Muidu kena inimene, aga kriitik

Mõnigi kriitik viskab pärast debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorar ei kaalu üles sildistamist ja pimedat viha.

ANNE PROMMIK

Kontserdielu kipub inimene vabatahtlikult arvustama ainult ühel patoloogilisel põhjusel: ebanormaalse huvi ja lausa kirgliku armastuse korral muusika vastu. Klassikaraadio toimetajana saan tihti kirju ja kõnesid nii muusikutelt kui ka kuulajatelt, kes arvavad teisiti. Kui nad just ei usu, et kriitik on paadunud misantroop, siis ei ole nad rahul kontserdipeegeldustele keskendunud „Helikaja“ saadetes antud hinnangute sisu, sõnastuse või nende andjate akadeemilise positsiooniga.

Olen ka ise selle vea teinud ja kriitikakuradile sõrme andnud. Sõpru ma sellega võita ei lootnudki, aga keegi peab ka seda tänamatut tööd tegema. Eks loomeinimene peabki olema emotsionaalne ja aus kriitik on muusikute seltskonnas alati olnud pigem persona non grata. Viimasel ajal tundub, et kriitikuid vihatakse üha kirglikumalt. Seda võib muidugi seletada teatava nihkega kriitikainstitutsiooni positsioonis. Kui eelmise sajandi viimastel kümnenditel seisis arvustaja pigem muusiku poolel ja eeskätt tõlkis kõrge kunsti publikule arusaadavasse keelde, siis uus kriitikute põlvkond on üle jooksnud tarbijakaitse boksi. Akadeemilise hariduse puudumine ei ole piinlik ja oma isiku sissetoomine ei tundu odava egotrip’ina. Kapitali kogub ausus, julgus kõva häälega teatada, kui kuulus kuningas on alasti. Tabav sõnastus ei ole sageli kuigi pieteeditundeline. Selge see, et kriitika objektides tekitavad uuskriitikud nördimust ja viha. Tavaliselt koguvad emotsioonid hoogu mõne solvatud muusiku ühismeediakontol.

Ma ei püüa väita, et kriitikul on alati õigus, lahmigu aga terviseks. Vastutus oma sõnade eest ja argumenteerimiskohustus ei ole kuhugi kadunud. Kriitik on ise samuti kriitika objekt. Temagi on aga ära teeninud põhjendatud hinnangu. Muusikust ei kirjuta ju keegi, et ta on „noor tüdruk“, „amatöör“ või „kogenematu üliõpilane“. Küll aga võis krõbedamaidki hinnanguid lugeda Sirbis avaldatud Liisa Hõbe artiklist „Festival festivali pärast?“1 alguse saanud Facebooki kommentaaridest. Pole ime, et mõnigi kriitik viskab pärast pahaaimamatut debüüti sule igaveseks nurka, sest isegi mõõtmatu au ja kuulsus ning tohutu honorarisumma kokku ei ole piisavalt kaalukad, et taluda sildistamist ja pimedat viha.

Paradoksaalselt ei anna kriitikut peedistav muusik aru, et pikas perspektiivis saeb ta oksakest, millel ise istub. Võib ju uskuda, et kui kurjad kirjatükid nullida, läheb muusikamaailm hoobilt paremaks. Nii lihtne see paraku ei ole: valgustamata alal toimuv on pigem hämaram ja jääb kuulajalegi veel kaugemaks. Oskuslik muusik rakendab PR-vankri ette ka negatiivsed arvustused: meedia toimeloogika kohaselt leiavad need teadagi rohkem tähelepanu kui kõige ülistavam kiidulaul. Nii toimetaja kui ka muusiku vaatepunktist on (hästi kirjutavaid, autonoomseid) kriitikuid hoopis juurde vaja ja vaenamise asemel võiks ehk arendada konstruktiivset arutelu. Sel õilsal eesmärgil said ümmarguse laua ümber kokku laulja Helen Lepalaan, dirigent Arvo Volmer, helilooja Toivo Tulev ning muusikakriitikud Kerri Kotta ja Madis Järvekülg. Viimane töötab ERRi kultuuriportaali toimetajana ja on TÜ ajakirjandusosakonnas süvendatult kultuuriajakirjandust uurinud.2

Kas hea kriitika on ulme?

Anne Prommik: Kõigi meelest hea kriitika kuulub vist utoopia valdkonda. Kas muusikakriitika saab üldse hea olla?

Madis Järvekülg: Kriitikat ei saa vaadelda universaalsetes kategooriates, sest selle põhisisu on hinnang. Mida analüütilisemalt oma hinnang argumenteerida, seda parem see kriitika on, kui püüelda ideaali poole. Paar aastat tagasi, kui tegin sihtasutuse Kultuurileht väljaannete muusikatekstide lähianalüüsi, oli ses mõttes kriitilisi tekste väga vähe.3

Kerri Kotta: Muusikakriitika esmane eesmärk on kirjeldada situatsiooni, milles kriitik muusikateosega kohtudes on. Pelgast muljest eristab seda analüütilisuse tase. Minu arvates on aga kriitika tähtsaim roll anda edasi mulje – et kriitika oleks aus, aga võib-olla ka valus.

Arvo Volmer: Mina hindan arvustuse heaks või halvaks selle järgi, kas saan lugedes aru, et kriitik ka tõesti saalis viibis, või kirjutab ta lihtsalt jama.

Toivo Tulev: See on omaette žanr. Varem jäid inimesed labaselt vahele, kritiseerides teoseid, mida kontserdil üldse ette ei kantudki. Nõukogude ajast on selliseid näiteid küll, aga ka praegu on selliseid juhuseid. Näiteks analüüsib kriitik kuuldut salvestuse põhjal, teadmata midagi mikrofonide asetusest, rääkimata sellest, millistes oludes teos ette kanti, kui palju ja kas üldse proove tehti. Lühidalt, kriitika peaks toetuma teadmisele. Kui palju analüütilisust ühes tavalises päevalehe või Sirbi muusikakriitilises artiklis peaks olema, see on vaidlusküsimus. Selge see, et meie kriitika maht on sedavõrd väike, et tihti jäädaksegi ühe artikli piiresse, ja seega oponeeriksin Kerri Kotta arvamusele: analüütilisust võiks olla rohkem kui muljet.

Helen Lepalaan: Mina olen just Kerriga nõus. Mulle on oluline, et tunnustatakse tööd, nähakse puudujääke – samal ajal peab see olema põhjendatud. Kriitiku ülesanne ei ole kirjutada iseendast. Isegi kui kriitika pole meeldiv, ei tekita see halba emotsiooni, kui räägitakse asjast. Ma ei pea professionaalseks, kui kriitik seab end esiplaanile.

Prommik: Kui hea kriitika põhineb eeskätt muljel, siis on see ju paratamatult isiklik?

Järvekülg: Jah, aga tahan natuke vastu vaielda Toivo ideele, et taustateadmised on hästi olulised. Arvan, et iga kultuurikogemusega kriitik võib arvustada ükstapuha mida, kui artiklist tuleb välja tema ootuste horisont. Küsimus on väljaande profiilis. Kui rääkida Liisa Hõbe juhtumist, siis minu hinnangul ei ole klassikaringkonna teatud seltskond lihtsalt veel harjunud, et Sirp on muutunud avatumaks. Kui noor autor, kellel on Elleri kooli taust ja professionaalsed teadmised ning kes samal ajal on piisavalt kaugel siseringist, julgeb ausalt oma arvamuse välja öelda, siis on põhimõtteliselt tegemist ideaalse kriitikaga. Meie nägime aga sellist vastureaktsiooni, mis on kultuurikahjulik: noor kriitik tambiti ühismeedias mutta ja mindi tema vastu isiklikuks.

Prommik: Arutelu käis Toomas Vavilovi ja arvustatava festivali korraldaja Elke Undi ajajoonel, esimene on nüüdseks kustutatud või ligipääs piiratud. Kui muusikaartiklite loetavus veebis jääb sageli mõnekümne kuni mõnesaja kanti, siis Hõbe artiklit oli 20. märtsi seisuga loetud 1366 korda. Noorele autorile tehtud etteheidetest jäi mulle silma, et festivali korraldaja Elke Unt oli häiritud, et arvustaja ei küsinud tema käest, miks ta üldse Tartu Talvemuusika festivali korraldab. Kas kriitik peaks siis muusikult iga kord küsima, enne kui kirjutab, et midagi ebaõnnestus?

Järvekülg: Avatud kultuurimeelega inimesele tundub naeruväärne põhjendus, mida kasutati antud juhul tõsimeeli festivalikorraldaja kaitseks: et see olevatki selline halva klaveri ja külma kiriku festival! Tundub uskumatu, et Eestis institutsionaalsel tasemel tipptegijad, kel on valdkonnas selge võimupositsioon, sellele kaasa noogutavad.

Kriitik ja köögipool

Lepalaan: Jah, see on küsimus, kui palju peaks köögipoolest teadma. Samal ajal võivad ootamatused lõpptulemust vägagi muuta. Näiteks viimasel hetkel haigestunud laulja – sellest sõltub väga palju, kui keegi ootamatult n-ö sisse hüppab. Vahel antakse sellest publikule ette teada, vahel mitte.

Prommik: Miks peab kriitik sellega arvestama? Publiku seisukohast – inimene ostis kalli pileti ja sai võib-olla oodatust nigelama elamuse.

Volmer: Kriitikul on kindlasti õigus sellest kirjutada ja tema kohus on ka välja uurida, miks laulja vahetus, isegi kui teater infot ei paku.

Järvekülg: Tahan toonitada, et kriitik on oma vaatepunkti valikul autonoomne. Küsimus ei ole selles, kas keegi tohib kirjutada, nagu arutleti Toomas Vavilovi ajajoonel – meil on sõnavabadus. Küsimus on selles, missugune väljaanne selle avaldab.

Prommik: Muusikud ju soovivad, et neist kirjutataks: nad ise helistavad ja küsivad, kas saadate arvustaja minu kontserdile …

Järvekülg: See tähendab, et sel väljaandel on kultuuriväljal võimusuhete määramisel oluline roll.

Prommik: … aga kui kriitik läheb üritusele ja avaldab arvustuse, kirjasõnas või raadios, siis muusikud reageerivad ärritunult – ma julgen öelda, et raevukalt.

Järvekülg: Ja sellele võivad järgneda negatiivsed tagajärjed. Konnatiigi efekt.

Interpreet kriitikuks

Prommik: Kultuuriajakirjanduse uuringus jagatakse ka soovitusi: muu hulgas öeldakse, et objektiivsuse tagamiseks peaks rohkem kirjutajaid olema väljastpoolt muusikamaailma. Mulle tundub, et kõige rohkem negatiivseid emotsioone kerkibki pinnale siis, kui arvustaja on kolleeg.

Volmer: Mõned interpreedid, kes ise kirjutavad, on vanuse pärast tagasi tõmbunud. Tegevmuusikutel on muidugi omad huvid mängus, võib-olla isiklikud suhted. Tekib ka kollegiaalne protektsionism, kirjutatakse mingit leiget ja leebet juttu, mis ei huvita lugejat üldse – täielik ajaleheruumi raiskamine!

Järvekülg: Just see täitis enamasti Sirbi muusikakülgi 2014. aasta lõpus ja 2015. aasta alguses, kui ma neid uurisin.

Prommik: Praegu on ilmselgelt üht-teist muutunud: muusikud leiavad, et neile tehakse ülekohut.

Järvekülg: Minu teooria on, et see kõik saab alguse haridusinstitutsioonidest. Ma ei tea, kui palju on eesti muusikakõrgkoolide õppekavades sotsioloogilist ja kultuurifilosoofilist vaatenurka, et saadaks aru, kuidas toimib selle sotsiaalse sfääri loogika. Muusikud on oma teoreetilises vaakumis ja satuvad äkki kriitikamaailma – neil on raske aktsepteerida hoopis teistsuguseid vaatenurki. Õppisin aasta Suurbritannias Leedsis, kus heliloojad-interpreedid istuvad koos, arutlevad muusikafilosoofiliste, sotsioloogiliste ja võimuküsimuste üle. See on vajalik, et asi oleks avatum, tekiks kultuuriline lisaväärtus, et me ei korrutaks sama mantrat ega oleks ringkaitses, patsutades üksteisele õlale.

Lepalaan: Koolis käib asi lihtsalt seletades selle järgi, kas ma sain viie või kahe. Õpetaja suhe õpilasega on isiklik, õpetaja tahab õpilast kaitsta. Luuakse mull ja mullist ellu väljumine on väga raske. Noort inimest hoitakse lihtsalt reaalsusest eemal. Professionaalsesse ellu astumine on aga hoopis midagi muud, eksami viiega ei ole seal midagi peale hakata. Kahtesid ja ühtesid meil aga õigupoolest ei panda. Kui keegi julgeb otse näiteks eksamit analüüsides midagi elementaarset välja öelda, tekitab see teistes õppejõududes lausa paanika. Ja siis on tunne, et kas siis parem on suu kinni hoida.

Järvekülg: Väga hea on kuulda, et keegi ka professionaalse muusikuna ütleb midagi nii otsekohest.

Prommik: Mina toimetajana saan hurjutada, et miks sa saatsid mind arvustama selle inimese: sa ju tead, et ma talle ei meeldi. Tegelikult ei ole kriitikute honorar nii suur, et selle eest tahaks keegi kuulata muusikut, kes nagunii ei meeldi.

Tulev: Mõned kriitikud ise ei ole küll kriitikaks üldse valmis. Ütlen seda nende väheste juhtumite põhjal, mil olen pidanud järelepärimise tegema – mitte küll oma muusika suhtes.

Järvekülg: Kriitikat võib ju omakorda kritiseerida.

Tulev: Mulle tundub, et meil ei või.

Prommik: Kriitik vajab argumenteeritud tagasisidet. Pärast „Helikaja“ saadet ilmuvad küll ühismeediasse emotsionaalsed kommentaarid stiilis „asjatundmatu, väga inetu“, aga kriitiku sildistamisest sageli kaugemale ei jõuta ja see edasi ei aita.

Lepalaan: Pealkiri hakkab esimesena silma ja selle järgi vaatad sageli edasi, kas lugeda või mitte. Sageli ei saa ma üldse aru, mida kriitik ootab. Kui miski oli roheline, siis oleks pidanud olema punane, kui oli punane, siis oleks pidanud kindlasti olema sinine. Näiteks, kui mõni läheb tuntud lavastaja Calixto Bieto etendusele ja kirjutab, et seekord miski ei šokeerinudki, siis see on omal kohal, sest tegemist on šokki taotleva lavastajaga. Kui mõni läheb kuulama Bachi h-moll missat ja kirjutab, et seekord nalja ei saanudki, siis on see ju kohatu: miks peaks h-moll missa olema naljakas? Samamoodi on kohatu kirjutada, et Mozart ei šokeerinudki – miks ta peaks seda tegema? Ma saan aru, et Hindemithi „Cardillac“ võiks šokeerida. Mulle tundub, et sageli otsitakse haaravat pealkirja, mis ei ole asjaga üldse seotud.

Volmer: Kuulsin praegu konkreetset vihjet „Figaro pulma“ kriitikale.4 (Üldine naer.) Abstraktsesse maailma on ilmunud üks kont. Järagem seda siis natuke!

Lepalaan: Aga miks peaks ikkagi „Figaro pulm“ šokeerima?

Järvekülg: Kas sellest loost siis põhjendust välja ei tulnud?

Lepalaan: See on üleüldine küsimus: miks peab Mozart šokeerima?

Volmer: Mulle näis, et kriitik ootas, et „Figaro“ lavastus avab Mozartis uusi tahke, et talle meeldib saksa stiilis režiiteater, mida oleme ka oma ooperimajas näinud. Võib-olla oleks võinud kriitiku maitse ja ootus loos paremini välja tulla? Ehk see teeb sind rahutuks, Helen?

Lepalaan: Kui pööratakse pea peale, on halb. Kui ilu ja autentsus tuuakse välja, on ka halb.

Prommik: Olen skisofreenilises olukorras, mis illustreerib ilmekalt Eesti kultuuriajakirjanduse seisu: ühtpidi peaksin objektiivselt lahkama mainitud arvustust Postimehes, aga kuna olen selle ise kirjutanud, siis on see umbes sama hea kui iseennast intervjueerida. Aga tuleme tagasi selle juurde, et arvustus on muusikaajakirjanduse lemmikžanr. Kas muusikaajakirjanduse mõju peab piirduma sellega, et kiitva retseptsiooni pälvinud artistid tsiteerivad kiidusõnu oma kavalehtedel või saavad kulka preemia? Kas ei peaks rohkem kajastama üldisi tendentse või muusikainstitutsioonides toimuvaid protsesse? Kas muusikaajakirjanduses tegeletakse piisavalt kultuuripoliitiliste küsimustega?

Järvekülg: Kindlasti peaks rohkem tegelema. Ma võin sama hästi ennast selles süüdistada, et seda ei ole tehtud.

Kotta: Muudes valdkondades on seda tõesti rohkem kui muusikas. Kui lugeda kas või teatri kohta, siis seal on küll sotsioloogilist mõõdet.

Kes võib olla kriitik?

Prommik: Ühismeedia arutelus Tartu Talvemuusika festivali teemal avaldati ka arvamust, et Liisa Hõbe artikli juurde oleks tulnud märkida, et tegemist on muusikatudengiga.

Lepalaan: Minu Inglismaa kogemuse järgi avaldatakse ikka professionaalsete kriitikute arvustuste kõrval kirjutisi üliõpilastelt või asjaarmastajatelt, kelle tekst on tavalise publiku lähedane, aga sealt tuleb välja, kes kirjutab.

Prommik: Mina helistan ja kirjutan igale „Helikaja“ saatele arvustajate leidmiseks läbi kümneid inimesi, nii tudengeid kui ka kogenud kriitikuid. Kust siis leida need, kes on julged ja ausad ja keda ei hirmuta nõiajaht, mis ausale arvamusavaldusele sageli järgneb?

Tulev: Praegu on muusikateaduse osakond vägagi avatud sellisele tegevusele. Kirjutamisoskus on hästi palju paranenud viimaste aastatega. Ma ei näe siin probleemi. Iseasi, kas nad julgevad kirjutada.

Järvekülg: Ja kui palju on üldkultuurilist seostamisoskust.

Tulev: Mulle tundub, et just seda on. Taust, millega sinna tullakse, ei ole küll liiga tugev …

Kotta: Varem tulid tudengid muusikateadust õppima peaaegu eranditult kolmest koolist: Ellerist, Otsast ja muusikakeskkoolist. Nüüd on neid aina vähem, tullakse Pärnu Sütevakast või teistest humanitaarkallakuga gümnaasiumidest. See tähendab, et sageli on tehniliste oskuste pagas üsna tagasihoidlik, aga oskus end väljendada on hea. Olen siin Toivoga kohati nõus: mõnikord võiks olla muusikateadlase oskus partituuri lugeda parem.

Tulev: See on õppekava küsimus.

Kotta: Muusikateadlased omandavad sellised väärtushinnangud, et teos on primaarne tekst ja kui seda ei suuda lugeda, siis ei ole ka pädev selle kohta midagi ütlema. See võib olla üks pidur, miks muusikateadlased ei kirjuta väga palju. Interpreete on rohkem.

Lepalaan: Kas kriitik suudab tajuda, et tegemist on kvaliteetse asjaga, mis ei vasta lihtsalt tema maitsele, või täieliku jamaga? Minu meelest lähevad need asjad sassi. Kriitik peaks saama aru, millega on tegu, ja tunnustama, mitte lähtuma vaid põhimõttest „meeldib või ei meeldi“. Selleks peab olema ikka teadmisi.

Tulev: Mikrotonaalse muusikaga seoses. Jalutan sõbraga İstanbulis, kuulen kutset palvusele. Kuulen muusikat, mis on mulle kõik ühtviisi tore ja veenev ja kaasakiskuv, aga et ma võiksin sel teemal sõna võtta … Nüüdismuusika puhul: kas esitus oli süüdi selles, et ta kõlas nii, või oligi nii partituuris kirjas? Mul oli Holligeri vokaalteosega selline juhtum – pean tunnistama, et mina ei saanud aru.

Kotta: See taandub jälle kriitiku positsiooni defineerimisele. Kriitika on oma olemuselt demokraatlik, isegi kui on natuke elitaarne. See ei saa muutuda lõpmatuseni ülispetsiifiliseks. Selleks ongi muusikateadus, et uurida mingit objekti põhjani. Kultuurikontekst peaks olema piisav, et kirjutist õigustada – küsimus on positsiooni väljendamise oskuses.

Järvekülg: Vaatame reaalset olukorda. Kui tahate, et need professionaalsed eeldused oleksid olemas, siis üldjuhul on see inimene ringkonnas juba sügaval sees ega julge midagi kritiseerida, sest sellega on seotud isiklikud-erialased suhted. Selleks et mingigi lisaväärtus, teine vaatepunkt saada, tuleb pöörduda inimeste poole, kes julgevad seda teha. Muud võimalust suletud ringist väljapääsemiseks ei ole.

Volmer: Alati leidub inimesi, kes ründavad valimatute sõnadega ükskõik missugust positsiooni. Mida rohkem suudame luua arutelu muusika erinevate esinemisvormide ümber, seda valgustavam on see kõigile inimestele. Mina tervitan igasuguseid sõnavõtte, hoolimata sellest, kas need mulle meeldivad või mitte.

Järvekülg: Jah. Kui mina proovisin sekkuda arutelusse, mis toimus Toomas Vavilovi Facebooki lehel Liisa Hõbe artikli teemal, püstitasin ühe teesi ja mulle vastati. Vastasin omakorda enda arvates viisakalt, aga minu ligipääs arutelule ikkagi tõkestati.

Prommik: Klassikalise muusika maailma hierarhia on olnud hoopis teistsugune kui näiteks ajakirjanduses. Kui mina muusika- ja teatriakadeemias õppisin, oli ikka vanemal ja lugupeetud inimesel õigus. Arutelu ei olnud.

Järvekülg: Selle vastu tulekski võidelda.

Kotta: See on tasapisi teisenemas, aga muidugi võtab see aega. Kuidas klassikalist muusikut koolitatakse? Varases lapsepõlves läheb ta pillitundi ja järgmised kümme aastat kuuleb ta ainult üht asja – et tuleb olla autoritekstile truu. Jõudnud ikka, kus nad hakkavad ise midagi arvama, on nad väga distsiplineeritud inimesed. Klassikalises balletis on samamoodi. Kui lääne poole vaadata, on aga näha, et asjad muutuvad.

Järvekülg: Minu arust on probleem, kui see „sellist meistriks“ loogika on domineeriv kultuuriline kapital.

Tulev: Kas seda probleemi üldse oleks, kui neid artikleid avaldataks lihtsalt rohkem? Me räägime ühe teose esiettekandest ja selle kohta ilmub ainult üks artikkel. Kui terve festivali teemal ilmub vaid üks artikkel, siis see on probleem, mitte see, et üks arvab teravalt, teine vähem teravalt. Kirjutajal on suur vastutus.

Lepalaan: Mõnes suuremas riigis on võimalik, et hommikul pärast esietendust ilmub üksteist arvustust eri väljaannetes ja saab täieliku ülevaate. Lai arvamuste palett on hästi tähtis.

Prommik: See on ideaalmaailm. Mina kulutan suure osa oma päevast, et manguda inimesi: palun minge kontserdile, tulge teatrisse!

Kotta: Kirjutavas meedias on tavaliselt ühe inimese arvamus, aga raadio võimaldab tõesti eri vaateviisiga inimesed ühe laua taha kokku kutsuda.

Muusikamaailma hierarhia

Prommik: Sageli loobub inimene kontserdi arvustamisest, kuna kardab, et äkki ei ole midagi kiitvat öelda – ta soovib ometi näiteks sama dirigendi järgmises projektis osaleda.

Järvekülg: See eeldab avatumat meelt.

Prommik: Kas inimesed on kunagi muutunud?

Järvekülg: Me ei saa muuta inimesi, aga saame muuta süsteemi, mis neid koolitab.

Volmer: Iseenesest on normaalne nähtus, et inimesed on eri leeris. Vastik on erimeelsuste korral tekkiv räige suhtlustasand. Kui suudetaks tsiviliseeritult mõtteid vahetada, oleks tulemus kõigile parem.

Kotta: Võimupositsiooni jutt on muidugi hea jutt, aga ma arvan, et väga paljud klassikalise valdkonna inimesed ei saa sellest aru. Küsimus ei ole selles, et nad sooviksid eriti salakavalalt mingit hierarhiat säilitada …

Järvekülg: Sellepärast ma räägingi, et tuleb anda võimalus seda õppida.

Volmer (irooniliselt): Et nad dirigendi käe järgi ei mängiks või!? (Üldine naer.)

Järvekülg: Vastasel juhul on nii, et autoriteet, mõne inimese sotsiaalne prestiiž, on tühiehitis.

Kotta: Ei ta ole! Ikkagi oskustele ja … Kas võimupositsioon ongi number üks probleem? Kus need võimupositsioonid siis puuduvad?

Prommik: Aga kas me peame sellega leppima?

Kotta: Küsimus pole ka leppimises. Ega me kohe kommunismi ka ehitama ei hakka. Küsimus on nende teadvustamises. Ükskõik kui demokraatlikust institutsioonist me räägime, võimupositsioonid tekivad igal pool ja läbistavad kõike. Jah, klassikavaldkond on ehk pimedam selles suhtes, et need positsioonid seal nõnda on, ja võib-olla nende avalik kriitika on hulga tagasihoidlikum kui mõnes teises valdkonnas.

Volmer: Klassikalise muusika valdkond on, jah, paratamatult seotud võimuküsimusega. Ma ei pea silmas ainult orkestri hierarhiat, mis on praktiline vajadus, muidu läheb asi laiali. Räägin muusikaelu korraldusest – õppeasutused, raha jaotamine … Püramiidi alt põhjast sõnavõtmine lükkab selle tipu väga kaugele, isegi välistab sinna pürgimise – karistusmeetmed on kärmed tulema. See on küll ohtlik asi ja selle vastu ei saa, sest meid on liiga vähe. Peaks seadma eesmärgiks tõsta rahvaarvu, tuua sisse eri kultuuride esindajaid ja arendada mõtlemises tolerantsust!

Järvekülg: Oponeeriva arvamuse peale kapslisse tõmbumine näitab, et inimene ei suuda üldse taluda, et tema autoriteet on seatud avalikult kahtluse alla.

Tulev: Mina suhtlusmeediat ei kasuta ja ei saa päris hästi aru, miks te sellele nii valulikult reageerite!

Volmer: Suhtlusmeediast me lahti ei saa.

Lepalaan: Kui rääkida muusikakriitikast arvestataval tasandil – äkki jätaks suhtlusmeedia. See on Delfi tase.

Kotta: Ma ka ei tea, kas see on teema …

Järvekülg: Suhtlusmeedia näitab väga hästi, milline on inimeste mentaliteet.

Kotta: Aga kas teemale juurdepääsu piiramine erineb olemuslikult kuidagi sellest, kui peatoimetaja jätab artikli avaldamata?

Järvekülg: Oleneb, mis alustele ta selles otsuses tugineb.

Kotta: Riigi väljaannete valdkonnatoimetaja otsustab, mis ja missugusel kujul sisse läheb. Suhtlusmeedias on iga inimene oma kodulehe väike peatoimetaja ja otsustab, kes tema toredas aiakeses ringi jalutavad.

Prommik: Ajakirjanduses valeinfo avaldamise pärast saab kaebuse esitada, aga ka Liisa Hõbe artikli puhul esitati tema kohta väiteid, mida saab käsitleda laimuna.

Järvekülg: Ma rõhutan, et seal ei avaldanud arvamust suvalised inimesed, vaid oma valdkonnas kõrgel positsioonil inimesed oma nime ja näoga.

Volmer: Mina tean üht reeglit: sellistel teemadel ei ühtegi sõna sellises keskkonnas, kohe hakkab midagi koledat lendama.

Lepalaan: Rääkimine hõbe, vaikimine kuld!

Järvekülg: Ma ei nõustu sellega. See pime ala, millest Kerri rääkis, tuleks siiski läbi valgustada.

Kotta: Kindlasti, aga eks muusiku positsioon on ka mõistetav. Kriitikule on see vaid üks õhtu. Lähen, vaatan ja arvan – ja järgmisel päeval juba uued sündmused. Muusikule on see ehk aasta tema elust.

Järvekülg: Teose või esituse võrdsustamine oma isikuga ei ole eluterve suhtumine.

Kotta: Kellele ikka rõõmu teeb, kui tema lapsuke tapetakse. See ei ole põhiargument, aga puhtinimlikult – ma ei saa öelda, et ma ei ole sellele mõelnud. Ühtpidi oled ringkonnaga seotud, sul on maitse ja eelhäälestus – aga kriitik võib ka inimeseks jääda.

1 Liisa Hõbe, Festival festivali pärast? – Sirp 13. I 2017. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/festival-festivali-parast/

2 Madis Järvekülg, Muusikakriitika väärtushoiakud Eesti trükiajakirjanduses. Tartu Ülikooli magistritöö, 2016. http://dspace.ut.ee/handle/10062/53845

3 Ragne Kõuts, Ajakirjandusliku kultuurikajastuse sisuanalüüs. Meediasotsioloogiline uuring „Kultuuriajakirjanduse sisu ja kasutajaskond“. Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituut, Kultuuriministeerium, 2016. https://wwwkul.rik.ee/sites/kulminn/files/kultuurikajastuse_sisuanaluus.pdf

4 Anne Prommik, Keskpärane lavastus head muusikat ei riku. – Postimees 8. II 2017. http://kultuur.postimees.ee/4006173/keskpaerane-lavastus-head-muusikat-ei-riku

Toivo Tulev

Helen Lepalaan

Madis Järvekülg

Arvo Volmer

Anne Prommik

Piia Ruber

Kerri Kotta

Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht