Musta mandri muusika

Leelo Kõlar

Kenya on tuntud peamiselt oma loomarikaste savannide poolest, kuhu väljastpoolt sissesõitnuile korraldatakse ulatuslikke safareid. Sealsele rahvale annab see sissetuleku, aga meile on safari peamine põhjus üldse Kenyasse minna. See on meeliülendav retk, kus võib vabas looduses jälgida meile eksootiliste loomade eluolu. Kuna minusugune turist on varem päris mitmel safaril käinud, küll Maasai-Mara, Samburu, Nakuru ja Amboseli savannis, võtsin seekord Kenya külastusel eesmärgi sukelduda sealsesse kultuuriruumi ja tutvuda peamiselt muusikaeluga. Heaks abiliseks oli Eesti aukonsul Kenyas pr Kadri Humal-Ayal mõningate sidemete loomisel, samuti eelmisest külaskäigust mulle sõbraks saanud kohalik giid Patrick Maweu. Eelkõige tundsin huvi etnilise muusika ja rahvapillide vastu. Suguharusid on seal tublisti üle 40, mõjukamad neist kikujud, luhjad, luod ja maasaid. Kikujude popmuusika mängib seal juhtivat rolli, luod arendavad neile tüüpilist benga ja lingala stiili, milles oleksid nagu mingid rumba sugemed. Mul õnnestus külastada mõnd ööklubi. Eredaim oli Pinez Makuti, mis asub päris Nairobi äärelinnas ja mõjub juba väljastpoolt eksootilisena oma tornikujuliste looduslikust materjalist katustega. See on puhtalt kohalike noorte kogunemiskoht, kus elava muusikaga alustatakse keskööl. Klubisse mahtumine eeldas suurt füüsilist jõudu, minu kaaslane lausa pressis mind läbi mustava inimmassi. Sees avanes pilt virvendavas valguses möllust, inimesed tantsisid laudade vahel ekstaasis. Bänd koosnes seitsmest mängijast: kaks kitarri, bass, trummid, üks sarv, marimba ja laulusolist. Muusika naelutas mu paigale mitmeks tunniks. Seda on võimatu sõnadesse panna, see lihtsalt läheb sügavale hinge. Nende etnilise kallakuga benga ja see, kuidas nad muusika saatel liiguvad oma loomulikus vabas olekus, on meiesugusele väga atraktiivne jälgida, loob erilise lummava meeleolu ja tahtmise seda hommikuni nautida. Seal tajud järsku selgesti, kuivõrd see on hoopis teine maailm! Muidugi äratas minu kui ainsa valge naisterahva seal viibimine tähelepanu – mind ikka uudistati kõvasti, aga suhtumine oli sõbralik.

Mitme kuuldud bändi põhjal julgen ütelda, et etniliste juurtega rahvuslik popmuusika, kui seda nii võib klassifitseerida, on kõrgel tasemel. Sellel on loomulik improvisatsiooniline baas, omapära, sisemine kirglikkus ja teostuse kvaliteet, kuid lääne mõjutusi on tunda küll. Kui lugejatest keegi soovib minu vaimustust kontrollida, siis soovitan You Tube’ist kuulata gruppi Kayamba Africa (Top tracks for Kayamba Africa), lisaks kindlasti siis juba ka Kenya poistekoori (Kenyan boys choir, laulud „Tuli, tuli” ja „Homeless”), viimasega mul kahjuks kohtuda ei õnnestunud. Saate suure elamuse.

Etniliste gruppide musitseerimist ja tantsimistliikumist oli võimalik jälgida ka nende kultuuripärandi keskuses Boma (nimi tähendab suahiili keeles nende asumit, kodu), kus õnnestus näha tervet pikka etendust. Väga põnevad ja värvikad olid suguharude kostüümid, eriti loomanahkadest kehakatted, linnusulgedest seelikud ja laiad pärlitest kraed. Uhkelt mõjus kuue trummi, toreda nimega bumbumbu avanumber. Erinevate nimetustega, välimusega ja kõlaga trumme on seal väga suur valik. Esitati muuhulgas ka stseen kikuju suguharu mehekssaamise rituaalist (ümberlõikamisest), mis oli antud veidi humoristlikus laadis. Maasai suguharu tants koosneb peamiselt kõrgele hüppamise võistlusest nii meeste kui ka naiste korduvate laulufraaside saatel. (Sellist laulu ja tantsu kohtasin ka poköötide suguharu külas Baringo järve lähistel.)

Luo suguharu armastatumaks pilliks on 8-keeleline lüüra nyatiti, mis esineb tavaliselt koos mingi sarve ja trummiga. Igasuguseid kilinaid-kõrinaid tekitavaid idiofone on suures valikus, küll käes hoitavaid või jalgade ümber seotuid. Kayamba koosneb seemnetega täidetud tühjadest taimevartest kokku pandud ridadest, mida rütmiliselt raputades puuksülofoni rimba kaasamängimisel kasutatakse pahade vaimude väljaajamiseks. Puhkpille on kasutusel küll bambusest, puust, sarvedest või elevandiluust laias valikus. Mul oli võimalus ka mõnd pilli proovida, eelkõige huvitas mind nn pöidlaklaver kalimba (thumb-piano). Puust kõlakastile peale tõmmatud erineva pikkusega metallist keeled on pöialdega mängimiseks. (Umbes aasta eest esines Eestiski üks kalimba mängija, kui keegi mäletab.) Mul õnnestus kuidagi pillist üks lugu välja meelitada, kuigi pärast olid pöidlad ikka väga valusad. Klaveriga meie mõistes ei ole sel midagi ühist. See Boma oli väga meeldejääv paik, mis lubab mingil määral paralleele tõmmata meie vabaõhumuuseumiga.

Üritasin nüüd etniliste gruppide rüpest pääseda professionaalse muusika lähedale. Selleks olin kirbule võtnud Nairobi konservatooriumi. Minu kaaslane ja kaitseingel (kelleta, eriti pimedas, ei söanda selles linnas liikuda) oli suutnud kokku leppida võimaluse kuulata noorteorkestri proovi. Käsil oli Mozarti „Võluflöödi” avamäng ja Dvořáki „Slaavi tants”: asi edenes vaevaliselt, keelpillid olid väga hädas ja mängisid kohutavalt mustalt, aga flöödid ja klarnet olid päris tublid. Dirigent (nime olen kahjuks unustanud) püüdis teha kõik, mida antud olukorras üldse teha sai. Niipalju sellest, aga minu huviobjektiks siin oli klaverieriala.

Tundide külastamise loa saamisel abistas mind jälle pr Humal-Ayal, kes leppis kokku ka kohtumise konservatooriumi direktori Corrinne Towettiga. Sain kuulata klaveritundi (õpet Jacinta Mulaku). Õpilane, 14aastane poiss (Jubilee Mucharie) oli iseõppimise baasiga ja sisuliselt algaja. Mängiti heliredeleid eraldi ja koos kätega väga halva käehoiu ja kange pöidlaga. Lemoine’i etüüdi veerimise järel vestlesin õpetajaga, kes ütles, et tänases seisus on neil peamiselt kõik algajad, sest edasijõudnud olevat kevadel juba lõpetanud(!). Mulle hakkas siis koitma, et tegemist pole üldsegi konservatooriumi kui kõrgema muusikaõppeasutusega, vaid alama astme muusikakooliga! Vestluses direktoriga selguski, et nende õppekavad ei põhine konservatooriumi kavadel. Õpitakse inglise kuninglike muusikakoolide ühendatud juhatuse (ABRSM – Associated Board of the Royal Schools of Music) väljaannete kaupa 8–10 aastat, pidades sellest repertuaarist väga rangelt kinni ning saavutades nii vastavalt vihikule kas vask-, pronks-, hõbe- või plaatinataseme. Eraldi on ka eksamipalade vihikud, lehestlugemise ja jazzklaveri väljaanded.

Muusikalist õppekirjandust leidus Nairobi raamatukauplustes ohtrasti (muu kenya kirjanduse kõrval, mis oli valdavalt religioosne, esoteeriline või ajaviiteline), klaveriõpetus jättis aga isetegevusliku ja sealjuures väga konservatiivse mulje. Pettunult jätsin konservatooriumiga kiiresti hüvasti ja siirdusin teistesse muusikaõppeasutustesse. Muusikakoolis nimega Sonata (õpetaja Muikambe Mudeori, õpilaseks 25aastane Toe Mwangi) kuulasin VI klassi klaveritundi, kus nähti kurja vaeva Schumanni palaga, mis polnud jõukohane. Wyntoni muusikamajas sain teada, et õpetatakse viiulit, klarnetit, flööti, trompetit, akordioni, klaverit, saksofoni, kitarri, vokaali, teooriat, trummi ja ukulelet. Sain osa trummitunnist ja infot, et õpitakse 12-tunniste tsüklite kaupa. Tunnid on maksulised, olenevalt nende pikkusest (30, 45 või 60 minutit kord nädalas). Üks tsükkel 30minutiste tundidega läks maksma u 12 000 kesh’i (Kenya šillingit), mis võrdub umbes 120 euroga. Eksamid on I–VIII klassini kohandatud Londoni muusikakolledži (LCM – London College of Music) nõuetele. Konservatooriumil on kaugemas linnaosas osakond, samuti on osakond Wyntoni muusikamajal, kuhu võivad sisse astuda igas vanuses soovijad (6–72a), keda seal maksu eest juhendatakse põhiliselt ilma noodita poplugude kokkupanemisel, harvem klassikalise repertuaari õppimisel.

Ei saa ütelda, et õppimisvõimalusi just poleks. Juhendamine karjub aga abi järele. Pillimänguoskuse ja muusikast arusaamise osas on õpetus väga küsitaval tasemel. Kas arvata, et hea seegi? Midagi ju toimub … Selles mõttes jäi väga hea mulje Montessori lasteaia muusikatunnist, kus 3-4aastastega tehti lapsepärast loomingulist muusikalist mängu. Kool asub väga kaunis suures muruplatsidega ja õitsvate puude-põõsastega aias ja sain aru, et see on mõeldud väga rikaste vanemate lastele. Neile on võimaldatud ka ujumis-, ratsutamis- ja pillitunnid. On tähelepanuväärne, et kõik õppeasutused (ka üldhariduskoolid) on suletud müüride ja kapitaalsete raudväravate taha, alati on olemas turvamees, mõnikord ka relvastatud.

Üldhariduslikes koolides lõppes parajasti kolmenädalane õpetajate streik palganõudmisega seoses. Muusikatunnid on koolidest ära võetud ning asendatud kuuks ajaks palgatava ajutise „treeneriga”, kes valmistab õpilased ette koolidevaheliseks lauluvõistluseks. Mul õnnestus külastada Tassia algkooli II klassi suahiili keele tundi. Palusin õpetajalt tunni lõpust enesele kümme minutit, et kuulata laste lauluoskust. Jutustasin neile Eestimaast ja nad laulsid mulle väga kenasti kaks laulu. Mina õpetasin neile „Kes aias” ingliskeelse tõlkega ja see läks väga hästi. Saime laulu selgeks ja paar korda ka ringmänguna läbi teha – lõbu oli laialt. V klassi õpilastega õppisime selgeks ühe lühikese rütmika laulu kaanonina. Kaanon kui niisugune oli neile uudiseks. Lapsed on musikaalsed, aga neil puudub enesekuulamise oskus. „Jorutajaid” ei olnud, laulavad küll!

Koolis oli väga hea distsipliin ja sundimatult rõõmsameelne õhkkond, suheldi sõbralikult. Õpilased olid koolivormis: tulipunased villased (! – hoolimata 30kraadisest palavusest) seelikud-püksid, vestid, valged pluusid ja põlvikud, kõigil jalas väga tugevad mustad kingad, korrektsed soengud. Sellest kõigest jäi väga positiivne mulje.

Tahan nüüd avaldada oma väikese kokkuvõtliku arvamuse, mis ei saa vaid põgusa ringkäigu toel olla ammendav. Mingi üldmulje sellest ometi tekkis. Mida kuuldust järeldada? Rahvas on oma elemendis musikaalne, andekas. Liikudes nende hulgas turgudel (Maasai kunstiturg) ja galeriides, märkasin kõikjal rahva loomingulisust kunstis, käsitöös ja muusikas. Tahaks, et see rahvas säilitaks oma ainulaadsuse ega amerikaniseeruks või europiseeruks maailmas valitsevale globaliseerumisele vaatamata. Aga Kenyas püütakse praegu kõigest väest progressi poole: ehitatakse kõrghooneid, uusi elurajoone, autoteid. Nairobi ägab juba liiklusummikutes, parkimiskohti on peaaegu võimatu leida, tekkinud on kiirsöögikohad ja suured supermarketid relvastatud valvega ustel külastajate ja nende kottide kontrollimisega. Inimestel on nutitelefonid ja sülearvutid. Sealsamas kõrval on tohutud Kibera ja Kariobangi slummid, kus nägin hoopis teistsugust elu. Kokkuklopsitud kõkatsitel puuduvad aknad või uksed, koguni terved seinad. Seal nad praevad tänavaks peetud solgiraja ääres oma pannkooke, aga on rõõmsad! Lapsed lehvitavad ja küsivad minult: „Kas sul ikka läheb hästi?”. Ja suguharude külad savannides oma algelises elukorralduses!

Niisiis, suur vastuolu. Kui selles kontekstis mõelda veel euroopaliku klassikalise muusika peale, siis tundub, et see maailm on sealsest rahvast küll väga kaugel. Kui seesugune muusika peakski väiksemale inimgrupile huvi pakkuma, võtaks selle tõelise tunnetuse ja mõistmiseni jõudmine ikka palju aega, sedagi vaid asjatundliku juhendamise korral. On neil seda vaja? Peaksime arvestama ühe olulise asjaoluga: see rahvas ei ole üles kasvanud tempereeritud helikõrguste maailmas. Järeldused sellest võiksime nüüd ise teha … Nende oma kunst ja muusika, see on selle rahva kullafond. Kas jõuab nende eneseteadvusse selle olemuse, mitte ainult rahateenimise vajadus? Me saame sellele kaasa aidata, kui oskame seda hinnata, kui näitame üles huvi selle ainulaadsuse vastu. Carpe diem!

*
Sirp õnnitleb oma tarmukat autorit läheneva sünnipäeva puhul. Sama saab teha ülehomme, 25. novembril EMTA kammersaalis, kus Leelo Kõlar esitab kolm Beethoveni sonaati: op. 31 d-moll, op. 26 As-duur ja op. 31 Es-duur.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming