Mõtterännakud muusikamaastikel

Niina Murdvee

Olavi Sild, Mõtterännakud muusikamaastikel: valik artikleid aastatest 1986–2003. Koostanud Eike SildNeeme ja Martin-Kaspar Sild, toimetaja Aili Saks. Kaane kujundanud Ülo Emmus. E. Sild-Neeme, Tallinn 2010. 125 lk.  Täpsemat pealkirja poleks vist saanudki anda raamatule, täpsemalt Olavi Silla (1949–2003) artiklikogumikule, mida esitleti EM TA kammersaalis 14. oktoobril. Kogumikus on 24 artiklit, mille temaatika haarab valdavalt viiulimängu ja muusiku-interpreedi üleskasvatamisega  seonduvat. Kaunis kirjakeeles ja poeetilises sõnastuses mõtiskletakse muusikamaastike fundamentaalselt oluliste küsimuste üle. 

Kes oli Olavi Sild? Kolleegid Estonia teatrist teadsid teda kaks aastakümmet kui head viiuldajat, sügavat muusikut, teise viiulirühma kontsertmeistrit. Muusikaakadeemia rahvas teadis teda kui kõrgelt erudeeritud, sõbralikku ja aristokraatset kolleegi. 1969. aastast kuni surmani oli Sild EM TA keelpillimängu ajaloo ja keelpillimängu õpetamise metoodika õppejõud, dotsent ja aastast 1993 ka EM TA  interpretatsioonipedagoogika instituudi juhataja. Teatri- ja pedagoogitöö kõrvalt kaitses Sild 1987. aastal kunstiteaduste kandidaadi väitekirja Peterburi konservatooriumis. Lisaks jõudis ta olla Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu juhatuse liige, pidada ettekandeid rahvusvahelistel konverentsidel ja kirjutada arvukalt artikleid. Raamatusse on koondatud paari kümnendi artiklid, mis on avaldatud ajalehes Sirp, ajakirjas Teater. Muusika. Kino, keelpilliõpetajate ühingu ajakirjas Keelpilliõpetaja või interpretatsioonipedagoogika instituudi trükistes. Seitse artiklit pole siiski varem ilmunud ja mõni neist viimasel eluaastal dikteeritud töödest on ka lõpetamata jäänud. Kirjatööde teemaring on lai. Siin on nii pillimängu õpetamise teooriat ja praktikat käsitlevaid põhjalikke artikleid kui ka mõnd üksikprobleemi puudutavaid lühiarutlusi, aga ka valulikke, muusikute professionaalset  ettevalmistust vaagivaid kirjutisi. Juba pealiskaudsel lugemisel nähtub, et Olavi Sild on iga teemat vaadelnud ainulaadse lähenemisnurga alt. Mitmed artiklid on kui jätk tema kandidaaditööle ja neid võiks väga üldistatult nimetada muusiku-interpreedi pillimängulise tegevuse psühholoogia ning sellega seonduva käsitlusteks. See on valdkond, mille uurimine on terves maailmas alles lapsekingades ja kus Olavi Sild oli meil ainuke „teadjamees”. Tema  mõtterännakutes on filosoofiliste arutelude hõngu ning peene ja filigraanse väljenduslaadi lumma. Lugejat paneb imetlema kirjutaja sügavuti minek püstitatud küsimustesse, see eeldab kaasamõtlemist.     

Raamatusse koondatud kirjutiste järjestus ei ole kronoloogiline. Pigem on kaudselt aimatav n-ö sillaprintsiip (mis antud kontekstis osutub paraku ka sõnademänguks). Kogumikku raamib kaks põhjalikumat ja mahukamat teoreetilist tööd: „Pillimängust ja selle teooriast”  (TMK 1986) ja „Muusiku-interpreedi pedagoogiliste põhioskuste kompleks” („Interpretatsioonipedagoogika probleemid”, EM A, 2000). Neist esimene kannab otseselt Silla väitekirja temaatikat, on n-ö eelartikkel töö kaitsmisele Peterburis, teine aga tõukub Silla tööst EM TAs ja tema visioonidest selles vallas. Siinkohal tasub meenutada, et tema kujundatud ideekavandi põhjal vormiti EM TAs pedagoogiliste põhioskuste ainetsükkel (minu andmetel seni  ainulaadne maailmas), mis on leidnud tunnustust rahvusvahelisel tasandil ja mida oleme kõigi muutuste kiuste püüdnud alles hoida. Teist „silda” kannab kahe eesti viiuldaja Vladimir Alumäe ja Urmas Vulbi helisalvestiste analüüs (mõlema CD ilmus 1997. aastal): „Alumäe viiul pigem kõneleb, kui laulab” (Sirp 2001) ja „Urmas Vulbiga eesti viiulimuusikamaastikel” (TMK 2004); viimane ilmus alles pärast autori surma. Nii Sild kui Vulp on olnud  Alumäe õpilased, seega tundis Sild mõlema viiuldaja interpretatsioonikunsti n-ö telgitaguseid hästi. Alumäe CD komplekteeriti viiuldaja 80. sünniaastapäevaks tollal töötluskõlblikena säilinud eri aegade helisalvestistest. Vulbi CD seevastu on Eres Editionile sihtotstarbeliselt lindistatud eesti viiulimuusika paremikust. Mõlema artikli puhul on Olavi Sild läinud jällegi talle ainuomast teed: ta ei paku teoste ümberjutustust, vaid kujundab ja võimendab ettekujutust esitatavast. Need on filosoofilised arutlused nii mängitavatest teostest, interpretatsioonikunsti võimalustest, selle seotusest aja ja maitsega ning interpreedi natuuriga.       

Hoopis teise alatooniga on teravalt sotsiaalsed artiklid „Klaaspärlimängukool. Kolm vaadet Muusikakeskkoolile” (2001) ning „Hommage à Anton Rubinstein ehk ühest kindast interpreedihariduse ajaloolisel areenil” (2001/2003), mis ei ole kaotanud oma aktuaalsust tänapäevani. Neis analüüsides on tõsist kaalu – pärast lugemist tasuks korraks peatada hetk ja mõelda, mis suunas oleme kümmekonna aasta jooksul oma muusikahariduse arendamisel liikunud. Kui „Klaaspärlimängukool …” sisaldab arutlusi TMKK käekäigu üle, alates kooli asutamisest, siis „Hommage …” visiooni, milline võiks olla EM TA lõpetaja meistritöö.       

Kümmekond lühemat artiklit on varem ilmunud aastatel 1991–1999 ajakirjas Keelpilliõpetaja ning puudutavad valdavalt pillimänguõpetuse ja selle psühholoogiaga seotut. Kuna need kirjutised on juba aastaid kättesaadavad Eesti Keelpilliõpetajate Ühingu kodulehel, piirdun siinkohal vaid pealkirjade loetlemisega: „Noodistlugemise kiituseks”, „In memoriam Vladimir Alumäe”, „Kas viiulimäng on mäng”, „Fleschi-Jankelevitši dilemmast”, „Weberi seadus”, „Andekad ja võimekad”, „Repetitio est…”, „Mõni sõna Carl Fleschist”, „Dr Fleschi diagnostika”, „Õpetamisoskuste määratlemisvõimalustest” ja „12 sammu Corellini ehk Noblesse oblige”.       

Lõpetuseks veel seniavaldamata ja osaliselt lõpetamata kirjatöödest. Artiklis „Geenius, maitse ja mehhanism Anno Domini 1803” siirdub Sild Pariisi konservatooriumi tarvis koostatud metoodika, õigemini selle filosoofilise algidee analüüsimisele ning selle sidumisele XX sajandi esimesel poolel Carl Fleschi ja Carl Adolf Martiensseni loodud interpretatsioonilise talendi modernistliku mudeliga. Artikli „Õpilane kui Artefact ehk Kunstist interpretatsioonipedagoogikas” keskmes on, nagu pealkirjastki  näha, õpilane, täpsemalt üliõpilane. Seitsmes väites-vastuväites-järelduses-kommentaaris (Sild on ise nimetanud neid seitsmeks koopaviirastuseks) arutletakse üliõpilase võimekuse üle esitada oma iseseisvalt ette valmistatud kava kõrgel kunstilisel tasemel. Selle artikli sõsaraks on juba eelnimetatud „Hommage …”. „Muusika esitus kui mäng” võiks olla eelmiste artiklite vennake, käsitletud teema jätk või isegi algus. Arvan, et „Vabadus viiulimängus”  oli mõeldud sissejuhatavaks artikliks Silla enda kavandatud raamatu üldtehnika osas. Artiklis „Hääle ilust ehk võimalusest määratleda muusikalise heli kvaliteeti” (mis on üllatuslikult kirjutatud juba 2001. aastal) püstitab Sild küsimuse, kas kvaliteet on muusikalise heli homogeenne ja üheselt mõistetav omadus. Ning austusavaldusena oma juhtidele pillimängulise hariduse omandamise teel – „Minu õpetajad” ja „Vladimir Alumäe viiulimängupedagoogika  üldprobleemidest”.   

Olavi Silla artiklid ei sündinud kiiresti. Enamasti said need valmis lubatust mõnevõrra hiljem, kuid siis oli tal ka midagi väga olulist öelda. Kirjutised on juveliiri täpsusega sõnastatud, neid peab lugema aeglaselt, et öeldu mõtet lõpuni tabada, hoomata vaatenurga olulisust ja uudsust, kogu sõnumi teravust, selle väljenduselegantsi ja hõngu. Mida edasiseks soovida? Esiteks, et võiksime selle raamatu järjena lugeda kirjapanduna  ka ta loenguid, mis õnneks on valdavalt alles lintiloetud kujul. Ja teiseks – et meil jätkuks jõudlust anda välja valik tema artikleid ja loenguid inglise keeles, et tutvustada Olavi Silla mõttemaailma ka laiemale lugejaskonnale. On, mille üle uhkust tunda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming