Muusika mängib, lummus kaob?

Kontserdiaasta 2014

Aare Tool

Kontserdielus on oodata muutuste perioodi – sellest ennustusest midagi kulunumat polekski võimalik välja mõelda, sest muutuste ootuses ja kartuses on elatud alati. Ma ei pea sugugi silmas ainult „sihtasutustamisi” ja vahepeal lausa iganädalaseks saanud Hiiobi sõnumeid kultuurikollektiivide raskest saatusest terves maailmas. Suurte muutuste tõeline allikas on muusika kuulamise uus kontekst, mille tekkimisele on lähiminevikus kaasa aidanud tehnoloogia. Selline infokanal nagu YouTube tekitab seal ringi hiiliva mõttetuse tõttu ühest küljest tülgastust. Teisest küljest ei saa vaadata mööda faktist, et kodu­videote ja kõiksugu muu tühisuse kõrval on selle vahendusel kättesaadav muljetavaldav valik sümfoonilisi teoseid kuulsaimate orkestrite esituses, enamasti täiesti vastuvõetava helikvaliteediga. Selle asemel et kuulata Richard Straussi „Kangelaselu” Estonia kontserdisaalis, nagu olnuks tänavu tema 150. sünniaastapäeva tõttu igati asjakohane, võis nii mõnigi otsida välja Arturo Toscanini, Karl Böhmi või isegi autori enda juhatatud ettekande salvestise. Siiski, ei või teada, ehk täitusid mõned publikukohad saalis just tänu sellele, et YouTube’is hõlpsasti kättesaadavad salvestised olid tekitanud muusika vastu esmase huvi?

Alternatiive pole põhjust karta või põlata. Selle asemel mõelgem, kuidas tuua kontserdielus paremini esile ainuomast ja vahendamatut. Midagi pole vaja muuta lihtsalt asja ees, teist taga, ent ei tohiks ka liialt takerduda kivistunud stampidesse. Lõppevast aastast meenub üks klaveriõhtu Estonia kontserdisaalis, kus pianist oli terve kontserdi vältel projitseeritud suures plaanis ekraanile, nii et isegi tagareas võis publik olla tunnistajaks tema väljendusrikkale ilmele. See on tänaste tehniliste võimaluste juures üsnagi lihtne, kuid annab sündmusele hoopis teise värvingu, avab uue dimensiooni. Tõsi, paljud panevad neid võtteid pahaks, sest kerge on tekkima paralleel hiigelekraaniga mõnes teises muusikažanris viljeldavatel staadionikontsertidel. Kuid kas esineja nägemine labastab klaveriõhtut? Kui esitatakse soololaule, näiteks Hugo Wolfi „Itaalia lauluraamatut”, siis põimitakse mõnikord sinna lavastuse elemente. Kontserdielamus erineb niiviisi paljuski sellest, mida kogeksime ühele kohale naelutatud või sundpoosis klaverile nõjatuva vokalisti puhul. Kas lisandunud tähenduskiht labastab soololaulu? Huvitava ilme saab anda ka lihtsalt miljöö abil. Eesti muusika päevadel aprillis kõnetas mõni kontsert juba ainuüksi tänu eripärasele ümbruskonnale. Mozarti muusika esitamiseks ei ole Tallinnas ilmselt kohutavama akustikaga paika kui lennusadama angaar. Ometi mäletame elavalt just seda kontserti ja mitte mõnda teist. Selleks et leida kuulajaga parem kontakt, pole vaja korda saata midagi eriskummalist. Vahel piisab, kui interpreet ise või keegi teine teadja selgitab publikule suusõnaliselt ja sundimatult, mida ja miks mängitakse. Kui paljudel kontsertidel seda võimalust kasutatakse? Kas kontserdikorraldajad on ikka teinud kõik endast oleneva, et tuua kuulaja virtuaalkanalite juurest kontserdisaali?

Eelnevast võiks esmapilgul justkui välja lugeda, et YouTube’i ja muude võimaluste ajastul peab kontserdielu kas muutuma või vaikselt hääbuma. Meenub mitu sümfooniakontserti, kuhu huvilisi kogunes vaevalt poolsada, ja nii mõnigi nüüdismuusika ansambli etteaste, mille kuulajaid oli veidi üle kümne. Kuid on ka lohutavaid märke, et kontserdielu siiski ei ole kaotamas oma lummust, sest leidub küllalt neid, kes oskavad hinnata elava esituse ainukordset situatsiooni. Mõelgem näiteks septembrikuistele Pärdi päevadele. Publikuhuvi poolest küündisid eriliselt esile külalisesinejad: Lääne-Saksa Ringhäälingu SO aprillis ja Iisraeli Filharmoonikud septembris. Võib vaid kujutleda, milline tähendus oleks olnud mõne samaväärse tasemega orkestri visiidil aastakümneid tagasi! 2014. aastal peame aga kainelt tõdema, et külalised tulevad ja lähevad, kohalikud kollektiivid jäävad.

Meil on üks kaunis väljend, mis lausa kutsub imetlema eesti keele rikkust: muusika mängib. Selles lausungis puudub isik: muusikat mitte ei mängita, vaid muusika justkui mängiks ise. See lihtsalt kõlab. Niisamuti ei selgu sellest, kas keegi muusikat kuulab. Seega saab tõdemusest, et 2014. aastal „muusika mängis”, välja lugeda ühtaegu nii rõõmu kui ka valu. Kui muusika kättesaadavust hakatakse pidama enesestmõistetavaks, siis võib kergesti ununeda, milliseid vaimuressursse nõuab muusikute koolitamine ja milliseid tingimusi on tarvis, et muusikaelu saaks vabalt toimida. Muusika ei mängi kunagi niisama, vaid seda esitavad kindlad muusikud kindlates kontserdipaikades. Kontserdielu ei ole nagu kaubanduskeskuse eskalaator, mis käib hoolimata sellest, kas keegi seda vajab või mitte, ja kuhu iga soovija võib mis tahes suvalisel hetkel peale astuda, et tõusta endale meelepärasesse vaimukõrgusesse. Kultuuri eest tuleb teadlikult hoolt kanda, sest muidu võime ükskord ehmatusega märgata, et „muusika ei mängi”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming