Muusika ilu ja võlu

Igor Gar?nek

Läänemere festival: HELSINGI LINNAORKESTER ja HÉLÈNE GRIMAUD (klaver, Prantsusmaa/USA) ESA-PEKKA SALONENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 11. VIII, kavas Sibelius ja Schumann.

Esa-Pekka Salonen kasskara / DG

 

Muusika ilu ja võlu, sõnaga esituslikku kõrgpilotaa?i nii solisti, orkestri kui dirigendi tasemel võisid nautida need kuulajad, kel oli õnne sattuda Läänemere festivali raames toimunud muusikaõhtule 11. augustil, kui Estonia kontserdisaalis musitseerisid Esa-Pekka Saloneni juhatusel Helsingi Linnaorkester ja särav pianist Hélène Grimaud. Olgu öeldud, et rahvusvaheline Läänemere festival hõlmas pea kõiki selle regiooni riike.

Praegusaja üks väljapaistvamaid dirigente Esa-Pekka Salonen (1958), kes on aastast 1992 Los Angelese Filharmoonikute muusikajuht, pikemat tutvustust ei vaja. Ilmselt on aga huvitav teada, et ta tegutseb ka heliloojana (üks tema kompositsiooniõpetajaist Milanos oli muuseas Franco Donatoni). Ja edukalt, mida näitab ka esikoht UNESCO rahvusvahelisel heliloojate rostrumil 1992. aastal.

Et Saloneni ja Helsingi Linnaorkestri kavas oli aukohal Jean Sibeliuse muusika, on soomlaste puhul mõistagi ootuspärane. Avaloona sai kuulda tema sümfoonilist poeemi ?Okeaniidid? (?Aallottaret?, 1914) op. 73. Teos on üks neid väheseid Sibeliuse sümfoonilisi poeeme, mille juured ei peitu ?Kalevalas?. Okeaniidid on Kreeka mütoloogias maailmamere isanda Okeanose tütred ning selles kümneminutilises poeemis oli ?meremaalilist? illustratiivsust tunda esimesest noodist viimaseni. Oli vaikset lainetust, kus pani kuulama ideaalilähedane kõlatasakaal keel- ja puhkpillide ansamblite vahel, kuulda võis ka tormivihuritena järjest enam jõudu koguvaid keelpillide kromaatilisi ?laineharju?. Esa-Pekka Salonen juhatas seda romantiliste tõusudega teost täpsete, s.t liigse retoorikata ?estidega ning valmistas neis muusikalistes hoovustes artistlikult ette loo lõpukulminatsiooni, mille seejärel päikselisse ?pinnavirvendusse? lahendas.

Järgnevalt sai Hélène Grimaud? esituses kuulda Schumanni Klaverikontserti a-moll op. 54 (1845). Prantsuse päritolu USAs elava Grimaud? arvukaid muusika- ja konkursiauhindu pole siinkohal mõtet üles lugema hakatagi, piisab ehk sellest, et pianisti pidevateks koostööpartneriteks on niisugused dirigendid nagu Claudio Abbado, Kurt Masur, Michael Tilson Thomas, Jukka-Pekka Saraste jpt.

Mis puutub Schumanni Klaverikontserdi kõnealusesse esitusse, siis olgu etteruttavalt öeldud, et kuulasin seda lausa hinge kinni pidades. Esimese osa Allegro affetuoso karakterikujundus oli Grimaud?l agoogika mõttes vaba ja romantilise tunnetusega. Klaver ja klarnet vahetasid siin kaunilt ja tundlikult oma imitatsioonilisi teemalõike, tavatult tundlik oli ka pianisti fraseerimine. Ent juba töötluses mängis Grimaud oma laskuvad helikaskaadid võrdlemisi massiivseks tänu dünaamika ja pedaliseerimise koosmõjule. See oli n-ö piiripealne mäng ? veel natuke pedaali ja värvipalett oleks saanud liigpaksu võõba. Ent ometi ei saanud. Ning kui impulsiivset ja samas ka igatsuslike intonatsioonidega kadentsi pisut hiljem kuulda sai ? meistritöö, mis lõi hinge kinni!

Teises osas moodustasid klaveri habras-kerge artikulatsioon ja t?ellode kandvad legato?d hurmava kõlaterviku, milles oli nii graatsiat kui emotsionaalset küsimuste-vastuste mängu. Kuid esituslikuks kõrgpunktiks kujunes finaal Allegro vivace: lõpuosa aktiivne karakter sai lähteimpulsi nii heroilistest kujunditest orkestris kui pianisti fantaasiarikkast ja energilisest esituslaadist. Rääkimata Grimaud? briljantsest ja samas elegantsest mängutehnikast. Klaverikontserdist rääkides ei saa jääda märkimata, kui täpselt ja nüansirikkalt oli Esa-Pekka Salonen välja töötanud kogu dünaamikare?ii ning kui tundliku instrumendina orkester dirigendile reageeris.

Teises kontserdipooles kõlas Sibeliuse ?Lemminkäise-süit? op. 22 (1896). Juba selle esimeses osas ?Lemminkäinen ja Saare neiud? (Salonen esitas tsükli algupärases järjestuses) sai hea pildi orkestri pillirühmade ansamblilisest potentsiaalist ? kõik kostsid välja reljeefselt, olles samas heas kõlalises tasakaalus. Eriti tuleb siin esile tuua puupillide ülitäpset koosartikuleerimist ja -fraseerimist. Kolmas osa ?Toonela luik? kangastus hästi poeetilise tervikuna ning süiti lõpetavas ?Lemminkäise kojutulekus? kujundas dirigent üsnagi joviaalse põhikarakteri kõrval välja hulk sama huvitavaid n-ö kõrvalplaane, tormakatest lustlikult tantsulisteni.

Ovatsioonid ei tahtnud lõppeda, kuulajad nõudsid lisapala. Ja see tuligi, ent mõnevõrra ootamatus valguses. Vaigistanud publiku ainsa ?estiga, ütles Salonen saali poole pöördudes, et järgnev pala Sibeliuse teatrimuusikast ?Pelléas ja Mélisande? on pühendatud hiljutise kopteritragöödia ohvritele. Kõlasid vaiksed ja südamlikud, karged ning igavikku suunatud helid. Siis minut justkui leinaseisakut ning Esa-Pekka Salonen lahkus vaikuses lavalt?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming