Müüriladujad kvartetikultuuris

Toomas Velmet

„Tallinna Keelpillikvartett 25”: Urmas Vulp (I viiul), Olga Voronova (II viiul), Toomas Nestor (vioola) ja Levi-Danel Mägila (tšello) ning Ivari Ilja (klaver) 12. XII Tallinna raekojas. Veerand sajandit tagasi otsustas viiulikunstnik Urmas Vulp ennast teostada keelpillikvartetižanris. Aeg oli kohane ja lausa nõudis  tegutsemist, sest eelmised kooslused eesti muusikakultuuris olid olnud ebapüsivad ja oli ka küpsenud noori intelligentseid muusikuid, kes entusiasmiga haarasid võimalusest panna end ansamblikultuuri tippžanris proovile. On päris selge, et üks koosseis veerand sajandit ei püsi – see oleks ime –, kuid Vulp ja Nestor, kaks asutajaliiget tööd vedamas on vähemalt pool sellest imest. Kusjuures algkoosseisus II viiulit mänginud Nestor on võtnud  endale altviiuldaja vastutuse, tehes seda imetlusväärse professionaalsusega.

Hetkel tundub küll, et selle keerulise koosluse koosseis on kristalliseerunud ja tulevik ei tohiks tume olla ei organisatsioonilises ega kunstilises mõttes. Küsimuseks formuleerub aga ikka ja jälle oma loomingu realiseerimise võimalus eelkõige kodukamaral. Ei mõista mina, millest tuleneb meie kontserdikorraldajate leigus selle suurepärase koosluse vastu, seda  enam, et publikuhuvi on žanri vastu tohutult tõusnud – tuletame meelde mitme kvarteti suurt edu Estonia kontserdisaali täismajas. Seda enam väärib imetlust Tallinna Keelpillikvarteti vastupanuvõime soosingu puudumisele ja oma kindla repertuaarijoonise hoidmine läbi veerandsajandi. See joon on ugrijonnakas ega anna kröömigi järele odava repertuaari suunas. Kvarteti mahukas repertuaar hõlmab kogu kvartetikultuuri Haydnist  kuni XXI sajandi šedöövriteni, aukohal püsivalt eesti muusika Tobiasest Tulevini. 12. detsember osutus päevaks, mil kvartetil avanes Eesti Kontserdi korraldusel võimalus märkida oma tegevuse 25 aastat kontserdiga Tallinna raekojas. Paik on küll sümboolne – Tallinn=Tallinn –, kuid mitte kõige keelpillisõbralikum ei akustiliselt ega miljöölt. Peab teadma, et kvartett on ükskord kapriisne ja nõudlik kontserdipaiga suhtes  – usun, et Eesti Kontsert ka teab seda.

Kuid mida pole, seda pole: meie riigi pealinnas puudub elitaarne kammersaal. Kuid raekoja saal oli rõõmsalt tulvil kvartetimuusika austajaid üldse ning Tallinna Keelpillikvarteti austajaid eriti. Tähtpäevakontserdi kava on keeruline kokku seada, sest pika tegevusaja resümeerimine ei mahu ju kuidagi 90 minuti sisse. Soov pakkuda publikule parimat ning endale meelepärast ja magusat vastupanu  osutavat repertuaari on pea lahendamatu ülesanne. Tallinna Keelpillikvartett lahendas küsimuse veatult, kavas kaks teost: Beethoveni kvartett nr 14 cis-moll op 131 ja Schumanni populaarne Klaverikvintett Es-duur op 44 koos Ivari Iljaga. Neist Beethoveni seitsmeosaline Neljateistkümnes on ju teos, mille ettekande järel võib iga kvarteti liige Schubertit parafraseerides öelda: „Kas pärast  seda on meil veel üldse midagi mängida?”. Päris imetlusväärne oli see esitusvabadus, millega oldi valmis ülikeerulise teose nii sisu kui vormi avamiseks siin ja praegu, teades, et selle suurusjärgu teoseni kasvamine ja esituse küpsemine nõuab aega proovisaalis, aga eriti lava-aega. Igatahes oli esitatu suurusjärgu võrra kõrgemal meil harjumuslikust kodumaisest kammermuusikaesitusest. Ja, mis veel olulisem, see päris raskesti mõistetav  suurteos (40 minutit attacca) sai meelepäraseks ka publikule, kes kutsus päevakangelased korduvalt tagasi. Mina nimetaksin küll Tallinna Keelpillikvarteti seda Beethoveni esitust sündmuseks Eesti muusikaelus.

Pidupäevakontserdi teise poole täitis Schumanni Es-duur Klaverikvartett, mis esitati haruldase ansamblitunnetusega nii ajas kui kõlas, kohanedes maksimaalselt selle koosseisu jaoks juba äärmiselt ebamugava  kivist akustikaga. Ivari Ilja meisterlikkus ei lubanud teosel muutuda klaverikontserdiks kvarteti saatel (mida teos ju tegelikult on), vaid ta sulandus maksimaalselt ansamblisse, jätmata seejuures ütlemata midagi olulisest. Partnerid väärisid teineteist. Nüüd oli vastuvõtt veelgi soosivam ja kui tuli viiendat korda tagasi lavale tulla, korrati teose virtuooslikku kolmandat osa. On päris arusaadav, et sellise kontserdi  ettevalmistuse ja eduka ettekande järel tekib teatav vaakum, kui tahaks öelda – aitab küll. Mõnede kolleegidega vesteldes moodustasime vandekohtu ning vormistasime otsuse: mõista Tallinna Keelpillikvartett süüdi ja määrata karistuseks 25+5 aastat, millest 25 lugeda istutuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming