Mõtlemine algab kujustamisest

Igor Garšnek

„The Music of the Image”: Brüsseli Filharmoonikud, Lewis Morison (altsaksofon), Gaëlle Mechaly (sopran), Juanjo Mosalini (bandoneon) ja Gabriel Yared (klaver) Dirk Brossé dirigeerimisel 2. XII ning „Suur filmimuusika kontsert”: Peterburi sümfooniaorkester Cinema ja Žanna Dombrovskaja (sopran) Igor  Ponomarenko juhatusel 6. XII Estonia kontserdisaalis.        Pimedate Ööde filmifestivali raames võis näha igasuguseid huvitavaid asju. Ning mitte ainult näha, vaid ka kuulda, sest koostöös PÖFFiga andis filmimuusikakontserte kaks välisorkestrit: Brüsseli Filharmoonikud Tallinnas ning Peterburi sümfooniaorkester Cinema peale pealinna ka Jõhvis ja Tartus. Ja nagu olid vägagi erinevad need kaks kollektiivi, erinesid ka nende kontserdid nii oma kava, programmi  ülesehituse, visuaalsete lahenduste kui atraktiivsuse poolest. Etteruttavalt öeldes: kõik need kvaliteedid, millest Brüsseli Filharmoonikute esinemisel vajaka jäi, olid Cinema orkestri kontserdil õnneks olemas. Peatudes Brüsseli Filharmoonikute filmimuusika õhtul „The Music of the Image” Dirk Brossé dirigeerimisel, tuleb järjekordselt tõdeda, et nii, nagu teater algab puhvetist, algab elamusi pakkuv kontsert kava ülesehitusest.  Ning siinkohal oli belglastel mõni asi ilmselt pisut tasakaalust väljas.       

Kõigepealt esitatavad lood ise. Juba sõna „filmimuusika” peaks eeldama, et vastaval kontserdil kõlavad igihaljad hitid niisugustelt tuntud tegijatelt nagu Francis Lai (film „Mees ja naine”), Michel Legrand („Cherbourg’i vihmavarjud”), Nino Rota („Ristiisa”) ja/või mitmetelt teistelt filmimuusika kuulsustelt. Paraku selle kaliibri klassikuid kavas polnud. Selle asemel võis õhtu esimeses pooles kuulda jaapanlase  Shigeru Umebayashi (nt Hongkongi filmid) võrdlemisi monotoonseid helindeid. Esimese kontserdipoole päästsid lausigavusest kaks heliloojat: Alberto Iglesias (teinud muusikat Pedro Almodóvari ja Oliver Stone’i filmidele) ja Arvo Pärt. Ainult et Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks”, mis lõpetas esimese poole, pole teadupärast filmimuusika.       

Teine pool oli märksa huvitavam, sest seal kõlas ainult Liibanoni päritolu aukülalise Gabriel Yaredi (1949) muusika – ise musitseeris ta koos Brüsseli Filharmoonikutega kui pianist. Tema kõige tuntum soundtrack on muidugi  filmist „Inglise patsient”. Kuuldud 19 lugu, mis lähenesid kohati mainstream-jazzile, kohati Piazzolla stiilis argentina tangole, olid hea fantaasialennuga ja ka atraktiivselt esitatud. Plusspunkte pälvisid ka kolm solisti: sopran Gaëlle Mechaly, saksofonist Lewis Morison ja Juanjo Mosalini bandoneonil. Nad pakkusid nii ansamblis kui igaüks eraldi väljendusrikkaid hetki. Enim avaldas muljet Erroll Garneri stiilis ballaadlik saksofonisoolo Yaredi loos  „Nostalgia”.     

Nüüd miinustest samuti. Esiteks oli belglaste  kava oma kahe ja poole tunniga silmanähtavalt liiga pikk ja kuidagi pudistatult eklektiline. Teiseks ei osanud nad ära kasutada videoekraani võimalusi ning kolmandaks oli esitatu (v.a Pärdi teos) valitud selliselt, et ei võimaldanud oma lihtsakoelisuses kuigivõrd hinnata orkestri mängutaset. Nii tundubki, et kui Brüsseli Filharmoonikud oleksid oma show esimese poole üldse ära jätnud ja keskendunud ainult Yaredi filmimuusika esitusele,  oleks võit olnud ilmselt kahekordne: kontsert pikkuse poolest kuulajasõbralikum ja tarbetu eklektika välditud.     

Kuid et muusikaõhtu pikkus pole iseenesest veel mingi näitaja, tõestas väga kujukalt Peterburi sümfooniaorkestri Cinema „Suur filmimuusika kontsert” Igor Ponomarenko juhatusel. Nende esinemine vältas tervelt kaks tundi nelikümmend viis minutit, aga igav ei hakanud kellelgi. Miks muidu publik järjest lisalugusid välja plaksutas! Põhjus lihtne, kuna Cinema orkestril oli mängus kõik, mis Brüsseli Filharmoonikutel puudu jäi: huvitavalt koostatud  kava maailma parimatest filmimuusika hittidest (Nino Rota, Ennio Morricone jt), taustaks pilkupüüdvalt monteeritud filmivideod ja kaasakiskuv esinemismaneer.     

Sarnast mõlema orkestri kavas oli niipalju, et kummagi üks kontserdipool pühendati ühele filmimuusika loojale. Cinema valikuks osutus Eduard Artemjev (1937), kelle soundtrack’ita ei kujutaks ettegi selliseid kuulsaid linateoseid nagu Andrei Kontšalovski „Siberiaad” ja „Odüsseia” või Nikita Mihhalkovi „Siberi habemeajaja” ja „Päikesest rammestunud”.  Samuti Andrei Tarkovski „Solarist” ja „Stalkerit”. Cinema kavas olidki esitatud Kontšalovski ja Mihhalkovi filmide helindid, lisaks veel muusikat niisugustest linateostest nagu „Doktor Živago” (A. Proškin) ja „Võõrastele oma, omadele võõras” (N. M ihhalkov).     

Artemjevi filmimuusika on hästi kujundlik ja toob linateose emotsionaalse atmosfääri loomuldasa välja – selles võis veenduda iga kuulaja, kes jälgis ka videoekraanil toimuvat. Samas on tema loomingulises käekirjas tunda ühtaegu nii hollywoodlike kaanonitega arvestamist kui vene rahvusliku eripära rõhutamist  (vt „Siberi habemeajaja” filmi).     

Cinema kontserdi teine pool oli pühendatud  maailma filmimuusika absoluutsetele hittidele alates Zeffirelli „Romeost ja Juliast” (1968) ja Coppola „Ristiisast” (1972, mõlemad Nino Rota) ning lõpetades vendade Wachowskite „Matrix’iga” (Don Davis, 1999). Nende vahele mahtusid kolm Ennio Morricone ikoonilist filmi(muusikalist) lugu, lisaks veel kultusfilmide „Transformerid” ja „Harry Potter” muusikat. Kõigi esituste kirjeldamiseks pole leheruumi, seetõttu piirdun vaid n-ö miljöökirjeldusega:  siin-seal toetas Cinema orkestrit ka koor ja kaunihäälne sopran Žanna Dombrovskaja ning kõikide nende ilusate meloodiakaarte väljatoomine, täpsete tempode ja rütmijooniste väljendusrikas eksponeerimine kõlas hästi läbi tunnetatud stiilipiirides. Kui vaja, kasutati väga sugestiivselt ka elektrooniliselt maagilisi väljendusvahendeid (nt „Matrix’i” filmimuusikas). Lõpetuseks peab siiski rõhutama, et kuigi filmimuusikat tavatsetakse üldjuhul pidada  tarbe- või meelelahutusmuusika valdkonda kuuluvaks, tuleb ka niisuguste asjade puhul märgata olulisi eristusi. On ju näiteks filmimuusika hitte, millest tehakse techno-stiilis cover’eid ka XXI sajandil, kui filmi ennast enam keegi õieti ei mäletatagi (nt Morricone soundtrack „Le vent, le cri” Georges Lautneri filmile „Professionaal” Jean-Paul Belmondoga peaosas, 1981). Aga loomulikult kohtame filmimuusikas igal sammul ka keskpäraseid klišeesid  nagu Hongkongi produktsioonide puhul. Ja siin tulebki teha vahet. 

Vahet tuleks teha ka filmimuusika esituste  puhul: mitte lahutada publiku meelt keskpärasusega, vaid kontseptuaalselt ja emotsionaalselt parimaga nagu Peterburi Cinema orkester, sest mõtlemine algab kujustamisest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming