Muusika-terapeudid Kaljuste ja ERSO

Anneli Remme

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Piret Aidulo (orel) ning solistid Kädy Plaas, Helen Lokuta, Toomas Tohert ja Uku Joller Tõnu Kaljuste dirigeerimisel 27. VIII Eesti Metodisti kirikus, kavas Beethoveni Sümfoonia nr 6 F-duur ja Haydni ?Nikolause missa? G-duur. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri suvelõpu-kontsert Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga oli tõhus muusikateraapia. Vahel võib küll pärast väsitavat ja hulganisti närvirakke hävitanud tööpäeva emotsioonide väljaelamiseks sobida eriti dramaatiline ja agressiivne muusika, aga enamik meie hulgast paistab siiski eelistavat ?ilusaid, rahulikke, sooje ja paitavaid? helisid. Beethoveni Kuues sümfoonia ja Haydni ?Nikolause missa? olid selles mõttes ideaalne muusikateraapia, eriti veel seepärast, et esitus ? eelkõige Beethoven ERSO-lt ? oli enamuses tõesti hea. Kui ujumisoskuseta inimese kohta öeldakse ?ujub vene kirvest?, siis selle kontserdi kohta kasutaksin väga positiivse tagamõttega väljendit ?viini kirves?. Suurem osa kahe viini klassiku kõlanud muusikast oli selline, mille sees oli hea lasta endal emotsionaalselt ?ujuda?, lubada end kaasa kanda põhjavajumise hirmuta.

Minule oli kõige positiivsem osa õhtust Beethoveni sümfoonia esimene osa, see tundus nii ?õige? tundega ja targalt juhitud. Oli plaadilikult lihvitud kvaliteeti, lugu voolas kuulajat hellitava nõtkusega ja kogu asja kandis psühholoogias palju käsitletud nähtuse ?emotsionaalne intelligentsus? muusika-alane erivorm. Ilusa värviga ja professionaalselt mängitud soolosid kuulis rõõmustavalt palju kogu teose jooksul.

Beethoveni Kuues tervikuna on mulle alati tundunud natuke igav ja ühetooniline ? eks selles mängi oma osa rumal lastemuusikakooli ajal kujunenud harjumus, et kui juba Beethoven, siis peaks ühemõtteline dramatism ja traagika taevast põrguni ulatuma ja psüühika läbi raputama. Justkui nii, nagu heliloojal polekski õigust emotsionaalse vahelduse ja teistsuguse eneseväljenduse otsimisele. Kuuendat tuleb ?peenikeselt? kuulata ja jälgida, kuidas dirigent ja orkester sellest soojatoonilisest voost (ühe kõuekärgatuse-erandiga) vääriskive otsivad. Oli otsitud ja ka palju leitud.

Haydni ?Nikolause missa? esituse ajal oli kuulda, et ERSO on oma põhiteo juba ära teinud ega tunne end enam laval peategelasena. Lohakust hakkas sisse imbuma. Teos ise on vist kõige lõbusam missa, mida olen kuulnud. Võtame näiteks Credo ? selline rõõmus hoogne algus, et lihtne on kujutleda, millise kergusega võiks teksti ?usun ainsasse jumalasse? asendada näiteks ülestunnistusega ?magus koorega kohv teeb mu tuju nii heaks?. Palun andeks neilt, kellele eelmine lause tundub pühaduseteotusena.

Missa ettekandes laulsid soolosid ja ansambleid sopran Kädy Plaas, metsosopran Helen Lokuta, tenor Toomas Tohert ja bariton Uku Joller. Kaua on EFK osalusel toimunud ettekannetel sopranisoolo ?õigused? kuulunud Kaia Urbile, vist on jõudnud kätte aeg anda ka uutele tulijatele võimalus proovida. Usun, et alles muusikaakadeemias õppivat Kädy Plaasi ootab ees heade tööde rohke tulevik. Tema hääle tämbrile mõeldes arvan, et ta on potentsiaalne külmavärinate seljale tekitaja. Mis aga sel kontserdil kõrva hakkas, olid käärid solistide erineva esinemisstaa?i vahel, kõrvuti palju koolitatud ja alles lendama hakkavad hääled. Ilus oli see kontsert ikkagi ja taas leidis kinnitust, et Tõnu Kaljuste on üks eesti rahva kultuurihuvilisema osa ?hinge leivaisadest?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming