Mozarti sädelus, Schumanni idüll ja Raveli triumf

Toomas Velmet

ERSO ja FINGHIN COLLINS (klaver, Iirimaa) OLARI ELTSI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. II, kavas Mozart, Ravel, Schumann ja Liszt/Adams. Loodan, et keegi ei pane pahaks, kui alustan külalisest, iiri pianistist Finghin Collinsist, kes oli meil külas teist korda, kuid esmakordselt ERSOga. 1992. aastal, kui Collins oli 15aastane, nägi Iiri ajakirjandus temas rahvuslikku aaret. Sellelt aluselt on tänaseks küps pianist palju saavutanud. Kui tutvuda tema elukäiguga lähemalt, siis algas tema tegelik karjäär 1999. aastal võiduga Clara Haskilli nimelisel konkursil ?veitsis Veveys. Kui kaevuda sügavamale, siis Clara Haskill (1895 ? 1960) oli rumeenia päritolu ?veitsi pianist, kes elas Veveys 1942. aastast elu lõpuni, olles üldtunnustatult arvatud XX sajandi suurte pianistide nimekirja kõrvuti Arrau, Kempfi, Horowitzi ja Gouldiga, kui kedagi võrdluseks nimetada.

Haskilli-nimeline konkurss sai alguse 1963. aastal ning seda on korraldatud katkematult üle aasta tänaseni, mis tähendab, et järjekordne võistlus ongi ees aastal 2005. Konkursside taseme objektiivseimaks näitajaks on arvatavasti tema produktsiooni ajalugu. Kui silmitseda 21 korda toimunud konkursi laureaatide nimekirja, ega siis palju tippujõudnuid sealt ei leia, kui vaid Cristoph Eschenbachi, kes võitis 1965.

Rohkemgi pakuvad huvi üsna esinduslikud ?üriid, kus näeme selliseid nimesid nagu Geza Anda, Nikita Magaloff, Bella Davidovit? ja Vladimir Krainev. Neist Magaloff on olnud ?ürii esimees 1977 ? 1989. Konkursi programm on hästi konservatiivne, neljavooruline ning autorid Mozartist ja Schubertist Brahmsini. Huvi pakub siiski poolfinaal (III voor), kus kava koosneb samade autorite kammermuusikast. See lühiülevaade peaks andma baasi neile, keda Collinsi interpretatsioonikunst huvitama hakkas, ja tunnistan, et olen üks nendest.

Muuseas, tema edasine saatus on hästi tajutavalt seotud Cristoph Eschenbachi kui dirigendi ja pianisti nimega. Just Eschenbach oli see, kes viis Collinsi Ühendriikidesse, esmalt Houstoni ja siis ka Chicago SO solistiks, erilist huvi kriitikutele pakuti Ravinia (Chicago) festivalil klaveriduona. Mozarti kontserte esitades eelistab Collins muide Magaloffi kadentse.

ERSO 11. II kontserdi nael oli Raveli Klaverikontserdi G-duur. See üldse mitte lihtne partituur oli suurepäraselt teostatud kõigis kvaliteetides ning kiitvaid hinnanguid ei vääri mitte ainult solist ja dirigent. Nähtust, kui eelistused langevad aeglasele muusikale, nimetatakse üsna üksmeelselt ealiseks iseärasuseks. Sellele vaatamata ei häbene ma tunnistada, et Raveli Adagio assai oli oma kõlalise ansamblitunnetusega absoluutselt hea. Igatahes ületas see tunduvalt piire, mida nimetatakse harilikuks korrektsuseks, ehkki see tasand muutub omaette väärtuseks, kui on realiseeritud näiteks sama kontserdi Presto?s. Kuulates Finghin Collinsit, tekkis miskipärast veendumus, et Eesti võiks tema anga?ementide ritta kinnituda ja me poleks üldse arukad, kui seda võimalust ei kasutaks. Veel oleksime arukad, kui oskaksime rahvusliku aarde staatusse juba hilinenult tõsta Mihkel Polli ja Irina Zahharenkova või pühenduksime kohe hoopis noormehele nimega Jaan Kapp.

Kontsert algas aga sädeleva balletimuusikaga (kaks osa) Mozarti ooperist ?Idomeneo? KV 366. Viimane number kuulub küll ooperile, sest balletimuusika seisab eraldi KV 367 all, aga see pisiasi ei kahjustanud sugugi autoriväärset esituslusti kontserdimeeleolu loomisel.

Kuna Schumanni ülimat idülli täis Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38 seisis programmis viimasena, siis esitati tasakaaluks sellele teise poole alguses põnevust pakkuv leinamuusika: Ferenc Liszti klaveripala ?La lugubre gondola? orkestriversioon ei kellegi muu kui John Adamsi seades. See teos on seda väärt, et pääseda mõnes teises kavakontekstis rohkem mõjule. Seekord ta nagu uppus eelnenud Raveli triumfi ja järgnenud Schumanni hõiskava kevadeidülli vahele, kuigi nii dirigent kui orkester olid selle meeleollu hästi süvenenud.

Seoses Schumanni sümfooniatega on mul kaks isiklikku üleskutset. Esiteks, kas keegi on võimaline mulle teoreetiliselt selgeks tegema üsnagi lihtsa asja: miks need jätavad mind ükskõikseks? Teiseks: millal ma kuulen ettekannet, mis minu suhet Schumanni sümfonismiga veendunult parandaks? Muide, mul ei ole ühtegi etteheidet esitajatele, s.t Olari Eltsile ja ERSO-le, isegi vastupidi ? tahaks tunnustust avaldada, kuid kogu kontserdimuljes jäi teosele siiski lahjendaja roll.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming