Muusika nõiatrumm ja kontraste täis maailm

Evi Arujärv

Rahvusvahelise Muusikanõukogu ülemaailmne muusikafoorum 26. IX – 1. X Tallinnas.        Septembri lõpul Tallinnas toimunud ülemaailmsel muusikafoorumil käsitleti muusika sotsiaalseid, poliitilisi ja tehnoloogilisi aspekte. Foorumil osales üle 200 külalise mitmest ilmajaost: muusikud, muusikaelu korraldajad, teadlased, õpetajad, muusikatööstuse esindajad jne. Üle kahe aasta toimuv suurüritus jõudis  esmakordselt Euroopasse: eelmised foorumid on olnud Los Angeleses (2005), Pekingis (2007) ja Tunises (2009). Foorum sai teoks Rahvusvahelise Muusikanõukogu (IMC), Euroopa Muusikanõukogu, Eesti Muusikanõukogu ja Eesti Muusikaja Teatriakadeemia koostöös ning kuulus Euroopa kultuuripealinna programmi. Konverentsi raames toimus arvukalt diskussioone, õpitubasid ja projektiesitlusi, aga ka IMC 34. peaassamblee ja Euroopa Muusikanõukogu  aastakoosolek. Kavas oli kultuuriprogramm, sh kontserdid eesti muusikaga. Viimane päev ühildus Eesti Muusikanõukogu auhinnatseremooniaga. Kõige muu kõrval oligi muusikafoorum teretulnud võimalus eesti kultuuri ja muusika tutvustamiseks. 

      

Suuniste valguses       

Rahvusvaheline Muusikanõukogu asutati 1949. aastal UNES CO initsiatiivil kui riigist sõltumatu nõuandev kogu. Sellesse kuulub regionaalseid, rahvuslikke ja erialaorganisatsioone 150 riigist. Sisuliselt on IMC ideoloogiline katusorganisatsioon, mis levitab kultuuridemokraatia,  humanismi ja rahvaste sõpruse põhimõtteid muusikavaldkonnas ja muusika kaudu. See peegeldus konverentsi retoorikas: muusikalise mitmekesisuse kaitse, muusika kui kultuuriline inimõigus, muusika kui sotsialiseeriv jõud jne – sõnavara, mis läbib ka Euroopa Liidu direktiive ja teiste ideoloogiliste (maailma) katusorganisatsioonide alusdokumente, nagu näiteks muusika jaoks üks olulisemaid, UNES CO „Kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse  ja edendamise konventsioon” (2005). Sellega on ühinenud ka Eesti ja on seega (koos arvukate eurodirektiividega) üks meie kultuuripoliitika suunanäitajaid.       

Tähelepanuväärselt on Euroopa ja maailmaorganisatsioonide dokumentidesse just viimase kümne aasta jooksul ilmunud kultuuriliste ja sotsiaalsete postulaatide kõrvale majanduslikud suunised, mille võtab kokku (hiljuti Euroopa Liidu kontekstis ka kohustusliku rakendusliku reeglistiku omandanud) loomemajanduse imperatiiv. Ootuspäraselt on loomemajandus tugevdanud ka kultuurilise integratsiooni suunist: killustatud turg ei ole  efektiivne. Kuidas massikäibele orienteeritud turuloogika ja erinevusi soosiv kultuuriline mitmekesisus praktikas kokku klapivad, on huvitav teema, mille arendusi kuulama ei juhtunud.     

Õiglane kultuur 

Foorumi avasõnad ütlesid kultuuriminister Rein Lang, IMC president Frans de Ruiter,  Euroopa ja Eesti muusikanõukogu juhid Timo Klemettinen ja Peep Lassmann ning teised tähtsad isikud. Konverentsi peateemaks oli „Muusika ja sotsiaalsed muutused”. Rohkesti oli paralleelseid üritusi, seetõttu jäi sõelale vaid osa tervikust. Ette öeldes oli eredaimateks konverentsimuljeks teada asi – riikide ja maailmajagude vahel valitsev sotsiaalsete ja kultuuriliste erinevuste kuristik. Kui vaestel arengumaadel on muusika elu loomulik osa, kollektiivse tundeväljenduse  vahend ja teispoolsusega suhtlemiseks mõeldud nõiatrumm, siis arenenud riikides on see märksa instrumentaalsem nähtus ehk rahateenimise ja sotsiaalse staatuse saavutamise vahend. Omaette teema on sõdadest lõhutud ühiskonnad: „väljast” tagant aidatud, sotsiaalseid traumasid leevendavad muusikaprojektid täidavad seal alati mingi „suurema plaani” vigade paranduse rolli. Konverentsi teine märkimisväärne allhoovus, mida eriti ei  sõnastatud, oli ideaalide ja pragmaatika kohati üsna vastuolulised suhted.       

Vestlusvooru „Õiglane kultuur. Muusika kui sotsiaalsete muutuste tööriist” avas soome teadlane, kultuuri- ja haridusministeeriumi ekspert Hannele Lehto, tutvustades õiglase kaubanduse mõistest inspireeritud õiglase kultuuri (Fair Culture) kontseptsiooni. Kuigi juba kaubandusterminoloogiaga põimunud, on põhimõtted üllad ja eetilised: õigus osa saada omakultuuri ja inimkonna kultuuriväärtustest;  muusikakultuuri kättesaadavus füüsilisel, kultuurilisel ja regionaalsel tasandil; kultuuri „pakkumise” (supply) mitmekesisus ja vastavus nõudlusele; võimalus osaleda kultuuri „pakkumises”, kultuurilises eneseväljenduses ja tähenduste loomises, sõltumata east, soost, tervislikust seisundist, keelest ja kultuurilisest taustast. Tõenäoliselt on õiglane kultuur ideaalvariandis võimalik vaid mõnes Põhjamaade ja Euroopa sotsiaalparadiisis.         

Kajastus ka teistsugune maailm: muusikahariduse projektid sõjast või revolutsioonidest lõhutud, sotsiaalsest allakäigust ja kuritegevusest vaevatud riikides. Kõnelejateks olid Reem Kassem (Egiptus), Ahmad Sarmast (Afganistan), ja Luisa M. Jorge Grullón (Dominikaani Vabariik). Jutuks tuli ka eesti asi: kooriliikumise tähendusest meie ajaloos rääkis Eesti Kooriühingu esimees Aarne Saluveer. Arutlusringis  „Muusika kui sotsiaalsete muutuste tööriist. Kavatsused on head – aga milline on tulemus?” kõneldi ka projektimajanduse spetsiifilisest murest, sellest, kuidas rahastajate nõudeid täites mõõta sotsiaalprojektide efektiivsust. Üks huvitavamaid esinejaid oli Lõuna-Aafrikast pärit Inglismaal tegutsev instrumentalist ja helilooja Eugene Skeef – musikaalsust tulvil isiksus, kes rääkis värvikalt oma tegevusest ning sünnipaiga muusikast ja ühiskonnast.       

Muusika vägivalla vastu       

Teise päeva peateema oli „Muusika ja arendustegevus” ja sealgi põimusid muusika ühiskondliku funktsiooni ja raha teema. Kõrgtaseme annetusvoorus (High-Level Donor Panel) kõneles teiste hulgas IMC juhatuse liige, noorteorganisatsiooni Jeunesses Musicales üks juhte  Blasko Smilevski, kes tutvustas noorteprojekte ja nende rahastamispõhimõtteid. Maailmapanga projektijuht Alberto Leyton tõi näite sihtotstarbelise kultuuriprogrammi kaudu toimuvast vägivalla ennetustööst El Salvadoris. Ka vestlusvooru „Kaasamine ja tõrjumine muusikavaldkonnas” fookuseks oli muusika sotsiaalprobleemide leevendajana, näideteks Filipiinidel, Puerto Ricos ja Hispaanias läbi viidud projektid. Autoriõiguse arutamisel tõid enim  elevust selle rakendamise absurdsed küljed ja taas litsentsitasu kättesaamise vaevad internetiajastul. Päeva lõputeemaks oli „Söuli agenda rakendamine muusikahariduses”, peaettekandjaks kanada professor Larry O’Farrell, kes UNES CO pearaportöörina andis (kohati üsna kriitilise) ülevaate selle 2010. aasta ülemaailmsel foorumil vastu võetud ja kunstiharidusele pühendatud suunisdokumendi elluviimisest. Ettekanne tekitas teatavat särinat: Lõuna-Aafrikas,  Zimbabwes ja Etioopias tegutsev muusikahariduse koostööorganisatsiooni CHIPAWO juht Robert Malcolm McLaren ei tahtnud kuidagi alahinnata kohalikke jõupingutusi Aafrika muusikahariduses.   

Ideaalide ja pragmaatika liit     

Kolmanda päeva teema oli „Uus tehnoloogia ja uued väljakutsed muusikahariduses”, kuid ka siin tuli esiplaanile majandus. Peaesineja oli Joe Lammond, 2001. aastast Ameerika muusikaettevõtete ühenduse NAMM (National Association of Music Merchants – Rahvuslik Muusikakaupmeeste Liit) president. 1901. aastal asutatud ja oma liikmete 17-miljardilise  kogukäibega NAMM hõlmab 9000 US A ja üle 100 välisriigi ettevõtet ning on edukalt kokku sulatanud muusika ideaalse ja pragmaatilise külje. Kümne aastaga on NAMM i sihtasutus investeerinud 80 miljonit dollarit igas vanuses inimeste muusikaharrastuse toetuseks. Toetades raha ja sõnaga muusikaharrastust kui inimlikku vajadust ja ühiskondlikku väärtust, ergutab NAMM „möödaminnes” ka muusikaäri. Eelmisel päeval esinenud NAMM i sihtasutuse  direktori Mary Luehrseni jutust selgus ka ameeriklaste suur teadlikkus: uuringute järgi hindavad nad muusika positiivset mõju igas vanuses inimeste akadeemilisele ja sotsiaalsele toimetulekule 80–90 protsendi vahemikus. Teema all „Komponeerimine ja esitamine – hägustunud piirid” tutvustati Eesti muusika- ja teatriakadeemia koordineeritud Euroopa muusikakõrgkoolide koostööprojekti CoPeCo (Contemporary Performance and Composition).  Selle teljeks oli nüüdismuusika esitamine, mille puhul sageli ühilduvad mitmed rollid: muusik võib olla komponeerija, esitaja ja mõnikord ka „instrumendi” ehitaja. Ettekande tegi projektijuht Marje Lohuaru. Tegevust projekti raames tutvustasid tšiili helilooja-interpreet Juan Parra Cancino ja Londonis kompositsiooni õppiv eestlanna Elo Masing. 

Äri või esteetika?   

Kolmanda konverentsipäeva üks viimastest paralleelsessioonidest kandis pealkirja „Muusikaeksport. Tehnoloogia – võimas ühtlustaja”. Sissejuhatuseks näidati külalistele eesti muusikat tutvustavat reklaamifilmi. Peaesineja oli Kevin Kleinmann, endine nimekate plaadifirmade turundusekspert, kes jagab teadmisi Sorbonne’i ja Helsingi ülikoolis ning nüüd ka  EM TA muusikaettevõtluse meistrikursuse raames. Kleinmanni põhitees on, et muusika on alati, alates instrumentide arengust ja lõpetades tänase digitaaltehnoloogiaga, olnud allutatud tehnoloogiale ja seepärast ei ole mõtet muutustega sõdida. Plaaditööstuse allakäigu ja internetipiraatluse olukorras tuleb leida uusi turunduse ja maksustamise võimalusi, näiteks kolmandaid huvitatud osapooli kaasates ja ristturundust rakendades.  Keskendudes turundusele, jätab Kleinmann tahtlikult ja teadlikult kõrvale selle, mis on tuhandeid aastaid olnud muusikakultuuri tuumaks: vahetu akustilise heli tekitamise ja kuulamise ilu, mõnu ja mõju inimesele. Tema vaadete kontekstis oleks ülim saavutus, kui mingi vahendusfirma suudaks elektroonilises vormis ja hulgi müüa mõne nimeka eesti helilooja loomingut. Aga kohe tekib ka probleeme: viisijupp telefonis peab vastama teatud standardile. Ja  teiselt poolt: elektrooniline vahendus hävitab kõlalise eripära. Koletuim on, kui muusikat müüakse „tükkidena”, lõhutakse teose tervikmaailm. Need on minu mõtted.     

Vestlusringis (kus teiste hulgas osales ka  Kleinmanni mõttekaaslane Roger Press – suurima internetimüügifirma classical.com asutaja) kaitses muusikat kui kõlakunsti ka ERSO direktor Kadri Tali. Ent – kõlalist teostust eriti väärtustava Arvo Pärdi muusika kõlabki juba panga ooteliinil. Kleinmannil võib õigus olla: lõpuks muudavad tehnoloogia ja raha(huvi) esteetikat ehk ettekujutust „kultuursest” kõlast niikuinii. Iseasi, mida me sellega võidame ja kaotame. 

Vastuseta küsimusi 

Peab ütlema, et värvikate isiksuste ja huvitava informatsiooni kõrval meenutas konverentsi keskne retoorika üsna palju rituaalset kõnet, millega püütakse kurja ära võita ja head esile manada. Sõnamaagia töötas, endalgi tekkis utoopilisi mõttevälgatusi: huvitav, mis juhtuks maakeral, kui näiteks kõigi maade muusikaärimehed  suudaksid saavutada kogu sõjanduses ringleva raha voolamise kultuuri, sh pillimängu ja muusikahariduse edendamisse … Idealistlikud sisendused ja projektipaatos tekitasid aga paratamatult ka küsimusi. Näiteks, kas turuloogika tõepoolest on kultuurilise mitmekesisuse soodustaja või hoopis nivelleerija? Kas projektimõtlemine saab asendada järjepidevat kultuuripoliitikat? Kas õiglasel kultuuril on šansse, kui poliitika soosib sotsiaalmajanduslikku  kihistumist? Jne. Selliseid liiga põhimõttelisi küsimusi konverentsil ei esitatud. Nii see juba kord on: kus on muusika, seal on aukohal rituaal ja maagia. Ideoloogiaga on samuti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming