Muusika ja Saaremaa marmor

Tiiu Levald

Saaremaa ooperipäevad 16. – 22. VII Meid ümbritsevas igat liiki müras on hädaoht, et me kuuleme, kuid ei kuula, ja vaatame, kuid ei näe. Olles nüüd juba mitmet-setmet korda käinud Saaremaa ooperipäevadel, ei oska sõnul seletada, kuivõrd tänulik olen saatusele, et olen saanud olla tunnistajaks eriliselt imelistele kooslustele sellel väikesel maanukil. Just nimelt koosluste, sest mitte ainult muusika ja muusikute, vaid ka läbi sajandite oma püsiväärtust tõestanud paekivi-dolomiit on kinkinud meile imelised ehitised, interjöörid ning muusika kõlamiseks olulisima – akustika. Kaarma dolomiiti nimetatakse vääriliselt Saaremaa marmoriks ja sellest on ehitatud Kaarma kirik XIII sajandi keskel ning Kuressaare linnus aastatel 1330–1380, seega kaks olulist Saaremaa ooperipäevade esinemispaika. Ka minu meeltele mõjusaima sündmuse, Ain Angeri ja Tallinna Kammerorkestri viimase kontserdi paiga Laurentsiuse kiriku välisseinale on kinnitatud Kaarma dolomiidist suur sajanditevanune hauaplaat. Paekivi mustrites nagu muusikaski on igikestev jõud ja maagia – monumentide loojatele võiks see omamaine ollus pakkuda inspiratsiooni ka tänapäeval! Kuna Saaremaa ooperipäevad sisaldasid taas väga eripalgelisi kontserte ja etendusi ning muljeid on kõikvõimalikke, siis puudutaksin oma kirjatükis vaid nende üht, seekord mind enim köitnud tahku – kammerkontserte.

17. juulil musitseerisid Kaarma kirikus Monica Groop (Soome) ja Tallinna Kammerorkester, keda juhatas Juha Kangas (Soome). Valitud teosed seondusid omavahel hämmastavalt: alustuseks kõlanud Heino Elleri „Viis pala keelpilliorkestrile” (1953) ja teise kontserdipoole Soome helimaailma sisse juhatav Jean Sibeliuse „Impromtu” (1894) on ilmselgete sugulussugemetega. Juha Kangasest tulenev pika fraasiliiniga mõtlemine pani esimestest taktidest orkestrit kuulama – keelpillide ühtses hingamises fraasikujundus ja tämbraalne mahlakus ei lasknud lahti kontserdi viimse helini.

Maailmanimega Monica Groop on rikka tämbriga laulja, keda oodatakse interpreteerima nii vanamuusikat kui uudisloomingut. Tema pühendunud olek, muusikaline suveräänsus ja ühtaegu samastumine dirigendi mõtlemisega andsid erakordselt hea tulemuse. Esimeses osas kõlanud aariad Glucki ja Händeli ooperitest olid kujunditerikkad ning da capo kordused diskreetsete kujunditega. Eriti puudutas J. S. Bachi „Matteuse passiooni” aaria „Erbarme dich, mein Gott”, kus palve halastada tõi kaasa lausa veritseva haava taju.

Soome muusika valik oli huvitav. Kui vaadata kõikide loojate iga kavas olnud teoste sünnil – vahemikus 27–31 aastat – seega noorte meeste mõtte- ja tundemaailm. Nii Toivo Kuula ja Yrjö Kilpineni Eino Leino ning Oskari Merikanto Heikki Ansa luulele kirjutatud laulude (orkestrile seadnud Matti Murto ja Juha Kangas) interpretatsioon kiskus kõigiti kaasa. Ülisobilikult lõpetati kontsert positiivselt häälestava ja täiuslikult kõlava Mozarti Keelpilliserenaadiga „Väikesest öömuusikast”, mis muuseas samuti 31aastase autori loodud (1787)!

Kaks järgmist kontserti olid Kuressaare lossi kapiitlisaalis: 18. VII Koit Soasepp (bass, Eesti-Soome) koos Hans-Otto Ehrströmiga (klaver, Soome) ning 19. VII Arete Teemets (sopran, Eesti-Itaalia) Mihkel Polliga (klaver).

Koit Soasepp on meie aja ime: õppinud alles parimas meheeas vaid mõne aasta Jaakko Ryhäneni juures klassikalist laulu, võitis ta endale 2012. aastast solististaatuse Soome Rahvusooperis. Seda ei saagi teisiti nimetada. Järgmisel hooajal ootavad teda juba väga kaalukad rollid: Ramfis Verdi „Aidas”, Sarastro Mozarti „Võluflöödis” ja Suurinkvisiitor Verdi „Don Carlos”.

Kava koosnes Mart Saare, Toivo Kuula ja Tšaikovski lauludest ning Mozarti ooperiaariatest. Vahepaladena kõlasid Elleri, Sibeliuse ja Jean-Michel Damase’i klaveripalad. See oli hea mõte, võimaldas puhkehetki lauljale, kellel oli kuuldavasti tekkinud kopsupõletiku oht. Kuid haigusest hoolimata kõlas Soasepa erakordse mahu ja omapäraga hääl hästi ning muusika voolas oma lihtsas loomulikkuses nauditavalt. Pianistidele pole selle paiga klaver just eriline kingitus – vahest on klimaatilised tingimused süüdi, et kõla jääb kuidagi suletuks, helinat väheks.

Arete Teemets on 2009. aastal lõpetanud EMTA bakalaureuseõppe (Nadia Kuremi lauluklass) ja omandanud verivärskelt magistrikraadi Rooma Santa Cecilia konservatooriumis (Rebecca Bergi lauluklass). Laulja hääles on toimunud suured muutused: just alumises registris on tekkinud julge diapasoonikasutus ja väga lähedale jõutud belcanto saladustele.

Kooslus Mihkel Polliga Wagneri „Viies poeemis” Mathilde Wesendonki sõnadele oli põnev ja üllatav. Põnev, sest musitseerijad on väga noored ja kindlasti tuleb alles teineteise muusikalist mõtlemist kombata. Seejuures hämmastas, kui palju omanäolist, trafaretivaba arusaamist sisaldas nende tõlgendus! Nii noorele lauljale on kaks esimest laulu („Ingel” ja „Seisata!”) kindlasti tuleviku väljakutse, kuid „Kasvuhoone” (tekst „Unser Heimat ist nicht hier!”) kõlas uskumatult küpselt, Polli aktiivne impulss laulu „Valu” valulikkusele pani ruumi kõla täis ning laulus „Unelmad” kuulsime, et on tabatud selle tsükli iva!

Kavas oli ka põnevat ja meie kuulajale tundmatut, nagu Maria aaria Respighi ooperist „Egiptuse Maria” (1932), Donizetti romanss „Kaunis Malvina” (1843) ja Imogene’i aaria Bellini ooperist „Piraat” (1827). Peab tunnistama, et kuulsime väga nõudliku kava kirglikku, sisukat ja heal tehnilisel tasemel esitust.

Minu seekordse Saaremaa reisi lõpetas Ain Angeri ja Tallinna Kammerorkestri (dirigent Risto Joost) musitseerimine. Ma ei pelga olla pateetiline: kontsert on selle aasta üks tähtsündmusi!

Anger kui kunstnik ja looja on oma arenguprotsessis teinud taas läbi uskumatu liikumise psühholoogilises plaanis. Kui näiteks 2008. aastal Kuressaare lossi kapiitlisaalis lauldud Mussorgski „Surma laulud ja tantsud” hämmastas laulja võimega süveneda ja edastada helilooja äärmiselt individuaalset heli- ja mõttemaailma ning seda ka hästi kõlavas ja selges vene keeles, siis nüüdses kavas lummas tema prantsuse keele selgus, iga mõtte varjund ja muidugi nii Maurice Raveli kui ka Jacques Ibert’i helikeele nautimine. Need kaks prantslast on peaaegu samal ajal (1932–1933) loonud imepärased kurva kuju rüütli laulud. Esimene kolm laulu P. Morand’i „Don Quijotelt Dulcineale” ning teine „Neli Don Quijote laulu” P. de Ronsard’i ja Al. Arnoux’ tekstidele. Kontrastid Raveli eepika ja „Joogilaulu” kuratliku sädelevuse vahel ning Ibert’i „Lahkumise laulu” mehine kurbus tekstis „Ära nuta, Sancho …” oli vapustav.

Selge on see, et Ain Angerit on loodus õnnistanud erakordselt sooja ja värviküllase hääletämbri ning kuulaja sisemaailma puudutava muusikunatuuriga ja sügava intellektiga, mida kingitakse väga vähestele. Saaremaa leheintervjuust võis lugeda, et ei tule ka temale kõik, eriti keeled, sugugi kergelt kätte – ikka töö-töö-töö on kõige taga.

Kogu kava oli koostatud nii, et tekkis loomulik ühendav liin. Kammerorkestrilt kõlasid Telemanni orkestripalad parimas kvaliteedis. Uskumatu ja ootamatu seose helikeelte vahel tekitasid pärast Ibert’i laule kaikunud Tõnu Kõrvitsa „Thule eleegiad” keelpillidele (2007). Olen alati nautinud selle helilooja harmoonilist mõtlemist ja kujundivalikuid, aga kui esiettekandena kõlanud teoses „Aeg” häälele ja keelpillidele lisandusid mõtted Koguja raamatust (Vello Salo ja Indrek Hirve tõlge): „ … Aeg katki rebida ja aeg kinni õmmelda, aeg vaikida ja aeg rääkida …”, vormituna lauljale ainuomase süvitsiminekuga, siis oli mul kuulajana raske oma emotsioone talitseda. Justkui selle meeleolu kinnitajaiks said Rudolf Tobiase „Ööpala” (keelpillikvartetist, 1902) orkestrilt ning kaks meie kullafondi laulu – Artur Kapi „Metsateel” (1895, sõnad K. E. Sööt) ning Villem Kapi „Kui lõpeb suvepäeva viimne vine” (1952, sõnad J. Sütiste). Siinjuures ei saa ütlemata jätta, kuivõrd köitev oli kuulda laule, mis kipuvad kaduma kuskile minevikku! Nii nende laulude kui prantslaste laulutsüklite värviküllad, hea pillivalikuga orkestreeringud pärinevad Tõnis Kõrvitsa sulest.

Ajaloost teame, kui olulist rolli on kunstide vallas mänginud metseenlus. Hea, et ka meie maal leidub mõni edukas inimene, kes on otsustanud õla alla panna väärt nähtustele kunstivallas. Enn Kunila algatusel sai viimse kohani välja müüdud Tallinna Jaani kirikus 28. juulil kuulata taas erakordset kooslust, kus musitseerisid maailma lavadel aastakümneid ilma teinud Jaakko Ryhänen ja samadel radadel esimest kümnendit käiv Ain Anger, orelil Piret Aidulo ja klaveril Piia Paemurru.

Kui kolme tenori, kolme soprani ja kolme bassi kontserdid on nüüdseks vahest eelhäälestuse tekitanud, siis seekordne duokontsert oli väga omanäoline ja kujunes muusikalises mõttes äärmiselt kaalukaks.

Mozarti Sarastro aaria („Võluflööt”) unisoonis esitus andis võimaluse nautida kahe bassi identset muusikalist mõtlemist, häälte teineteisesse sobitumist, sealjuures poleks ligi 30aastast eavahet nagu olnudki. Haydni oratooriumi „Loomine” bassiaariad kõlasid samas muusikalises mõttemallis. Kui Artur ja Villem Kapi Saaremaal kammerorkestriga kõlanud laule kuulis nüüd oreli saatel, siis jäi vaekauss küll Saaremaa poolele – vahest oleks rohkem sobinud klaverisaade. Ryhäneni lauldud Merikanto „Palve” ja „Kas mäletad veel seda koraali?” mõjusid oreli saatel omas elemendis, täites kiriku uskumatult mahuka ja mõtestatud sõnumiga.

Verdi looming paistab olevat mõlema bassi magusaim marjamaa: nii Fiesco („Simon Boccanegra”) Ryhänenilt kui Zaccaria („Nabucco”) Angerilt kõlasid ehtverdiliku kirega. Hea valik oli tehtud Philipi aaria jaotusega: Ryhäneni ealine kogemus passis vana kuninga üksilduse ja valu väljenduseks, Angeri nooruslik energia teise poole jõuliseks protestiks. Reekviemi bassiaaria sobis esinemispaika arvestades mõttepunktiks.

Piret Aidulo ilmestas kava, esitades Gaspard Corrette’i ainsa säilinud orelimissa ja üllatades Enn Vetemaa helitööga „In memoriam Andres Ehin”. Piia Paemurru tõestas, et kirikuski saab panna klaver kõlama selliselt, et näiteks Merikanto miniatuur „Improvisatsioon” jõudis kuulajani heas dünaamilises crescendo’s sugestiivselt ning ooperiaarite orkestripartii „imiteerimine“ sisaldas nii jõulisi juhtteemasid kui ka värvikaid karaktereid.

Jälginud kontserdi järel kuulajate vaimustunud ilmet, pean tõdema: milline õnn, et kaks maailmas ilma tegevat kunstnikku – üks omamaine, teine nii paljusid meie noori lauljaid üheksa aasta jooksul haljale oksale aidanud – leidsid endas soovi tulla ja teha kuulajaile selline kingitus, mis sai võimalikuks tänu ühe isiku sihikindlusele.

PS Kuna olen näinud Ain Angerist Kaido Kuusiku teostatud dokumentaalfilmi DVDd, kus leidub palju huvitavat kunstniku loodetavasti pika loometee alguse kohta, siis loodan, et see jõuab õige pea ka ETV ekraani kaudu laia vaatajaskonnani. Enne kui muu maailm juba järgmiste üllitistega ette jõuab!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming