Mozart Türgis

Igor Garšnek

 

Selim paša ja Konstanze leppimisstseen.

 

Sarjas “Diplomaatilised noodid – Türgi”: ooperifilm “MOZART TÜRGIS”, režissöör Elijah Moshinsky, produtsent Mick Csaky, Šoti Kammerorkester ja solistid Sir Charles Mackerrase dirigeerimisel, 90 minutit, © Opus Arte 2004.

Tallinna Kinomajas 3. II koostöös Türgi saatkonnaga.

 

 

Kuigi Wolfgang Amadeus Mozart pole kunagi Türgis käinud, toimub tema ooperi (täpsemalt Singspiel’i) “Haaremirööv” (“Die Entführung aus dem Serail”) tegevus just seal. Ning filmi “Mozart Türgis” sündmustik kangastubki İstanbulis Topkapi palees, kus väga tõenäoliselt võisid areneda kõik need “Haaremiröövi” tragikoomilised ja värvikad juhtumused.

Etteruttavalt öeldes pole “Mozart Türgis” mitte puhtakujuline ooperifilm (siis nõudnuks ta ka teist pealkirja), vaid n-ö film filmis, kus “Haaremiröövi” karakteersed põhinumbrid moodustavad vaid ühe tasandi. Teise plaanina saavad vaatajad jälgida hoopis seda, kuidas kõnealust filmi tehti, ning osa saada produtsent Mick Csaky ja režissöör Elijah Moshinsky kommentaaridest pea iga muusikanumbri eel ja järel.

Mick Csaky lähtepunkt selle Mozarti ooperi filmiversiooni tegemisel oli selge ja arusaadav – tuua “Haaremirööv” kinolinale niisugusena, nagu teda omas ajas (lavateos valmis 1782. aastal) võisid näha ja mõista nii helilooja ise kui libretist Gottlieb Stephanie juunior ja tollane Viini ooperipublik. Ning siin tuleb kasuks näha triviaalse faabula tagant mõneti laiemat kultuuriloolist konteksti. Nimelt tabas XVIII sajandi lõpu Viini vaimustumine orientaalsetest lugudest ja seda eriti Türgi näitel (olid ju türgi janitšarid mõni aeg varem koguni Viini piiranud). Seetõttu polnud Ida viinlastele mitte vaid puhas eksootika – neil oli türklastega oma ajalooline kogemus. Ja siin tabasid nii Mozart kui libretist tolle Singspiel’i ainestikuga täpselt “konjunktuurse naelapea” pihta. Türgi stiil alla turca, nagu viinlased sellest aru said, oli tollal igatahes cool.

“Haaremiröövi” süžee tundub tõesti triviaalne: piraadid röövivad peategelase Belmonte’i pruudi Konstanze, tolle toatüdruku Blonde ja teener Pedrillo, ning müüvad nad Selim pašale orjadeks. Belmonte läheb seltskonda kavalusega päästma ja esineb vahepeal aednikuks hakanud Pedrillo kaasabil Selim pašale kui andekas arhitekt. Ent jooniste asemel otsib vargsi välja redeli, et naisterahvaid haaremist põgenema päästa. Otse loomulikult jäävad põgenikud vahele, kuid suuremeelne Selim paša ei hukka neid, vaid kingib hoopis (kuna on mõistnud armastuse tähendust) vabaduse. Ja nagu olekski kogu lugu.

Aga tegelikult ei ole. Kui üks Belmonte’i (tenor Paul Groves) hingestatud aariatest ülistab Konstanzet, siis tasub meenutada, et ka Mozarti naisel oli sama nimi. Nii et selles võib näha helilooja “muusikalist armastuskirja” oma abikaasale. Ja vastukaaluks on ka Konstanze (sopran Yelda Kodalli) ise truu ja haaremi ahvatlustest põhimõttekindlalt mööda vaatav mõrsja. Ent hoopis huvitav on nii ooperis kui filmis Selim paša (Oliver Tobias) roll. Tema on nimelt lavateoses kujutatud kui valgustatud monarh, kes ei tee katsetki ihaldatud Konstanzet väevõimuga endale allutada. Vastupidi – ta püüab järjekindlalt võita naise armastust ja, veendunud selle kättesaamatuses, annab loobumisvõidu suuremeelselt Belmonte’ile. Kui nüüd mõelda XVIII sajandi lõpu Viini õhustikule, võiks selline Türgi pašast positiivse ja sümpaatse kangelase tegemine olla isegi mõneti üllatav. Kuidas sai juhtuda, et Mozart ei näinud Selimis mitte ootuspäraselt idamaist despooti, vaid karismaatilist (filmiversioonis) figuuri.

Usutavalt mõjusid siin filmilinalt nähtud-kuuldud Mick Czaky kommentaarid, kus ta räägib sellest, kuivõrd olulised olid Mozartile valgustuslikud ideed. Antud ooperis oli Selim paša tõesti ainus lavakuju, kelle suhu sai valgustuslikke ideid panna. Oli ju Belmonte üks paras aferist, teener Pedrillost kui leidlikust võrukaelast rääkimata. Ja nii juhtuski, et “Haaremiröövis” pole ainsatki läbinisti negatiivset persooni, isegi turske janitšar Osmin (bass Peter Rose) mõjus pigem koomiliselt kui kurjalt, eriti unerohuga tembitud napsitamisepisoodis.

Võib arvata, et selline tegelaste dispositsioon pole juhus. Kui ooperi ideestik puudutab kõikevõitvat armastuse väge samavõrd kui valgustuslikke ideid tahtevabadusest, siis on eksootiline haaremikeskkond meeliköitvaks vaatemänguks üks paremaid. Seda enam, et vaevalt oli XVIII sajandi viinlastel päris selge ettekujutus, mis seal türgi haaremites siis õieti toimus.

Lõpetuseks ka pisut koomilist lisandust. Enne kinoseanssi jagati Türgi saatkonna poolt publikule “Haaremiröövi” tegevustikku tutvustavaid materjale. Naeruturtsatused vaatajate seas panid tekste tähelepanelikumalt silmitsema ning selgus, et turtsatusteks oli ka põhjust. Tsiteerin vaid mõnda lõiku: “Ta (Blonde) väidab, et on inglislanna”; “Osmin ärhvardab Belmonti, kes on sunnitud nurjalt ära minema”; “Tal on unine rohi (pro: unerohi)”; “Belmonti isa, keda ta (Selim) pidas barbaarlaseks” jms. Nojah – tore muidugi, et Türgi saatkonna töötajad end rinnutsi eesti keelest üritavad läbi murda. Ja natuke naljakas kah…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming