Muusika – ainus, mis pole arengusuundades kunst

Marko Lõhmus

Kultuuripoliitika arengusuundade tegemisse panustasid eelmisel kevadel paljud helikunsti valdkonna inimesed, kellele siinkohal teen sügava kummarduse. Ei, mitte sellepärast, et arvukate kooskäimiste tulemusena laitmatu dokument Saarineni majja oleks saadetud. Eks ikka saanuks kusagil täpsemini või teisal vastuoksa üldistatumalt kirja panna. Au tuleb kolleegidele anda sellepärast, et juba 10–12 aastat lõputute arengukavade jm -dokumentide treimise jadas leidus neil ikka veel energiat ja usku järjekordsesse poliitikute algatusse tõsiselt suhtuda. Dokument sai etteantud ajaks valmis. Aeg läks, aga tagasiside oli visa tulema. See, et analüüsid ja sõnastamised eelmisel sügisel aega võtsid, on siiski pigem hea ja näitab, et kultuuriministeeriumis tehti valdkondadelt saadud mõtetega tõsist ja ilmselt mitte kerget tööd. Kui pealkirja juurde naasta, siis esimene oluline muutus, mille ministeeriumi redaktsiooniseltskond ja kultuuripoliitika arengusuundade koostamise juhtrühm on nõuks võtnud teha, on helikunsti valdkonna ümbernimetamine muusikaks. Jah, tõesti, algsest valdkondlikust jaotusest (www.kultuuripoliitika.ee) leiame me „muusika”. Aga me leiame siit ka näiteks „kirjanduse ja kirjastamise”, mis lõppdokumendis on muutunud „sõnakunstiks”. Nii sõnastas muusika ümber helikunstiks (sarnaselt kulka sihtkapitali nimega) ka Eesti Muusikanõukogu (EMN) valdkondliku dokumendi kinnitanud üldkoosolek. Nüansivahe? Ei ole, sisuline on. Kõik võib olla muusika, aga see, mis riiklikku eestvedamist, arendamist ja maksumaksja järeleaitamist vajab, on ikka väiksem ja olulisem lõik, kui eristatakse meelelahutus kunstist, kommerts rahvuskultuurist. Ja just helikunstile keskenduti lähtedokumendi koostamise käigus.

Kuna kultuurivaldkondadele anti ülesanne sõnastada nii oma valdkonna sisesed põhimõtted kui ka valdkonnaülesed ja muu poliitikaga seonduvad printsiibid, siis alustame viimasest. Arengusuundade tööversiooni kolmandas osas just nendele keskendataksegi, mis meenutab mõneti riigi kultuuripoliitika eelmise, 1998. aastal sõnastatud põhialuste vormi, aga õnneks kohati ka sisu. Siit leiame siiski kehtiva poliitikaga võrreldes ka kaks põhimõttelist muutust.

Esiteks on seni riigi finantseerimist juhtinud kolmest rahastuskanalist järel kaks: riigieelarve ja Eesti Kultuurkapital. Kuhu ja miks kadus hasartmängumaksu nõukogu? Kiikasin naabervaldkondade dokumentidesse – mitmes on endiselt kõik kolm kanalit nimetatud ja hea tervise juures. Olgu märgitud, et just hasartmängumaksu nõukogu toetus (jaa, pisku küll, aga siiski) on olnud kohalikel tasanditel helikunsti, pärimus- ja rahvakultuuri projektide (arvukad muusikafestivalid näiteks) rahastamisel oluline ressurss. Nii oluline muudatus karjub selgituste järele ja tahab vastuseid küsimusele, kuhu hasardiraha liigub ja, mis peamine, kust asemele tuleb.

Teine oluline teema, mis jõuab otsapidi ka helikunsti valdkonda, puudutab maksustamist. Töödokument käsitleb ühe maksu – tulumaksu – normide muutmise vajadust ja seda nii üldosas kui ka muusika valdkonna peatükis. Erasektori kultuurile annetamist ehk tõlkes sponsorlust käsitles ka helikunsti valdkonna sisend. Tervitatav on tööversioon oma julges sõnastuses: „Riik toetab eraraha kaasamist kultuurivaldkonda [—] kujundades maksusüsteemi viisil, mis ei kitsenda erasektori võimalusi kultuuri toetamisel.” Juhin tähelepanu, et põhimõte ei räägi pelgalt kolmanda sektori korraldatavast kultuurist. Siia juurde sobiks kohe küsida ka rakendusena muudatusettepanekuid tulumaksuseadusse ehk kuidas see maksusüsteemi kujundamine siis välja näeb. Hirmsasti sooviks olla kärbes toaseinal, kus kultuuriminister seda ideed rahandusministrile tutvustab …

Tulumaksuseaduse teine muudatus puudutab aga otseselt interpreete ja on üsna muutmata läinud sisse helikunsti sisendist. Teema puudutab muusiku isiklikus omandis oleva pilli kasutamise tulumaksuvaba kompenseerimist töökohustuste täitmisel. Siin on ilmselt hulk arutamist kompensatsiooni mehhanismi rakendamise ja maksuvabade määrade üle veel ees, aga alustuseks hea seegi.

Palju töötas helikunsti valdkond kevadel mõtete kallal muusikahariduse üle. Hea on, et see tundub oluline ka redigeerijatele. Kui muusikahariduse töörühma liikmed tundsid põhitegevussuundi sõnastades enim muret muusikalise alghariduse, samuti muusikuks sirgumise edasise tee seotuse üle huviharidusega (muusikaharidust andvatele huvikoolidele tulemuspõhine riigi toetus, regionaalsed muusikahariduskeskused jms), siis ministeeriumist väljanäitusele pandud tekst hakkab kohe alguses kaaluma Kaunite Kunstide Akadeemia loomist. Vaatasin üle – ükski valdkond pole sellise akadeemia mõtet juhtkomisjonile sisendanud. Kust ja miks see akadeemia mõte siis äkki? Ja kui samas on etenduskunstide osas kirjas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppekavade arendamine, siis kas Kaunite Kunstide Akadeemia on midagi, mis EMTAt ja TÜ VKAd ei puuduta?

Üldjoontes on töödokumendis nimeliselt asutusi välja toodud vähe. Ja see, et neist arengusuunad ei kubiseks, oligi vist arutelude algataja soov. EMN sõnastas oma üldkogul olulisena kõik hetkel riigi omandis ja seega olulised institutsioonid. Seda imekspandavam, et helikunsti valdkonnast on tööversiooni äravalituks osutunud vaid üks – rahvusooper Estonia. Oma avalik-õigusliku staatusega on ta nagunii eriline ja pigem ootaks, et parlament teadvustab (eelkõige iseendale) ka ülejäänud tugisammaste – ERSO näol rahvusliku sümfooniaorkestri ja riiki katva võrguga kontserdikorraldaja ehk Eesti Kontserdi olulisust. Õhtumaise kultuuri kvaliteedi näitajana on ooperimaja ja sümfoonia­orkester võrdsed kui muusikakultuuri põhiseaduslikud institutsioonid. Aga me ei kirjuta mitte üht nimetut Euroopa riigi kultuuripoliitikat, vaid Eesti oma. Ja seega peame tähelepanu pöörama sellele, mis teeb meie muusikakultuurist erilise. Selleks on meie koorikultuur. Selles kontekstis oleks Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja miks mitte ka Rahvusmeeskoori dokumendis nimetamine õigustatud, et mitte öelda nende pikaajalise elutegevuse huvides hädavajalik. Või on ministeerium nende asutuste arengusuundadest väljajätmisega veel mingit poliitikat ellu viimas?

Kontserdielu väljaspool mõnda Eestimaa keskust oli muusikanõukogu töögruppide fookuses, ja nii said arengusuundadesse mitmed konkreetsed tegevussuunad ja meetmed. Nendest pole tööversiooni järele jäänud ridagi. Üldistatuna leiab selle küll kolmanda osa 1. punktist, aga siit kummitab taas sama probleem, mis oli ennegi jutuks: asendame 1. punktis meie riigi nime mis tahes teise euroopaliku kultuuriruumi riigiga ja ei muutu midagi. Aga just Eesti kultuuripoliitika arengusuunad peavad sõnastama konkreetsemad ja meie kultuurilisest (aga ka geograafilisest) eripärast tulenevad mõtted ja meetmed. Esituskunstide viimine suurtest keskustest eemale oli olulise mõttena sees ka teatri valdkonna sisendis, kuid see pole samuti tööversiooni jõudnud. Selle vajaduse fikseerimine on vältimatu, ikka selleks, et kontserdi korraldamine mõnes korda tehtud mõisas või maakirikus poleks kellelegi kangelastegu või mõnele teisele tüütu hälve.

Ja veel üks tähelepanek. Kultuuripoliitika arengusuunad räägivad loomulikult palju riigi rollist ja siin-seal eraõiguslikust sektorist. Kohalikke omavalitsusi mainitakse vaid läbiminevalt 3-4 kohas. Just kohalikud omavalitsused oma ressursside ja lähenemisega on aga paljus meie kultuurilise kirevuse põhjus, just tänu kohalikele omavalitsustele on meil suuresti muusikaline algharidus üldse olemas. Mitte väikeseks ei tohi arvata kohalike omavalitsuste rolli kontserdikorralduses partnerina (ka riiklikele) korraldajatele. Me kirjutame ju ikka Eesti kui kogu riigi kultuuripoliitika arengusuundi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming