Muusika on pigem teadus kui meelelahutus

Toomas Velmet

ERSO ning INDREK VAU (trompet) ja PEETER SARAPUU (fagott) Estonia kontserdisaalis NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel 17. X. Loo pealkirjas toodud mõttetera on öelnud saksa helilooja, dirigent, altist, pedagoog, teoreetik ja barokk- ning varajase muusika propageerija Paul Hindemith (1895–1963). Kahekümnenda sajandi klassikud, v.a eesti ja vene klassikud, on üliharvad külalised meie kontserdielus. Võib väga kindlalt pakkuda, et neid noodiriiuleid on aktiivselt külastanud aeg-ajalt Olari Elts – ja ongi kogu klientuur. Rõõmsa üllatuse valmistas Nikolai Aleksejev viimasel ERSO kontserdil, kus kava esimese poole täitis eelnimetatud XX sajandi üks suurmeestest lausa kahe teosega, s.t kõlas Hindemithi Kontsert trompetile, fagotile ja keelpilliorkestrile (1949) ning sümfoonia „Mathis der Mahler” (1934).

Nii mitmekülgne muusik kui Hindemith muidugi ei jõudnud pealkirjas öelduni sünnipäraselt, vaid ikkagi elu kokkuvõtval perioodil. Helilooja loominguline elu on ju tegelikult väga kirju, kui alustada sellistest teostest nagu „Gouda-Emmental Marsch”, või „Das atonale Cabaret”, või „Bobby’s Wahn-Step”, aga ka ooperid Oskar Kokoschka ja Franz Blei tekstidele – vastavalt „Mörder”, „Hoffnung der frauen” ja „Das Nusch-Nuschi”. Tema vokaalloomingust leiab nii jumalavallatust kui -kartlikkust ja helilooja kammermuusika sahtel on lausa põhjatu. Mida üksinda maksavad Hindemithi duosonaadid kõigile orkestripillidele, k.a kontrabass ja tuuba ning harf ja inglissarv jne! Mida me teame autori keelpillikvartettidest (neid on seitse) või millal viimati kuulsime kas või ühte tema seitsmest „Kammermuusikast” või Orelikontserti orkestriga?

Hindemithi loomevaramu on põhjatu, seal tasub usinasti kaevata, et lõpuks taibata, mis see muusika siis ikka on – kas kunst, teadus või meelelahutus või veel midagi, mis ei mahu mainitud raamide vahele. Tõsi on see, et Hindemithi muusika omandamine ja kvaliteetne esitamine pole just kerge ülesanne. Kõrgetasemelise instrumentalistina teadis Hindemith, mis see maksab, ja on kommenteerinud asja nii: „Oh te, õnnetud moosekandid, sunnitöölisteks tuleks teid nimetada”. Küllap on see mõte nii mõnelegi kolleegidest pähe tulnud, kes lähemalt tutvunud Hindemithi teostega.

ERSO keelpillid ja solistid Indrek Vau ja Peeter Sarapuu olid sedavõrd üle autori tekstist, et tundsid end küllap siiski pigem vabakäiguvangidena kui sunnitöölistena. Peab küll nentima, et tõeliselt käima veeti Kontsert trompetile, fagotile ja orkestrile teisest osast, see-eest teose puänt ehk ca kaheminutine finaal Vivace tuli kordamisele, et nali tõeliselt pärale jõuaks – ja jõudiski! Ikka ja jälle küsin, kui kuulen Indrek Vau trompetimängu, milles on laia joont, kuid, mis eriti oluline, laia tämbriskaalat, et millal siis tuleb kuuldavale Skrjabin, s.t „Le Poeme de l’extase” ERSO esituses. Hindemithi esitus oli igatahes tõdemus, et ERSO solistide näol on tegemist parimaga, mis meil välja panna on, ja see tasub kuulamist.

Sümfoonia „Mathis der Mahler” (1934) on teos tõsisemat laadi hoopis ja siingi tuleb tunnistada, et esimene osa „Ruhig bewegt. Engelkontzert” oligi ingellikult igav ning sisu hakkas teosest koitma alles teisest osast, s.t „Haudapanekust” ning vägeva sissejuhatuse järel (Sehr langsam) oli finaal, eriti keelpillide puhul, teose vääriline. „Mathis der Mahler” on katsumus kõigile sümfooniaorkestri artistidele ja ERSO Aleksejeviga väljus „taplusest” võitjana.

Kontserdi teine pool kuulus vene elusale klassikule Rodion Štšedrinile (1932) ja ega’s muud kui „Carmen-süit”, kus tegevuses keelpillid ja löökpillid. Vabandust, et unustasin – teosel on ju ka kaasautor Georges Bizet’ näol. Kas see helitöö on Hindemithi hinnangu järgi teadus või meelelahutus, ei oska ma nõu anda, aga et Štšedrini nimetatud oopus Hindemithi teoste tekitatud pinged tõesti lahendas, siis oli see kavas paariliseks parim variant. „Carmen-süit” on kindlasti see Štšedrini teos, mida ka Eestis on ilmselt kõige rohkem kuuldud ning seejuures ka nähtud, kuid  ikka on selles ainet üllatada ning „ah, seda on palju kuuldud” mõtet ei tekkinud kohe kuidagi. ERSO keelpillid on täna valmis kõike mängima ja eriliselt tasub toonitada nende kõlalist mahlakust, kuid orelialune patarei suutis aeg-ajalt nad siiski vaat et seljatada.

Kas see oli dirigendi kontseptsioon? On alust arvata, et mitte. Aga mis siis? Ütleme nii, et too suurepärane teos laitmatut esitust ei pälvinud, seepärast arvestan õhtu õnnestumiste poolele Mathise haudapaneku ja Antoniuse kiusatused. Sellest aga ei saa sugugi järeldada, et ülejäänu oleks kuidagi ebaõnnestunud – pigem ütlen, mõnevõrra liiga harilikud või igapäevased. See sobib iseloomustuseks ehk rohkemgi.

Meenub, et olid ajad, kui auto ei käivitunud ja põhjuseks öeldi, et sädet ei ole. Ehk on vaja nüüd akut laadida, sest ERSO mäng väärib küünlaid.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming