Mõttepeegeldused

Leelo Kõlar

Arbo Valdma: „Olgu meil respekti vanade väärtuslike tõdede ees” Arbo Valdma oli taas Pärnus, et 17. korda läbi viia pianistide meistrikursus, seekord siis XI rahvusvaheline „Suveuniversiteet”. Meistrikursuse lõppkontserdil, mis anti 10. augustil Pärnu kontserdimajas Pärnu Linnaorkestri osavõtul Jüri Alperteni juhatusel, näitasid valitud kursuslased oma osavust Saint-Saënsi, Griegi, Mozarti, Beethoveni, Mendelssohni ja Schumanni muusikaga. Valdma on oma „universiteetidega” tuntuks saanud üle kolme kontinendi: Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Tal on tore ütlemine, et kõige lühem tee koju on käia ringi ümber maailma ja tulla siis sünnilinna Pärnusse klaverimängu edendamiseks kogemusi jagama. Aastate jooksul on mul olnud siin-seal võimalus jälgida Valdma antud muusikalisi tahtmisi ja suunitlusi oma kursuslastele, olgu need siis päris väikesed lapsed, juba kogenud esinejad või õppejõud. Millised on olnud meeldejäävamad rõhuasetused? Situatsioon on teadagi iga kord erinev: mängija, tema ettevalmistus, repertuaar, valmisolek, vastuvõtuvõime, realiseerimisoskus jne. Kõige sellega arvestab Valdma delikaatselt. Suhtlemine on armsalt sõbralik, soosiv ja ergutav. (Muuseas olgu lisatud, et Valdma töömeetod kursuslastega on „tervistkahjustav” – 11 tundi vaheaegadeta ja söömata.) Peamisena on esikohal pika perspektiivi taotlus, mille saavutamiseks lükatakse sihtjooned tahtlikult üha kaugemale, et lahti saada punktist punktini mängimise haigusest. Treenitakse kõrva, ergutatakse kuulamist seosteks mõtete (fraasid, lõigud, erinevad teemad) vahel. Keeruliseks või raskemini kättesaadavateks osutunud käikude mõtteliseks lihtsustamiseks lähenetakse neile kokkuvõtvate harmooniate ja modulatsioonide kaudu. Terava tähelepanu ja kontsentratsiooni aktiveerimiseks harjutatakse liialdatult kiirete võtete ja lähenemiste abil. Raske, peaaegu võimatu on paberil seletada muusikasse puutuvaid peensusi. Sageli on mõni oluline mõte pigem õhus kui konkreetselt sõnadesse pandud.

Meil tekkis hea juhus veidi juttu puhuda. Küsimusele, kas mitmes maailmanurgas ringiliikunult on esile kerkinud klavermängimise või -õpetamise iseloomulikke erinevusi, vastas Arbo Valdma nii: „Kuulake! Ühel on ilus kõla, teisel ei. Ma ei võrdleks Hiina poissi San Francisco poisiga. Tähtis on, kas inimene on klaverisse „sisse ehitatud”. Klahvi tõstavad üles viis ülekannet, selle süsteemi avastas juba Leonardo da Vinci. Käsi – see on viis sõrme. Bartolomeo Cristofori ei ehitanud klaverisse seda võimalust, mida nüüd on klaveriehituses arvesse võetud ja sellega looduslikud võimalused lahendatud. Rohkesti esineb klaveri kuritarvitajaid – klaveril oleks nagu valmis kõlad! Aga klaver on meie vaimse seisukorra peegeldaja. Tuleb klaveriga üheks saada, võtta seda kui elusolendit. Klaver on sotsiaalne olend, perekonnaliige, tema sees on kvartett, ansamblid, kammerorkester. Õppur peab sellise silmaga vaatama, et klaver pole mitte mööbliese. Selleni jõuda on minu ideaal.

Kontinendid? Neil pole vahet! Võib öelda, et on võimekate inimeste klass, ühiseks jooneks erakordne huvitatus. See on kõige olulisem. Kõik algab sellest, kuidas taibata klaveri loomust. Tugevad ja nõrgad küljed on igal pool, erinevusi on suhtumises ja repertuaaris. Näiteks on Hiinas koorilaul „Kollane jõgi”, millest on tehtud klaveriseade. Kui seda mängib Lang Lang, on kõik õnnelikud … Peame enesele teadvustama, et muusika ja klaveriõpetus Koreas, Hiinas, Hongkongis toimub ju nende jaoks võõral materjalil. Paljud õpetajad on Euroopas hariduse saanud ja õpetavad kodus Euroopas sündinud muusikat. See on huvitav, kuidas nad mõistavad saksa keeles Beethoveni mängimist.”

Nüüd ei saanud ma jätta vahele segamata. Tänapäevale on ju tüüpiline globaliseerumine, võetakse üle palju väärtuslikku, aga ka kopeeritakse, tehakse seadeid. Selles on head, aga tekib ka kahju oma maa muusikakultuurile. Need on ju erinevad maailmad. Kas kiputakse unustama oma muusika väärtusi? Valdma leiab, et need erinevused tuleb siiski ühte tervikusse panna. XXI sajandi Euroopa muusikal on palju ühist Hiina vana muusikaga, arvab ta.

Küsin, kas Valdmal on kursuslasi kuulates olnud tahtmist või kiuslikkust sekkuda õpetaja ja õpilase kujundatud kontseptsiooni, mis tundub kas ebaõnnestunud rõhuasetuste või ebaloogiliste arengujoontega. Või piisab tal enesevalitsust sellesse mitte sekkuda? Valdma leiab, et see on hea jutt: „Viimasel ajal ma ülesandeid ei jaga. Mul ei ole viha ega kiusu. Mind ajab rohkem hoopis naerma. Muusikalised totrused on olemas. Hoian end tagasi. On üks lähenemisviis – kõigest hingest püüda selgeks teha. Nagu Liszt, et kui tahad saada tervikut, pead asja mõlemast otsast vaatama: kõik marcato’d tuleb selgeks teha ka legato’s, piano’d forte’s ja vastupidi. Esmapilgul tundub see ajaraiskamisena, kuuma pudru ümber käimisena. Carl Czerny (oh, ma olen tema kohta nii palju halvasti öelnud!) avaldas oma mõtte: kontekst tuleb avada – ükskõik, kas mängid ühte näpustikku või heliredelit, pilt tuleb kokku panna, tuleb jõuda asja endani. On kolleege, kellel on militaarne õpetamismeetod, ja seisukohad „see ei ole Beethoven”, „nii ei mängita Beethovenit” … Nii ei käi! Ma ei ole õnneks veel teada saanud, kuidas peab mängima Beethovenit, see töö seisab mul veel ees!”

Uurin, kuivõrd kursuslased on jõudnud professori soovitusi realiseerida. Pole ju lootust silmapilksele edule: märkused vajavad aega ja seedimist, hea mõttealge võib hakata idanema alles mõne aja pärast, kui tekib see ahhaa-moment. Valdma ettepanekud olevat head vastuvõtmist leidnud. „Seda on märgata ka nende puhul, kes kursustel on korduvalt käinud. Kui keelest aru ei saada, siis kõneleb kehakeel, liigutused, isegi lõhn! Eriti väärtustan ma kambavaimu. Hindan seda, kui terve kursuslaste seltskond on ühe poogna alla saadud. Nad suhtlevad omavahel ja kajavad üksteisele vastu. Meeleldi tullakse järgmine kord uuesti. Üks poiss tuli juba kolmeteistkümnendat korda! Aga tahan rääkida veel respektist. Philipp Emanuel kirjutas 259 aastat tagasi tõelisest klaverimängimisest. Seal on 15 asja, millest olulisem on, et pikad näpud panna lühikestele ja lühikesed näpud pikkadele klahvidele ja pöial mingu pärast musta klahvi. Tänu sellele saame nüüd kiiresti mängida. Sügav austus on selle asja nimi. Robert Schumann kirjutas „Noorte albumi” kõrvale 68 reeglit (164 aastat tagasi!), millest olulisem on: „Moraalsed ja eetilised tõekspidamised elus peavad olema samad ka muusikas”. Ja veel: „Tõsi on see, et õppimise lõppu ei näe!” – see on elukestva õppimise respekteerimine. Sageli, kui arvame, et oleme avastanud uue tõe, selgub, et see on juba ammu avastatud. Olgu meil respekti vanade väärtuslike tõdede ees!”

Mul oli üks vastamiseks natuke ebamugav küsimus ka: kuidas Valdma hindab klaverimängus naiste saavutusi, mida on sageli küsitavaks peetud? Valdma ütleb selle peale, et Saksamaal ja Austrias käib praegu naiste ja meeste heliloominguliste saavutuste kõva võrdlemine. „See üritus on väga tõsine, naerma ei aja. Naistel on ju palju silmapaistvaid saavutusi. Sama jutt käib klaverimängimise kohta. On küll näiteks Rahmaninovi 3. klaverikontserdi kadents, kus ehk naistel ei jätku hingejõudu ja füüsilist haaret, kuid peab ütlema, et naised ehitavad enese sisse meestega võrreldes kergemini seda kulgemise taju, valitsevad paremini horisontaali. Aga ma ei arva, et naiste puhul mingit rolli mängiks pea, s.t mõttetegevus, samuti mitte füüsis. Ma pole piiri tundnud. Naised on kiiremad õppijad! Ma pole kompetentne vastama. Kui vastus ei tule ise, siis pole seda ehk vajagi …”

Aeg sundis meid jutuajamist lõpetama. Mida oskan ütelda kokkuvõtteks? Kuidas siis mängida klaverit? Üks hea variant: mõistusega, südamega, kõrvadega! Kas keegi mõtleks midagi paremat välja?

Jääb veel soovida professor Valdmale 70. sünnipäeva puhul tagantjärele palju õnne ja jätkuvat energiat!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming