Mosh pit ehk mäsuauk

Kaur Garšnek

Pentsik sõna kummalise nähtuse jaoks, mis ometi ilmneb massimeedia ja meelelahutustööstuse tõttu üpris harjumuspärasena. Niisiis, tuttav pilt: laval mängib mingi agressiivsemat sorti bänd, lava ees peamiselt nooremapoolsed „karvased ja sulelised” (subkultuuride esindajad), kes tõuklevad, hüplevad, tõmblevad, rüselevad ja nügivad üksteist kõlaritest väljuvate helivoogude taktis. Halvemal juhul ka hammustavad ja küünistavad. Kui mosh pit on „mäsuauk”, siis moshing võiks ilusas eesti keeles olla „mäslemine”. Mõistagi ei pruugi mäsuaukude tarbijaskond suurt hoolida keele- ega ka muud liiki korraldusest. Sellegipoolest võimaldab see sõna moodustada toredaid näitelauseid nagu: „Mäluaugus mäsleja sooritas lavahüppe mäsuauku”. Jutt käib mõistagi sellisest mäslemisega kaasnevast nähtusest nagu stage diving („lavahüpe”). Mäslemisega kaasnevaid ning tõlkimist vajavaid urbanistlikke termineid kerkib siin esile riburada: näiteks headbanging („pea loopimine”), crowd surfing („inimsurfamine”), slam dance („mürtsutants”), pogo dance („hüplev tants”). Ja ometi on need nähtused ise nii loomulikud ja spontaansed. Või kas ikka on? Ajalooliselt võib mäsuaugu kui sotsiaalse fenomeni jälgi ajada 1970ndate teise pooleni, mil briti punkarid hakkasid end kontsertidel välja elama kaootiliste hüplevate liigutuste kaudu (pogo dance), vastandudes sellega kenitleva diskotantsu peavoolule. 1980ndate alguseks oli punk Ühendriikides võtmas agressiivsemaid vorme ja vastavalt muutus okkalisemaks ka nn hardcore pungiga kaasnev kehakeel. Ilmus „mürtsutants” (slam dance), mille teket on jäädvustatud 1981. aastal valminud Penelope Spheerise dokfilmis „Lääne tsivilisatsiooni allakäik” („The Decline of Western Civilization”). Selle subkultuuri lipulaeva, punkbändi Black Flag vokalist Henry Rollins meenutab, kuidas fanaatilised kontserdikülastajad hakkasid end juba varustama põlve- ja küünarnukikaitsmetega ning tegid enne kontserti soojendus- ja venitusharjutusi, justkui oleksid tulnud spordi-, mitte muusikaüritusele.

Järgnevalt kaotas thrash metal’i ilmumine punkarite ja metallistide vahelt lõhe, millega tõmblevate kehade hulk suurenes hüppeliselt, lisaks aga muutus hõredamaks selle rituaali ideoloogiline taust ja ühendav funktsioon, mis algsete anarhistlike kogukondade puhul oli veel selgelt tajutav. Päriselt peavoolunähtuseks sai mäslemine aga 1990ndate algul tänu massifestivalidele nagu „Lollapalooza” – ning muidugi tänu MTV-le. Uue põlvkonna hümniks saanud Nirvana hiti „Smells Like Teen Spirit” muusikavideo vermis 1991. aastal tuhandete noorte teadvusesse kuvandi rock-kontserdil rüselevatest teismelistest kui normist. Siit edasi oli tee juba avatud õllereklaamidele.

Kuid see kõik puudutab vaid nähtuse välist külge. Seestpoolt tajutuna mõjub mäslemine kahtlemata millegi ürgse ja algupärasena. See on agressiivsete tungide katartiline väljaelamine, pingetest vabanemine, tsivilisatsiooni ja mina-köidikute kõrvaleheitmine, üleisikulise ühtsustunde saavutamine massipsühhoosis. Kuigi mäslemine pole otseselt ei seks ega vägivald, on sel ilmselt mõlema nähtusega ühised juured ning muusika võimaldab vastavat keha-meele olekut esile kutsuda tugeva rütmi, motiivikorduste, füüsiliste helisageduste ja verbaalse laengu kaudu. „Loomastumiseks” seda siiski nimetada ei saa, sest ükski loom peale inimese ei sea asja ees teist taga oma elu ja tervist ohtu, kulutades selleks veel sihipäraselt energiat. Küll aga teevad seda näiteks Vanuatu saarestiku elanikud, kelle maassehüpe (land dive) – tornist pea ees mutta hüppamine kui initsiatsiooniriitus – pole põrmugi vähem tobe kui mõnede mäslejate tegevus.

Näiteks on rock-muusikud kirjeldanud juhtumeid, kuidas endorfiinidest läbi imbunud mäsleja jätkab oma tegevust isegi siis, kui tema kõrvast on tükk ära hammustatud või küünarnukk liigesest välja väänatud ja murtud, nii et kondid paistavad. On murtud ninasid, on kaotatud sõrmi, lisaks võib rutiinne pealoopimine (headbanging) esile kutsuda kergekujulise ajutrauma. Üheks vägivaldsemaks massifestivaliks on peetud 1999. aasta Woodstocki selle kümnete tuhandete vigastuste ja vägistamiskatsetega, surmajuhtumeid on kaasnenud näiteks ansamblite Smashing Pumpkins, Pearl Jam ja Limp Bizkit kontsertidega.

Seetõttu on järjest suurem hulk esinejaid hakanud tunnetama oma vastutust publiku elu ja tervise eest ning avalikult välja astunud mäslemise kui massikultuuriprodukti vastu. Mõistagi meeldib muusikutele näha oma muusika mõju kuulajale, ent tänapäeval sünnib inimsurfamine ja mäslemine tihtilugu juba etteastete-vahelisel ajal ega erine enam põhimõtteliselt jalgpallihullusest. Jah, väidetavalt peaks mäslemisega kaasnema ka mingi üldinimlikel printsiipidel põhinev „etikett”, ent peaajukoorepidurdusega rahvamasside puhul ei saa selle järgimist küll eeldada – „kontrollitud mäslemine” on oksüümoron.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming