Muusika- ja rahavoogudest Spotify näitel

Kaur Garšnek

Tänaseks päevaks on voogedastusel põhinevad muusikateenused enesestmõistetav nähtus. Üks nendest on 2008. aastal alustanud ja 2013. aastal Eestisse jõudnud Spotify, mida isegi aktiivselt kasutan, kuna tegu on kvaliteetse heliga mugava ja kiire keskkonnaga, mis soosib muusikalisi avastusretki. Terved universumid on vaid ühe hiireklõpsu kaugusel ning arvuti kõvakettale ei kogune liigselt faile – digitaalse muusika kuulamiseks ideaalne lahendus. Kuid paljud esitajad, autorid ja plaadifirmad pole voogteenustega üldiselt – ja eriti Spotifyga – pehmelt öeldes üldse rahul.

Eelmisel aastal eemaldas Thom Yorke oma muusika Spotifyst, läinud kuul järgis tema eeskuju ülimenukas Taylor Swift. Põhjus: väljamakstavad autoritasud olevat naeruväärselt väikesed. Spotify ei maksa tegelikult eelnevalt fikseeritud summasid. Reklaami­tulult ja kasutajate kuumaksudelt kogutud terviksummast võetakse vahelt 30% ning ülejäänu makstakse välja muusikuid esindavatele plaadifirmadele vastavalt muusikapalade kuulamisele. Keskmine kuulamiskorra tasu on välja hõigatud ning see on Spotify eelmise aasta andmetel 0,005 eurot (0,007 dollarit). Alternatiivsed voogteenused võivad sisse tuua rohkem või vähem, kuid suurusjärk on umbes sama.

Esmapilgul tundub lugu tõesti halenaljakas. Koguni sedavõrd, et näiteks Hyper Recordsi esindaja Karel Boggens on soovitanud laadida muusikat alla pigem tasuta kui kasutada legaalset voogteenust, mis tegelikult üksnes rahustab muusikahuvilise südametunnistust, jätab muusikud aga nälga. Plaadifirma Facebooki lehel on ka avalikustatud üks sissetulekute jaotus, millest nähtub, et allalaadimiskorra müügisumma (0,64 dollarit) on võrdne u 330 kuulamiskorra omaga. Sel juhtumil on küll tegemist teenusega iTunes Match ning Spotify „keskmist” arvestades oleks suhe 1 : 90 ehk mõnevõrra parem, kuid vorstiviil leiva peal ei terenda veel sellegipoolest. Paljud muusikud on viimasel ajal oma sissetuleku avaldanud ning paistab tõesti, et voogedastusest sünnib praegu arvestatav sissetulek vaid väheste publikumagnetite jaoks.

Probleeme on veelgi. Näiteks osalevad suured plaadifirmad voogesitusfirmade tegevuses, mis viitab sellele, et vanad gigandid teevad nüüd koostööd uute suurkorporatsioonidega ning mulje muusika „vabastamisest” (mida on jutlustanud „vana” muusikatööstuse kriitik Steve Albini) on ennatlik. Samuti võib väita, et see süsteem ei soosi uue muusika loomist, kuna nt Led Zeppelini mahukas kataloog teenib Atlantic Recordsile kindlasti märksa rohkem klikke kui mõne uue ja andeka, kuid veel mitte väga populaarse autori või esitaja looming.

Teisest küljest aga paistab, et voog­edastuse mudelit kritiseerides jäetakse pahatihti arvestamata mõned asjaolud.

1. See aasta jooksul laekunud peenraha tuleks korrutada õiguste omanike oletatava elueaga ning ka allalaadimis- ja kuulamiskorra hinna võrdlemisel peaks esmalt küsima, mitu korda kuulab inimene terve elu jooksul üht ostetud plaati või lugu. 330 on muidugi paljuvõitu, kuid 90 pole enam täielik ulme. Siit tuleks edasi liikuda ning ilmselt ka liigutakse, kui teenuse eest hakkab maksma enam inimesi. (Spotifyl on praegu 10 miljonit maksvat ja 30 miljonit mittemaksvat kasutajat, iTunesil kokku 800 miljonit kasutajat.)

2. Lugu arvestatakse Spotifys „kuulatuks” umbes 30 sekundi möödudes ning Spotify enda statistika järgi klõpsitaksegi umbes pool lugudest enne lõppu edasi (peaaegu kolmandik vahelejättudest registreeritakse pärast 30 sekundit). Seega ei tähenda iga kirjaläinud esitus veel kuulamisnaudingut, mida ärajäänud ostunumbritesse ümber arvestada. Poole minuti süsteemi kasutas muide ära ansambel Vulf­peck, kes riputas Spotifysse albumi, mis koosnes 30sekundistest tühjadest lugudest. Tänu organiseeritud „kuulamiskampaaniale” teeniti sisuliselt eimillegi pealt 20 000 dollarit.

3. Kui juba võrrelda voogteenuseid plaadimüügiga, siis võiks neid võrrelda ka tavalise raadioga. Forbesi ajakirjanik Tim Worstall on osutanud, et selles valguses paistavad Spotify tasud päris suured, kuna raadiojaamad, makstes küll suuremat honorari, esitavad ju muusikat korraga sadadele tuhandetele kuulajatele, kelle vahel see summa justkui jaguneb. Paralleel pole täielik, kuid oma iva siin siiski on.

4. Voogedastusteenus on esimene digitaalne teenus, mis on kasutajale passiivsest muusikapiraatlusest märksa mugavam, ning tasuta muusika levitamine on tõesti vähenenud riikides, kus see teenus on levinud.

Mida tähendab voogedastus muusi­ka jaoks – kas hakatakse vorpima 30sekundisi hitte või panustatakse hoopis sisukale muusikale, mis peab vastu ajahambale –, saame ilmselt lähiajal näha. Vaevalt õnnestub meil kella tagasi keerata või niipea tarbimisühiskonnast väljuda. See ei tähenda muidugi, et süsteeme ei saaks täiustada, nt tehes muusikutele kättesaadavaks nende kuulamisstatistika, loobudes ehk Rootsi laua põhimõttest, fikseerides minimaalse kuulamiskorra hinna vms.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming