Mureks muusikahariduse areng

Niina Murdvee

EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi rahvusvahelise konverentsi kava: Helka Kymäläinen (Sibeliuse akadeemia), „Instrumendipedagoogika ja selle arendamise võimalused”, Ulrike Danhofer (Universität für Musik und darstellende Kunst Wien), „Harjutamise tulemuslikkusest”, Matti Helin (Sibeliuse akadeemia), „Interpretatsioon läbi pedagoogika”, Nadine Tremblay (Conservatoire à  Rayonnement Régional), „Klaveriõppe algastme põhitõed Rennes’i konservatooriumi näitel”, Tõnu Reimann, „Pedagoogiline repertuaar – mis see on?”, Mirjam Kerem, „Sõrmestuspõhimõtete aluste kujundamine viiulimängus”, Niina Murdvee, „Eevalt Turgan 100”, Kristi Mühling, „Eesti kromaatiline kannel ja John Cage”, Lembit Orgse, „Generaalbass – esitaja kompass? Vaateid J. S. Bachi  Prantsuse süidi Es-duur BWV 815 ettekande võimalustele”, Ene Metsjärv – Maria Jurtšenko (kõik EMTA ), „Koolieelse klaveriõpetuse osa muusikaliste võimete ontogeneesis”. Konverents peeti 17. – 19. II EMTA orelisaalis.     

Muusikahariduse võime jaotada tinglikult professionaalseks hariduseks ja huvihariduseks. Kas viie-kuueaastaselt pillimängu alustanud laps läheb (loe – saab minna) professionaalse või harrastusmuusiku teed, selgub aja jooksul. Siin on olukorda määravaid faktoreid palju. Üldistavalt öeldes: õpetaja professionaalsus, õpilase võimekus ja tingimused, kus õpetatakse. Ning kõige määravam – siht, mille nimel tegutsetakse. Eesmärgiks võib olla õpetus, mille  puhul õpilane saab valida kas professionaalse (s.t elukutse) või n-ö enda jaoks mängimise tee, mis lubab ka mängida sellises koosseisus, nagu hiljuti TÜ juures loodud orkester, kus saavad osaleda kunagi pilli õppinud inimesed. Aga mis teha, kui selgub, et õpilane on võimekas, kuid saanud kesist õpetust? Ideaaliks oleks selline arengutee, mis hoiaks õpilasele kõik teed lahti. Seda suudab saavutada vaid õpetaja, kes valdab oma tööd hästi, on ise pidevas arengus  ja suudab paindlikult reageerida ka muutuvatele oludele.

Kahjuks kohtame mõnelgi pool seaduse tasemel ennatlikke ümberkorraldusi, mis on tehtud, arvestamata oma ala tunnustatud spetsialistide nõuandeid. Taoliste muudatuste mõju hariduse, sh pillimänguõpetuse valdkonnas ulatub aga aastakümnete taha ja seda kaugeltki mitte positiivselt. Aastakümneid saadi (laste)muusikakoolides õpetamiseks vajalik pedagoogikutse kas  G. Otsa või H. Elleri nimelisest muusikakoolist. Nüüd, kui meie kesk-eri-muusikaõppeasutused enam pedagoogi diplomit välja ei anna, saadakse sellealane diplom vaid kõrgkoolis, muusikute puhul siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EM TA), kus didaktilised oskused omandatakse EM TA interpretatsioonipedagoogika instituudis. Iga uus suund muusikaharidusmaastikul peab leidma kajastuse ka üliõpilaste juhendamise metoodikas ja kogu  õppeprotsessi ümberstruktureerimises. Selleks, et mitte piirduda oma majas tehtavaga ning vahetada kogemusi teiste Euroopa muusikakõrgkoolide kolleegidega, on interpretatsioonipedagoogika instituut korraldanud rahvusvahelisi konverentse ja avaldanud aastate vältel peetud viie konverentsi ettekanded instituudi trükistena. Veebruaris toimus EM TA interpretatsioonipedagoogika instituudi eestvõttel juba kuues rahvusvaheline konverents. 

Tänavu tulid konverentsi rahastamisel appi programmid Eduko ja Erasmus. See võimaldas kutsuda siia külalistena ka nimekaid muusikuid ja pedagooge. Kõik neli külalist – Helka Kymäläinen, Ulrike Danhofer, Nadine Tremblay ja Matti Helin – andsid konverentsi raames ka meistriklassi-tunde. Ning, nagu ikka, ei puudu muusikute üritustelt kontserdid: 17. veebruaril anti kontsert „60 aastat kandleharidust Eestis” ning 19. veebruaril esinesid Ulrike  Danhofer (viiul) ja Matti Helin (flööt), kelle ansamblipartneriteks olid klaveril Peep Lassmann ja Age Juurikas ning tšellol Ardo Västrik. Sama päeva õhtune kontsert oli pühendatud eesti autorite akordioniloomingule. Üks olulisi märksõnu, mis tuli välja nii meie külaliste ettekannetest kui ka konverentsijärgsetel vestlustel ja mis haakus otseselt meie kohalike probleemidega, oli mängijate ja pillimängupedagoogide professionaalse järjepidevuse  küsimus. Aastakümneid on väljendanud sügavat muret professionaalse muusikahariduse pärast maailma tuntumad muusikud, nende hulgas legendaarne Yehudi Menuhin, kelle tegevus pillimänguõppe toetamise nimel on olnud tohutu. Ometigi jätkub kõikjal pigem muusikahariduse alarahastamise tendents. See on toonud Euroopas kaasa instrumendiõppe tundide arvu vähenemise juba algõppe tasandil ja koos sellega ka mängijate taseme  languse, mis omakorda toob kaasa konkurentsivõime vähenemise. Ettekannetest ja vestluses selgus, et isegi sellised suured metropolid nagu Viin ja Pariis ei suuda enam täita vastuvõtukvooti oma maalt pärit nõutaval tasemel õpilastega, vaid on sunnitud vastu võtma muulastest tudengeid, kellest paljud tulevad ida poolt, sh paljud ka Aasia maadelt. Oma kultuuri alarahastamist ei saa siiski korvata võõrõpilaste sissetoomisega.

Rahvaste sõprus on  tore asi, kuid siin on hoopiski tegemist omamaiste muusikute järelkasvu küsimusega. Vajadus haarata pillimängu algõpetusse (vähesest riigitoetusest hoolimata) võimalikult palju lapsi on viinud uute metoodikate väljaarendamiseni. Vastavalt sellele on tulnud kohandada muusikalis-didaktiliste ainete sisu ka kõrgkoolides. Eriti toetav oli kuulda, et samalaadsed ja samade probleemidega tegelevad instituudid eksisteerivad muusikakõrgkoolide  juures ka Viinis, Helsingis jt keskustes. Nii tutvustas akordionipedagoog Helka Kymäläinen Sibeliuse akadeemias õpetatavaid muusikalis-didaktilisi aineid, püstitatud uuemaid eesmärke ja töö praktilise läbiviimise võimalusi. Töötades küllaltki määratletud tingimustes, tõuseb järjest olulisemaks töö kontsentratsioon, õppejõu teadlikkus ja silmaring, keskendumine küsimustele „miks?” ja „milleks?”  – ja nendele vastamisele. Samuti on äärmiselt tähtis teada, kuidas asetub õpetatav ajaloolisesse konteksti. Sellise kallakuga arendasid teemat oma ettekandes Matti Helin ja Tõnu Reimann. XX sajandi algusest näeme füsioloogia-, psühholoogia- ja neurofüsioloogia vallas tehtud uurimistöödes selgunud uute teadmiste kasutuselevõttu instrumendiõpetuses. Seda, kuidas saab kasutada neid uuemaid teadmisi klaverimängu algõpetuses, kuulsime  Nadine Tremblay ning Ene Metsjärve ja Marina Jurtšenko ettekandest. Õpilaste motiveerimisest ja harjutamisega seotud probleemidest rääkis ka Ulrike Danhofer. Tema jagas oma kogemusi meie õppuritele kõige pikemalt, andes meistriklassi kolmel päeval. Nii tema enda mängus, mida kuulsime kontserdil, kui tema tundides tajusime seda intellektuaalset ja emotsionaalset kõrgtasandit, mis iseloomustab Viini muusikakultuuri.  Märksõnade „miks” ja „milleks” alla paigutuvad ka kitsamalt pillimängulis-interpretatsioonilisi küsimusi puudutanud ettekanded. Mirjam Kerem keskendus üldiste sõrmestuspõhimõtete kujundamisele viiulimängus. Lembit Orgse analüüsis Bachi Prantsuse süidi esitusvõimalusi, toetudes generaalbassi läbivalt juhtivale osale.

Kristi Mühling rääkis eesti kromaatilise kandle kujunemisest arvestatavaks kaasaegse ja klassikalise muusika esitamise  instrumendiks ning Niina Murdvee meenutas meie viiuldajat ja pedagoogi Eevalt Turganit, kelle sünnist möödus 100 aastat. Turgan kuulus sõjaeelse viiuldajate koolkonna paremikku, kuid vangistati pealekaebuse tõttu ja saadeti Siberisse. Pärast rehabiliteerimist 13 aastat hiljem tuli ta küll Eestisse, kuid raskelt haigena, ega naasnud enam kontserdilavale. Vaid nädal enne vaadeldud konverentsi esitleti uut kogumikku, mille Tõnu Reimann on koostanud  teise sama põlvkonna viiuldaja Herbert Laane 100. sünniaastapäevale pühendatud konverentsi ettekannete põhjal. Herbert Laane muusikutee ulatub läbi XX sajandi: see algas 1919. aastal astumisega vastavatud konservatooriumisse ja kestis tema surmani aastal 1988. Tema õpetajate kaudu pikeneb muusikaline mälu XIX, õpilaste kaudu XXI sajandisse. Reimann ise on siin kajastanud Herbert Laane tegevust interpreedina (nii  viiuli- kui vioolamängijana), samuti on kogumikus Reimanni ülevaade kvartetimängust Eestis. Rein Mälksoo on teinud suure töö täpsustamaks Laane õpilaste nimekirja ja nende tegemisi pärast õpingute lõpetamist. Niina Murdvee ettekanne põhines Laane salvestustel Eesti Raadios ja Mirjam Kerem analüüsis Laane teadustöid. Lisaks on raamatus Ines Rannapi intervjuu maestroga aastast 1987. Kuivõrd kaduv on aeg, seda tuletab meelde  Herbert Laane sünniaastapäeva konverentsil avakõne pidanud Endel Lippuse puudumine meie hulgast. Ometi ajaline distants ei loe – inimesed, keda meenutatakse, elavad edasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming