Muusika­sõltlase pühadepihtimus

Virve Normet

 

Sarjas “Kirikupühad Maarjamaal”: kammerkoor VOCES MUSICALES, CORELLI BAROKKORKESTER ning solistid RISTO JOOSTI dirigeerimisel Tallinna Metodisti kirikus 29. XII.

2006. aasta lõpust võtan kaasa kolm suuremat muusikaelamust: tšellist Yo-Yo Ma mängimas Johannes Brahmsi muusikat ja Mozarti teemade improvisatsioonid Interneti-kontsertidest ning viimase, värske muljena J. S. Bachi Magnificat kammerkoori Voces Musicales 29. detsembri kontserdilt Metodisti kirikus. Kirik oli rahvast puupüsti täis, silmatorkavalt palju oli noori. Ja noor näeb välja ka ligi 30-liikmeline koor. Corelli Barokkorkestris mängib (nagu lisajõududega projektkollektiivides ikka) meie kutseliste pillimeeste eliit.

Alanud kontserdi avasõnad harmooniast, armastusest, avatusest ja vaimsete väärtuste hindamatust tähtsusest meie kõikide jaoks ütles sarja “Kirikupühad Maarjamaal” patroon EELK peapiiskop Andres Põder.

Kontserdi esimene pool, kus esitati Bachi kaks motetti (“Früchte dich, nicht, ich bin bei dir” BWV 228 ja “Singet dem Herrn ein neues Lied” BWV 225) ning nende vahele Orkestrisüit nr 3 B-duur BWV 1068, ei vastanud just päriselt ootusele. Motetid tundusid väheke rabedad ja närvilised, polüfoonilised liinid ja palju kiiret liikumist tekitasid isegi alateadliku soovi – laulnuks nad ometi tsipa aeglasemalt, tuleks see kõik paremini välja… Ettekujutuse koori tegelikust kõlailust andsid aga aeglased osad, lõpufraasid ja -akordid. Ka orkestrisüidi kiireid osi oleks tahtnud kuulda pisut rahulikumates tempodes.

Kontserdi esimese poole kaunimaid hetki oli orkestrisüidi aaria. Bachi aariad on kuidagi ebaisikulised, mis asetab selle muusika kõrgemale inimese isiklikust tundesfäärist. Kõige kaunima meloodiate polüfoonilise liikumise all vääramatult sammuv bass rõhutaks nagu omakorda, et meiegi sammud Igaviku ja Ilu teedel on ülevamad, kui need igapäevased.

Risto Joosti tunnetus on Bachi muusikale sobivalt väga täpne ja sentimendivaba, ei mingit ilutsemist ega emotsioonide mängu. Ning, kummaline küll, see tekitab (ehk ka mängijates?) erilise vabanemistunde, andes igale inimesele võimaluse täita see muusika omaenese isiksuse rikkusega.

Need sõnad kehtivad täiel määral kogu kontserdi teise poole kohta. Magnificat D-duur oli võimas ning ilus ja vaheldusrikas, rõõmsaid üllatusi tulvil. Esiteks on Bach ise selles muusikas lausa fantastiliselt ideerikas. Ja millise rõõmuga see kõik ette kanti! Noorte solistide rida, nii üksikult kui ansamblites, oli ülimalt nauditav.

Kaks sopranit Kädy Plaas ja Hele-Mall Leego on erineva värvivarjundiga hääled, Risto Joosti “inglihäälne” kontratenor on jälle kolmanda värviga. Lisaks samuti suurepärase ja kauni häälematerjaliga ning hea vokaaltehnikaga Raul Mikson (tenor) ja Priit Volmer (bass). Koorile ei tahaks siin samuti midagi ette heita. Kui üldse subjektiivselt midagi veel soovida, siis tõesti seda, et kõik Bachi muusika kiired osad võiksid olla esitatud pisut mõõdukamas tempos. Muidu kipub palju ilu kaduma, niihästi esitajate poolelt kui kuulaja ärakuulmisvõime ja omaksvõtmise aspektist. Ka võiks dirigent trompeteid veidi ohjeldada, nad kipuvad keelpillide üle liigselt domineerima.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming