Muusikalavastus, täis nähtavaid ja nähtamatuid niidistikke

Kristel Pappel

Sõna „kunst“ osutab millegi oskamisele, oskuslikule ümberkäimisele ideemaailmaga, oskusele nähtamatut nähtavaks teha, jättes ometi varjatuks tuhanded saladused. Kriitikakunst haarab topeltmaailmade järele: kunstniku ideed ja kriitiku ideed, nende ühisosa ja põrkumine. Ja – eriti teatris, muusikas, aga mujalgi – kunsti füüsiline vastuvõtt, vastuvõtja keha rõõmud ja kannatused.

Muusikateatris oleneb kriitiku kunst kõigepealt oskusest lugeda ja kuulata etendust. Lugeda mitte ainult seda, mida vaatajale näha pakutakse, vaid ka seda, mis on nähtamatu või puudub. Kuidas on laulja ennast ette valmistanud? Mil määral on lavastaja teinud oma idee loetavaks laulja kaudu, milliste vahenditega? On lavastaja vaevunud ooperisse süvenema, on ta üldse ooperilavastamist kunstina (s.t ka oskusena) võtnud? Tenor Rolando Villazón tõi oma neljanda lavastajatööna publiku ette Puccini „Pääsukese“ (Berliin, Deutsche Oper). Püüdlikus ja kohati vigurdavas lavastuses jõuti tundetõeluseni teose lõpul kahe peategelase lahkumisstseenis – Villazón oli osanud lauljate kaudu anda sellele sisemise dünaamika. Või Hindemithi „Pikk jõulueine“ Estonias, kus Arne Mikk oli haakinud osatäitjad elavasse ansamblisse. Samas teatris oleks Händeli „Rinaldo“ lavastajalt (William Relton) oodanud mõnes stseenis küll võimsamat fantaasiat, ent lauljate karakteritäpsus ja mõtestatud tegevus laval lasid aimata lavastaja kindlat näitejuhtimiskunsti. Vastupidi oli aga nimeka Michael Thalheimeri lavastatud Weberi „Nõid­kütiga“ (Berliini Riigiooper), mis oli minu senise elu lühim: mitte ainult kõnedialoogid, vaid ka vaheajad olid ära jäetud, lauljad toodud eeslavale ja sedapuhku ainult (õnneks oivalisest) laulukunstist etendus toituski.

Muusikateatrilavastus on niisiis täis nähtavaid ja nähtamatuid niidistikke, mille olemasolu endale teadvustame ja (mitte)toimimist argumentidena kasutame. Aga lisaks sellele on veel silmapiirid: kui kaugele ulatub meie vaateväli enne kokkusulamispunkti teispoolse, s.t teose- või tõlgenduspoolse silmapiiriga? Muusikateater on paratamatult rahvusvahelises kunstipildis ja kunstiringluses ning kas ongi välisautorite teoseis meiega otseselt seotud lokaalset teemat tingimata mõtet otsida, või kui, siis pigem ideelisel kui olustikulisel tasandil. (Juba ligi 20 aastat tagasi tõi Ülo Vilimaa Vanemuises Gounod’ „Fausti“ tegevuse osaliselt ülikoolilinna Tartusse.) Meie silmapiiri peaks aga mahtuma ka vaade minevikku. Muusikalised struktuurid on vähemalt XVIII sajandist peale määranud ooperi vormi (koos omaaegse teatripraktikaga) ja mõjutavad lavastajakunsti tänini. Seetõttu on ka ideede ränd muusikateatris üldjuhul aeglasem ja hüplikum kui sõnateatris. Eriti praegu näib üheaegselt voolavat mitu suunda omaette tempos. Mis on uus, mis on ennast ammendanud – kas 1960ndate psühholoogilise lavastajateatri edasiarendamine või 1980ndatel ilmunud dekonstruktiivne, mängulise visuaaliaga suund, 1990ndate valgeseinaline geomeetriliste kujunditega minimalism (tegelikult inspireeritud Bauhausi-aegseist otsinguist) või XXI sajandi alguse historitsistlikud tsitaadid varasematest kuulsatest lavastustest? Kriitiku kunst siin on ennast positsioneerida mineviku ja oleviku vaateväljal, kohalikus ja rahvusvahelises plaanis – muusikateatri puhul palju enam kui sõnateatrit käsitledes.

Rääkimata sellest, mida kriitik etendusel kuulab: dirigentide isikupära, nende suhtlemine orkestriga ja orkestrilt esile manatud kõla, olgu dirigendiks Pähn või Mustonen, Joost või Mägi, Poska või Barenboim. Tempode subjektiivsest sobilikkusest tähtsam on tajuda lähenemisviisi ja dirigendi kui muusikalise lavastaja kontseptsiooni. Lauljatest kui etenduse sõlmpunktidest juba oli juttu, meenutagem kas või Jassi Zahharovi kehastatud Paavali Lempeliust „Reigi õpetajas“.

Muusikateater on kallis ettevõtmine, oopereid (või operette, muusikale) tellitakse tänapäeval ettevaatlikult. Vaid vähestes teatrites püütakse igal hooajal üks uuem teos lavale tuua ja veel harvemates igaks hooajaks uus teos tellida. Eesti oopereid on saatnud viimasel ajal suur publikuhuvi (Tubina „Reigi õpetaja“ ja Aintsi „Rehepapp“ Vanemuises, Kõrvitsa „Liblikas“ Estonias), mõnigi külastaja on toonud positiivselt esile keele küsimuse – kuulata ooperit eesti keeles annab hoopis terviklikuma elamuse. Kriitikakunst hõlmab ka seda, kuidas neist teoseist kõnelda.

Kriitiku kunstivahendid ja -mõõdud on tema vaateväli ja silmapiir, vastuvõtuvalmidus ja arutlemine argumentidega. Edasine oleneb sellest, kui eelarvamusvabalt suhtub kriitik kunsti ja kunstnikusse ning kumb osutub talle valikuid tehes olulisemaks. Mul ei lähe meelest film, kus karjääri lõpule jõudnud näitleja mõrvab järjest oma arvustajad, laenates rafineeritud tapmismeetodid Shakespeare’ilt. Viimane potentsiaalne ohver, keda ootab silmade väljatorkamine, ei tagane siiski oma seisukohtadest. Ta kaitseb veendunult oma kriitikakunsti – ja jääb ellu. Avaras kunstiõhkkonnas on ju ruumi eri vaateväljadele, loodetavasti ohutult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming