Mütoloogiline sürrealism – Küberstuudio kümme

Mari-Liis Rebane

Nüüdismuusikat propageeriv Küberstuudio eesotsas Monika Mattieseniga tähistas oma esimest kahekohalist sünnipäeva. Millenniumist saadik on selja taga kümnendi jagu uuemeelsusele suunatud multimeediaprojekte pidevalt muutuvas koosseisus erinevate heliloojate, lavastajate, valgus- ja videokunstnike, koreograafide ja näitlejatega. Küberstuudioga samaväärset multimeedia rühmitust, mis suudab samasuguse eksperimenteeriva kergusega  ära kasutada nüüdiskunsti sünteesimise võimalusi, Eestist naljalt ei leia. Kontsertõhtu algas Kumu fuajeest, kus dirigent Risto Joost juhatas Tallinna Kammerorkestrit ning Monika Mattiesenit (flööt), kes esitasid Erkki-Sven Tüüri teose „Whistles and Whispers from Uluru” („Viled ja sosinad Uluru kaljul”). Tegu on helilooja nägemusega Hiiumaa saareloodusest ja Austraalia pühapaigast, kolossaalsest kaljust keset tühermaad. 

Kahe sootuks erineva maastiku jaotuvust väljendab flöödipartiide vaheldumine ning mõjub oma kujundlikkusega jutustavalt, kätkedes endas ka dramaatilist pingestatust. Nii sisuliselt kui ka tehniliselt sobib see teos Monika Mattiesenile kui interpreedile nagu võti lukuauku. Flöödihelid – piccolo’st bassflöödini – muudavad end Mattieseni käes küll mahedaiks linnulauluviledeks, küll austraalia  põlisinstrumenti didgeridoo’d meenutavateks lainetavateks helisammasteks. „Viled ja sosinad …” on kirjutatud erinevate registritega plokkflöötidele ning tunnustatud just flöödi heliulatust kompiva iseloomu poolest. Viimatise ettekande tegi eriliseks see, et interpreet kasutas plokkflöötide asemel traversflööte. Esmakordselt kuulis publik Mirjam Tally flöödikontserti „Autumn Whispers” („Sügise sosinad”), mis on kirjutatud spetsiaalselt  Monika Mattiesenile. Autor ütleb kavalehel, et teose muusikaline materjal jätkab varasemaid teoseid „Birds and Shadows” („Linnud ja varjud”) ja „Winter Island” („Talvine saar”).

Klaarid põhjamaist külma kergust õhkavad helimaastikud, mis kangastuvad ühtlasi idamaiste tuulekellade heliavarustena, puhuvad hingekellad kaasa kõlisema. Nagu vaikne tuul mängiks jääpillidel või sahistaks lehtedes ning vesi võtaks erinevaid vorme. Elektroakustilised  manipulatsioonid jäävad pillidelt kajama, loovad lisaatmosfääri ja laiendavad ruumi, sulatades kunstimuuseumi kõvad seinad poeetilisteks muinasjutumaastikeks. Juubelikontsertiga algas ka esimene kevadkuu ning just kevad on läbi aegade olnud külvamise, sootegemise ja eelkõige uue loomise aeg, kui looduse lopsakas loomistsükkel uuesti käima lükatakse. Küberstuudio emamesilane  Monika Mattiesen oligi juubeli puhuks helisema puhunud Hasso Krulli tekstid looduse suurimast oskusest – loomisest. Esiettekandele tulnud „Loomise mõnu” lavastuslik külg on inspireeritud Krulli uurimuslikust tekstist „Loomise mõnu ja kiri” ning libreto põhineb kirjaniku varasemal nüüdiseeposel “Meeter ja Demeeter”, mille materjali Mattiesen on juba varem kasutanud.

Teatud mõttes ongi sünnipäevaks valminud kontsertetendus uut moodi  edasiarendus 2008. aasta multimeediaooperist „DMeeter”, mille tugev juuretis lubas selle juurde uue loomingulise meeskonnaga veel kord tagasi tulla. Pealkiri „Loomise mõnu” väljendab mütoloogilist arusaama, kus mõnu kui seisund tähendab kosmilise rütmi tabamise valemit, olles nõnda parim viis samastuda universaalsete kulgemise mustritega. Krull tõlgendab laulu väge kui tõhusaimat moodust selle universaalse  rütmi tabamiseks – laulu pulss muutub ilmaemanda enda südamelöökideks. Laul ühendab aega ja ruumi ning tunnetab kohalolu kui maailma keskpunkti. Seetõttu sobib pealkiri igati iseloomustama tantsulist ooperit, millega lisaks laulmisele on ühendatud ka tants – kunstivorm, mida algupäraselt seostatakse tihti viljakusriitustega, mis on ju samuti osake loomistsüklist. Oma sürreaalse koreograafiaga manab  multimeediaooper esile unenäolist segadust ja varjatud meeleseisundeid. Samal ajal aga irvitab tänapäeva üle, mida iseloomustavad Triksteri teksti põimitud vihjed maad võtvale bensiinihaisule ning krediitkaartide ja supermarketite vikerkaarevärvilisele meelepettele. Kogu etendust saadab viljajumalanna suust korduvalt kostuv raevukas sõnum: „Inimesed, teie ei tohi süüa seda maad!”. Etenduse tekstiline osa jaotus ürgolendi  Triksteri ja võimuka Jumalanna vahel. Viimast kehastas metsosopran Iris Oja, kes seisis Reet Ausi loodud kostüümis keset auditooriumi black box’i kui kõrgustesse pürgiv ilmapuu. Triksteri kui vembuvana roll oli antud draamanäitleja Mait Malmsteni kanda, kelle kähedast, kuid mahlasest tämbrist ja intelligentseks jäävast krutskikarakterist paremat olnuks raske leida. Triksteri tekstide vahel kasutati elektroakustilisi elemente, mis moodustasid  lisaks Jumalannale ja Triksterile veel kolmanda tegelase – impersonaalse ja iseseisva vaimude koori, alateadvuse tagakambri kaja, ulmade virvarr-voo.

Videomaterjalides on kasutatud korduvalt vee elementi, mis kannab paljude rahvaste müütides hävitavat jõudu veeuputusena, tuletades loomisloo kõrval vaatajale meelde, et loomise juurde kuulub ka hävitamine. Lavakujundus oli minimalistlik, kuid mõjuv. Jumalanna  vertikaalne paigutus oli rõhutatult staatiline ja vastandus Triksteri gravitatsiooni eiravale dünaamilisele koreograafiale – liikumisruumina haaras see enda alla seinad, manipuleerides füüsikaseadustega nii kuis oskas. Peale Triksteri ja Jumalanna olid laval veel Tallinna ülikooli kunstide instituudi koreograafia osakonna üliõpilased, kes kehastasid üldistavalt kõike Jumalanna loodut. Liikumise eest vastutasid Mari Mägi ja Vello Vaher.  „Loomise mõnu” algteksti temaatika, loomise ja ilmaletulemise lätted, elu labürindilaadne mõistatuslikkus ja olemise mustri keerukus oli multimeediaooperi publikule tehtud jõukohaseks, isegi lihtsustatult arusaadavaks. Ehkki pealkiri viitab loomisprotsessile, millega kaasneb mõnu, ilmneb kontsertteoses pigem kriitiline nägemus esimesest loomisest kui pöördumatust veast, mistõttu inimesel ei jäägi üle muud kui leppida loomise lõpmatu  tsükliga ja kasutada loomise väge, et edasi liikuda, alati kahelda ja mitte kunagi paigale jääda. Otsida üles loomise mõnu. Palju õnne Küberstuudiole kogu kontserti nautinud publiku nimel. Kümme on tubli number – indiaani müütide lemmiktriksterile koiotile on see terve eluiga, Küberstuudiole loodetavasti veel mitte.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming