Mustonen kattis laua

Heili Vaus-Tamm

  XVIII BAROKKMUUSIKA FESTIVALI lõppkontsert:

TALLINNA KAMMERORKESTER ning solistid Aile Asszonyi (sopran), Massimo Mercelli (flööt, Itaalia), Andreas Frölich (klaver, Saksamaa) ja Ivo Sillamaa (klavessiin) ANDRES MUSTONENI dirigeerimisel 10. II, kavas Rameau, Mozart, Vivaldi, Adam, Haydn, Händel, J. S. Bach.

 

Kõnealusest barokkfestivali galakontserdist jäi maitse nagu rikkalikust pidusöögist: raskelt kaetud lauad barokse küllusega. Või kui pidusöögieelsest Madalmaade natüürmordist, kus laual jahisaagi-faasanid, puuviljad, raskelt voogav samet. Kõike oli küllaga ja natuke üle ka.

Dirigent Andres Mustonen ilmus üllatava kuuega, solistid saabusid lavale särava naeratusega, teosed olid virtuoossed ja täis ülevoolavat oma aja glamuuri. Esimene teos, Rameau’ avamäng ooperile “Il Pigmalione” pidi avapauguna süütama selle armastuse õhkkonna, millega Mustonen ka kavalehel publiku poole pöördus. Paraku läks kontsert käima pikkamisi, aga läks ikka. Tallinna Kammerorkester võlus hiljem nõtke saateüksusena, mille ositi sulamist ja süttimist oli huvitav jälgida. Avateose potentsiaal kammerorkestri kui terviku, kui karismaatiliste solistide särava ansamblina jäi paraku kasutamata. Teos jäi inertseks, vaatamata (või just vastupidi, tänu) dirigendi pingutustele. See-eest solistid olid dirigendiga ühes paadis ja sõudsid täispurjes.

Aile Asszonyi on sopran, keda tasub lõppkontserdile esinema kutsuda. Tema jõuline, särav hääl ning laia emotsioonide skaalaga esitusmaneer on saalist tänuväärsed vaadata-kuulata. Asszonyi vokaal laulab kohati Estonia kontserdisaali vaat et lõhki… Eesti solisti kohta uskumatu. Oma nooruse, paindlikkuse ja häälematerjaliga on ta justkui imehea materjal dirigendi käes – oska vaid kasutada, suunata, vaos hoida ja esinemist tervikuks voolida. Solistlikku eneseteadvust ja oma joont Asszonyst aga veel ei paista. Mozarti rondo “Per pieta, ben mio” mõjus Mozarti kohta veidi raskepäraselt, kõlas selline baroklik Mozart. Ent Asszonyi üllatas laia ja, mis peamine, ühtlase hääleskaalaga: madalas registris mahlakas alditämber, kõrgetel nootidel piisavalt sära ja kandvust.

Flöödimaestro Massimo Mercelli aga tõi lavale annuse vaoshoitust ja kohati isegi teatud mentaalset ülelibisemist, justkui oleks virtuoossus talle loomulik ning mitte eriti vaimustav nähtus. See-eest oli tema võimekus publiku meelest ikka märkimisväärne nähtus. Need kaks solisti pandi “võistlema” Adami “Bravuurvariatsioonides Mozarti teemale”. Tuntud võte, kus soolopilli ja häält vaheldumisi kasutatakse, on alati publikut köitnud, evides teatud võistluslikkust, tooni ilu ning tehnikaga epateerimist. Flööt andis loobumisvõidu sopranile. Lugu ise aga tõeline pärl – üks hea näide kenast muusikalisest huumorist. Stiil Musikalischer Spass, mida Viini klassika ajal naljaviluks viljeldi ja mis seejärel Adami romantismiaja kuues veel omakorda volüümi juurde sai. Vahepeal oli kammerorkester nauditavamaks muutunud ja köitis soolodega, kus pillirühmade kontsertmeistrid musitseerisid aktiivselt ansamblis. Kaunima ja energilisema tooniga sööbis mällu tšellist Leho Karin, aga ka II viiul Kaido Välja ja kontrabass Jüri Lepp. Kontsertmeister Harry Traksmann näitas kõigutamatut taset. Tema meisterliku ja pealtnäha nähtamatu juhtimise all mängis orkester ka kontserdi lõpuloo, Bachi “Brandenburgi kontserdi nr 5”, kus dirigent koos flöödi ning klavessiiniga solistina üles astus. Siin tõusis pjedestaalile klavessinist Ivo Sillamaa, muutes senise glamuurse atmosfääri oma sumeda pilli laitmatu käsitlusega korraks kammerlikuks salongiks. Väga väärt vaheldus.

Omaette värvi tõi ka pianist Andres Frölich klaverikontserdiga – pikkade massiivsete pedaalide ja rütmikõikumisteni suurte vabadustega Haydn. Korra vallandus ka Viini klassika esitamise kindel kvaliteedimärk, pikk pärlendav virtuooskäik.

Selles erinevate isiksuste kaleidoskoobis oli kontserdi kunstiliselt ühtseim teos Händeli aaria “Let the Bright Seraphim” oratooriumist “Simson”. Aile Asszonyi hääl istus barokiaja teosesse kui valatult, esimest korda leidus talle ka säralt vääriline partner – trompetisoolo Priit Aimlalt. Äkki olid kõik isiksuslikud ja stiililised eelistused leidnud ühise keele ning kulgesid muusikas vastupandamatu loomulikkusega. Kõrgustesse kandev hetk!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming