil vokaalansambli ja ühe sooloinstrumendi kombinatsioon. -7 oli tegu komplitseeritud vokaalseadega, mille veatule esitusele sekundeeris Kalle Kleini sopransaksofon. 

See tundus ületamatu, kuni Greip tuli oma „Vihmaloitsu” seadega, kus beatbox’i võtetega esitatud vihma ja tuule hääled lõid täiesti lummava atmosfääri  – jällegi suurepärane vokaalseade ja energiast tulvil enesekindel esitus. Kui tundus, et enam midagi lisada ei saa, esitas ajateenijatest koosnev ansambel Laul Jätta lihvitud lava-show, mis algas regilaululise rivilauluga ja päädis tasemel muusikutest koosneva ansambli täieliku dünaamikavahemiku valitsemisega, kust ei puudunud ka hea nali. Hea seade, superesitus ja hästi läbi mõeldud show tagasid publikupreemia ja ühtlasi „Moisekatsi elohelü” peaauhinna. Aplaus ei vaibunud niipea. 

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et jüripäeval peetud XII rahvamuusikatöötluste festivali kontsert oli tasemelt,  esinejate rohkuselt ja esitatud muusika omanäolisuselt kindlasti üks Eesti muusikaelu tähtsündmusi. Tagasi tulles Mooste Folgikoja fenomeni juurde: kui kuskil, näiteks Moostes, pikka aega sihikindlalt ja sõnastatult kultuuri jaoks võimalusi luua, võib tulemus ületada kõik ootused. Võib-olla tuleks järgmise „Moisekatsi elohelü” korraldusmeeskonda komandeerida juhatajaid neist Eesti kultuurimajadest, kus kiputakse vähest publikuhuvi selgitama väitega: „Meil rahvas lihtsalt ei käi”. Kus toimub, sinna tuleb! 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming