Muusika autoriõigustest enne kapitalismi

1990. aastate alguses võeti seisukoht, et nõukogude aja muusikateoste ja esituste autoriõigused kuuluvad autoritele ja esitajatele, kes on teosed ja esitused loonud.

TOOMAS SEPPEL

Mis on saanud Nõukogude Eesti perioodil loodud muusika autoriõigustest? Nii kummaline kui see ka ei tundu, siis oli juba nõukogude ajal olemas selline turumajanduslik instrument nagu autoriõigus. Samal ajal ei tuntud nõu­kogude perioodil selliseid mõisteid nagu plaadifirma ja muusikakirjastaja. Seda on ka üsna lihtne selgitada: nimelt on plaadifirma ja muusikakirjastaja üdini kapitalistlikud nähtused ning neil ei oleks olnud kohta nõukogude plaanimajanduses. Nõukogude süsteemis tegutsenud muusikakirjastajat ei saa võrrelda tänapäeva muusikakirjastajaga (publisher). Nõukogude muusikakirjastaja oli nagu raamatukirjastaja ja tema ülesanne oli välja anda paberile trükitud noote. Praegu on kirjastaja ülesanne tagada muusika autoriõiguste võimalikult ulatuslik kasutus ja käive. Samuti ei tohiks segamini ajada tänapäevast plaadifirmat ja Melodijat, NSV Liidu kultuuriministeeriumi üleliidulist heliplaadifirmat. Tänapäeva plaadifirma roll on otsida uusi artiste, investeerida ja teenida kasumit. Melodija ülesanne oli pressida heliplaate vastavalt ministeeriumide tellimusele. Segasem olukord on Tallinna helikassetitehasega ja kooperatiiviga Kuldnokk, kus toodeti üleminekuperioodil ka piraatkassette (ehk reageeriti turu nõudlusele), kuid ka need ettevõtted ei kvalifitseeru tänapäeval plaadifirma mõiste alla.* Seega võib väita, et nõukogude perioodil ei olnud sellist nähtust nagu plaadifirma (s.t ei olnud ka fonogrammitootja õigusi) ning järelikult ei ole tänapäeval sellistel autori­õigustel õigusjärglasi.

Muusika esitajatele (lauljad, pillimängijad) ega ka näitlejatele ja tantsijatele ei olnud ENSVs autoriõigusi ette nähtud. Ei ole teada, mis põhjusel see nii oli. Üks asjaolu on ilmselt see, et võrreldes muusikateoste sõnade ja viisi autoriõigustega on esitajate õigus uuem nähtus: seda tunnustati rahvusvahelises õiguses nn Rooma konventsiooniga 1961. aastal.

Mis sai muusika autoriõigustest pärast ENSV lagunemist? Muusika­õigused muutusid kaubeldavaks väärtuseks. Tekkisid sellised nähtused nagu Eesti autorite ühing (asutatud 8. X 1991), samuti plaadifirmad. Esitan siinkohal viktoriiniküsimuse, millele ei ole vastust: milline oli Eesti Vabariigi esimene plaadifirma? Samuti kerkis küsimus selle kohta, mida teha ENSV perioodi loomingu autoriõigustega? Seadusandja seda küsimust ei lahendanud: ei kehtestanud reegleid, kuidas peaks ENSV perioodil loodud teoste autoriõigusi õiguslikult käsitlema. Autoriõiguse seaduse paragrahvi 88 lõikes 1 on märgitud, et seadus laieneb ka nendele teostele ning teose esitajate, fonogrammitootjate, televisiooni- ja raadioteenuse osutajate resultaatidele, mis on loodud enne 1992. aasta 12. XII. Seejuures ei reguleeri seadus, kellele tolle perioodi õigused kuuluvad ehk kes on ENSV perioodil loodud teoste autoriõiguste omanik.

Kirjastajatega sõlmitud lepingute osas tavaõigus ei loe ja tuginetakse sõlmitud lepingutele. Fotol muusikal „Pipi Pikksukk“. Sealt pärit Ülo Vinteri „Laulu põhjamaast“ õigused on helilooja loovutanud lepinguga kirjastusele Muusika.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Sel teemal on olnud vaidlusi seoses Tallinnfilmi loominguga. Eesti audio­visuaalautorite liit ja Eesti näitlejate liit peavad ENSV perioodil loodud audio­visuaalteoste õiguste omajateks autoreid ja näitlejaid. Tallinnfilmi õigusjärglane on seisukohal, et varalised autoriõigused kuuluvad tootjale, sest selliselt oli see reguleeritud ENSV tsiviilkoodeksis. Puuduvad seadused või kohtuotsused, mis kinnitaksid ühe või teise poole seisukohta. Seega on tegemist õiguslikus vaakumis küsimusega. Muusikatööstuse seisukohalt on olukord lahenenud leebemalt, sest ENSV perioodist ei ole plaadifirmasid ega nende õigusjärglasi, kellel oleks vaja autoriõigustes selgust saada, näiteks kultuuripärandi kätte­saadavaks tegemiseks.

Kui vaadata viimase 25 aasta Eesti muusikatööstuse toimimist, siis võib väita, et ENSV muusika autoriõiguste küsimused on suuresti lahendatud tavaõiguse alusel. Juba 1990. aastate alguses võeti seisukoht, et mida tahes ka nõu­kogude perioodil muusikatööstuses (loe: plaanimajanduses) ei tehtud, kuuluvad muusikateoste ja esituste autoriõigused autoritele ja esitajatele, kes on teosed ja esitused loonud. See tähendab, et kui tänapäeval soovitakse kasutada ENSV muusikapärandit, siis sõlmitakse lepingud vastavalt kasutusviisile kas kollektiivse esindamise ühingu, autori või esitajaga (kui autor on surnud, siis pärijatega). Erand on lepingud, mille sõlmisid heliloojad lääne kirjastajatega: selles osas tavaõigus ei loe ja tuginetakse sõlmitud lepingutele. Ei ole teada, et kirjastajad oleksid nõukogude ajal eesti popmuusika autoritega selliseid lepinguid sõlminud.

Praegu on nõukogude aja muusika autoriõigustega nii, et õigused kuuluvad teoste autoritele ja esitajatele ning õiguste saamiseks tuleb pöörduda autorite ja esitajate poole. Nõukogude perioodil loodud teoste nootide kirjastamine on autoriõiguste omajate otsustada. See, kelle käes on nootide autoriõigused, sõltub omakorda sõlmitud lepingutest või pärandi jaotamisest. Teatud õigusi vahendavad Eesti autorite ühing ja Eesti esitajate liit ning kindlaks määratud tariifide alusel. Muusika kasutamine reklaamis on autori või pärijate otsustada: nad saavad nõustuda või keelduda ja ise sobiva tasu välja pakkuda. Seega on nõukogude perioodil loodud muusika autoriõiguste üleminek olnud suures plaanis rahumeelne ning autorite ja esitajate kasuks.

Toomas Seppel on muusikatööstust nõustav advokaat ning Eesti muusika- ja teatri­akadeemia intellektuaalse omandi lektor.

* Plaadifirma tänapäevase mõiste kohta vt Tambet Mumma, Plaadifirmade roll muusikatööstuses. – Music Estonia Fookus 24. IV 2016. https://medium.com/music-estonia-fookus/plaadifirmade-roll-muusikat%C3%B6%C3%B6stuses-625b32f4b61e