Muusika, mis puudutab hinge

Kaur Garšnek

Festival “RAINBOWJAZZ” Tartus 5. – 7. X. Eelmisel nädalal toimus Vanemuise kontserdimajas juba kolmandat aastat rahvusvaheline jazzifestival “RainbowJazz”. Kui kolmapäeval võistlesid konkursi raames noored eesti muusikud, siis neljapäeval ja reedel võis peale kodumaiste esinejate kuulata ka mitmeid välisartiste. Seejuures oli iga festivalipäev oma nägu.

 

Pikk kolmapäev

 

Enesestki mõista – kui ligi 50 heliteosega astub järgemööda üles 17 + 1 ansamblit, siis ei maksa imestada, et üritus vältab üle viie tunni. Isegi kui muusika kõlab põhimõtteliselt non-stop, jättes kuulajaile puhkuseks vaid instrumentide seadistamiseks kuluva aja. Kuulajate read aga olid hõredad, kuna kohale tulid vaid need, kes leidsid kell neli õhtul aega minna kuulama noori seni tundmata tegijaid.

Nimelt seni, sest nii mitmelegi interpreedile ja kollektiivile ennustaksin vähemalt Eesti mastaabis küll laiemat kuulsust. Näiteks noortebänd Fusion Service, välja kuulutatud “parim ansambel”, kes tunnustuse märgina paluti lavale ka reedel, näitas end igati väärilisena mängima “vanade kalade” kõrval. Ent kolmapäeval oli ta vaid üks paljudest võimalikest “parimatest” – konkursi üldine tase osutus niisiis, küll mõnede kõikumistega, üpris kõrgeks. See näitab Eesti muusikahariduse kvaliteeti, sest enamik võistlejaid esindasid mõnda muusikakooli, peamiselt Viljandi kultuurikolledžit ja Tallinna G. Otsa nimelist muusikakooli, kuid mitte ainult.

Akadeemilisest taustast hoolimata ei kartnud noored eksperimenteerida ebatraditsiooniliste lähenemisviisidega, mistõttu õhtut läbis üllatusemoment (vahel ka miinusmärgiga) ning muusikaline ampluaa ulatus rahvamuusika töötlustest fusion’i ja avangardini. Päeva lõpetava üllatusena ja otsekui tõendusena kontserdi sundimatust õhkkonnast päädis üritus jam session’iga. Tore.

 

Kirju neljapäev

 

Teise festivalipäeva kirevus avaldus esmalt täiesti füüsilisel kujul, kui lava täitus saginal erkoranžide särkidega 10–16aastaste poiste ja tüdrukutega. Junior Bigband Leedust juhatas kontserdi sisse mõnevõrra lärmaka, kuid see-eest äärmiselt entusiastliku etteastega.

Vastukaaluks sellele paitasid kuulajate kõrvu Neeme Punderi säravad-sillerdavad flöödimeloodiad kvartetikoosseisus Barokk ja Bluus. Ettekandele toodi üks Claude Bollingi süit, mis balansseeris osavalt mõõduka svingi ja klassikalise muusika väljendusviiside vahel – algul kollaaži vormis, hiljem aga polüfoonilise läbipõimumise kaudu – ning kõlas erilise helguse ja selgusega tänu heakõlalisele, kuid huvitavale harmooniale ja läbipaistvale faktuurile. Ning muidugi tänu esitusele, mis oli tõeliselt elegantne ja mõjus värskendavalt – otsekui sõõm jahedat vett kesk suvist leitsakut.

Kontserdi teisel poolel astusid jällegi üles kaks ülimalt erinevat koosseisu: kammerliku kõla ja rahvalik-looduslähedase joonega eesti bänd 2 + 2 = 5 ning orkestraalse kõla ja kosmopoliitse hoiakuga vene a cappella bänd A ‘Capella ExpreSSS.

Esimene kujutas endast Tiit Pauluse ja kolme tema lähima õpilase projekti, kampsuni-mentaliteediga “perekond-ansamblit” Saaremaalt, kelle avalugu “Tootsi pulm” tekitas minus oma kohmaka kodukootud Paunvere-huumoriga isegi kerget piinlikkustunnet. Ent olles esialgsest tõrkest üle saanud, pääses maksvusele liigutavalt siiras ja ilus ettekanne ning minu südames laotus laiali midagi meeldivalt sooja – kusjuures täiesti ilmselt polnud ma ainus. Kvartett sai kindlasti tänuliku, kuid võib-olla ka muusika loomusest tulenevalt rahuliku vastuvõtu osaliseks.

Moskva sekstett A ‘Capella ExpreSSS oli aga tehtud hoopis teisest puust, või pigemini kristallist, kullast, sädelevatest litritest ning üldse kõigest edevast, uhkest ja lärmakast. See toretsev suurejoonelisus polnud ometi pelgalt fassaad: tegu oligi tõeliste oma ala proffidega, kes tulid siia eesmärgiga pakkuda rahvale n-ö kvaliteetmeelelahutust, meeldejäävat show’d. Seda nad taotlesid ja see neil ka õnnestus. Esitati hulgaliselt seadeid lööklauludele biitlite repertuaarist ja veel üht-teist, põhjana kandvad hip-hop’ilikud bassikäigud ja beat-box-rütmipõhjad. Kõige selle juurde kuulus viimistletud koreograafia ning etteaste osutus justkui vastuseks neile, kes küsivad, mismoodi saavutada muusikuna edu ja kuulsust. Niimoodi.

 

Rabav reede

 

Alles festivali viimasel päeval (7. X) oli Vanemuise kontserdimaja saalis esimest korda piisavalt inimesi tekitamaks toda ootusärevat suminat, mis raamina laeb lavalise esituse mingi adutava lisatähendusega, lahenemist ootava pingega. Kuid lahendus andis end tõesti oodata, sest kontserdi esimene pool sisustati teatava malbe viisakusega ülepoleeritud, läbi filtreeritud ja ärataltsutatud jazziga.

Ent teise poolaja algul loivas lavale üks kummaline jässakas mees, esmapilgul lavatööline või midagi selletaolist, lehvitas publikule, ütles inglise keeles tere ja istus pikema jututa klaveri taha. See oli Monty Alexander, Jamaica päritolu pianist, kelle kannul saabusid kohe ka tema trio ülejäänud liikmed. Seejärel kuuldud esituse kohta aga justkui polegi suurt midagi öelda. Näiteks võiks esimese reaktsioonina kõlada naiivne väide, et “Monty Alexander oskab ikka väga hästi klaverit mängida”, kuid selline nending osutuks totraks ja ebasündsaks – mitte vääruse, vaid tähenduse puudumise tõttu antud kontekstis. See oleks umbes nagu öelda Inimese Poja kohta: “Ennäe imet! Ta oskab kõndida!”, kui too parajasti jalutab mööda veepinda.

Kui püüda aga siiski toimunut tinglikul moelgi sõnades visandada, siis inimene Monty ei esinenud, ta lihtsalt oli laval enda loomulikus olekus – klaveriklahve sõrmitsedes, püsti seistes, kättpidi klaverimehhanismis, plaksutades, naerdes, aeg-ajalt spontaanselt möiratades ning muusikale pidevalt kaasa jorisedes. Nähtavasti seetõttu ei viitsinud ta ka ära kuulata lõppematuid ovatsioone ning paistis kuidagi äraolevana, kui publik trio jalgu trampides juba teist korda lavale tagasi nõudis.

Mis puutub aga kuuldusse, siis ei jää tõesti üle muud, kui väljenduda sellistes klišeedes nagu “RainbowJazzi” moto: “Muusika, mis puudutab su hinge”. Vaikus.