Monika Mattiesen – uue muusika Lorelei

H. V.-T.

KÜBERSTUUDIO multimeediaetendus “LEND-AJAD” festivalil “NYYD ‘05”: Monika Mattiesen (flöödid, kunstiline juht), Neeme Punder (flöödid, löökpillid), Leho Karin (tšello) jt Tallinna Linnateatris 17. X. Monika Mattieseni (flöödid) kavad lähevad aina teatraalsemaks, aina läbikomponeeritumaks. Kohati tundub, et tegemist on nagu DJ-loominguga – originaalautorite identiteet kipub ühtses kompositsioonis hajuma. Erinevad helikeeled hägustusid, valdavaks jäi ühtne meeleolu ja teatraalne vorm. Loominguline köök kui nõiaköök, kus ekstsentrilise välimusega võlur keedab kokku Saariaho ja Remme, Siimeri ja Tulve. Valab üle pimeduse ja suitsu kastmega, vürtsitab valgusmänguga.

Taevalaval toimunud etendus jättis mulje, nagu oleks saanud pilgu heita uue muusika riitusele, kus pimedusest ilmuvad ja sinna kaduvad jüngrid täidavad nõid Monika juhtimisel oma väikseid rolle. Saksa mütoloogiast on tuntuim naisnõid Lorelei, kes meelitas teelisi oma metsa. Algul kenake ja naiselik, pärast salakaval ja halastamatu. Eri tasanditel pimedusest ja suitsust ilmuv Monika assotsieerus just sellise müstilise tegelasega. Kusjuures “uue muusika metsas” mitteorienteerumise- ja mitteväljasaamise-tunne oli täiesti reaalne. Ümberringi kuuldus “eksinud” publiku hulgast ärevaid sosinaid: kas see oli nüüd Saariaho? Ei tea, vist ei olnud, nii pime on, midagi lugeda ka ei näe…

Müstilise mängu kõige füüsilisemaks kehastuseks oli tantsija ja flöödi duett lõputeoses. Jüri Reinvere esiettekandelise loo “a.e.g.” faabula on iseenesest pastoraalne, Monika Mattieseni ja tantsija Margus Toomla duett oli märksa sensuaalsem ja pingelisem. Koreograafia oli leidlik, etendusega samas võtmes Monika-keskne: ärganud tantsija hakkas oma käte vahel justkui flöödi väljapuhutud helisid voolima. Tekkis paralleel klaasipuhumisega: Monika puhub ja tantsija käte vahelt ilmub vorm, mis hetke pärast kõrvale visatakse, et hakata püüdma käskijanna uut kapriisi. Monikal ideid jätkub ja on tunda, et ta suudab enda kõrval ka teisi inspireerida.

Video (Meelis Salujärv) päikesetõusu ja loojanguga, väga mõjuvalt ilmuvate hajusate kirjaridadega, mis lõpuks loetamatul kiirusel üle ekraani tormasid, jäi justkui veidi omaette, kuigi ideelt ja teostuselt hea. Monika ja tantsija liin oli lähenemine, järkjärguline fataalne allumine nõiduslikule käskijannale, kuni tantsija tema jalge ümber väändus.

Õhtu vorm oli ideaalne: ühtse meeleolu sees erinevad ja vahelduvad võtted, mis kokku seotud videorefrääniga. Ka sarnase aluspõhjaga sügisvärvides videos oli pea iga kord mingi erinev detail, kord justkui unenäos jooksev mees, siis keerlevad kujundid. Tore oli näha-kuulda Eesti muusikalise multimeedia pioneeri Rauno Remme lugu “Vana laps”. Ere oli ka Cage’i “Elutoamuusika”, nelja persooni rütmitekitamine veiniklaasidega varustatud elutoalaua ümber; Saariaho teos esitati vaheseina tagant varjuteatri põhimõttel.

Vormimängudest edasi sisulisteks läksid elektrooniliste ja akustiliste helide põimumine ja levimine. Publikuruum oli varustatud kõlaritega, mis kuulajaid mitmetest punktidest mingi heliga torkisid ja üllatasid. Sisuliselt jäi meelde ammu kuuldud, aga eredalt esitatud võte, akustilise pilli heli ühtesulamine elektroonilisega. Monika suutis oma flöötidest välja “susistada” ja puhuda selliseid kõlasid, mis mõjusid pigem tehnoloogiliste kui muusikalistena. Leidlikem helilooja-võte oli ruumis lendleva elektroonilise heli “kinnipüüdmine” laval mängiva flöödi poolt Jodlowski teoses, mille mäng inimhääle, akustilise pilli ja elektroonika üleminekutes oli tõesti huviga jälgitav.

Kuna Monika Mattieseni loomingulisus võttis lavastuslikult juba nii ekstreemsed mõõtmed, ei paistnud tema enda komponeeritud lugu enam kuigivõrd silma. Niikuinii oli raske järge pidada, mis teosega parajasti tegu. Vahepeal oleks tahtnud eksinud “kaasränduritele” sosistada, et see pole Saariaho, sest kuskil mälusopis oli teadmine, et Saariaho “Peeglid” on flöödile ja tšellole; aga mis tähtsus sel tegelikult oli. Kui lavastaja tahtis, et kobaksime pimeduses ja järgiksime tema ideed, milleks siis omapäi teed otsida.

Tähendusrikas oli aga Monika Mattieseni teose tundepoetess Doris Kareva luuleraamatust inspireeritud pealkiri “Mandragora”, sõna, mis märgistab keskajast tuntud imettegevat armurohtu. Lugu ise näitas ilmekalt ka Monika hetkeseisu uue muusika maailmas: sensuaalsuse, teatraalsuse ja läbivalt müstilise meeleolu otsimist. Miks mitte – igatahes väga ere nähtus meie muusikamaastikul. Esimene nõid!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming