Muusikalilaulja kui kaskadöör

Heili Vaus-Tamm

?West Side Story? lavastuse tempo jõudis hüsteeria piirimaile.

Leonard Bernsteini muusikal ?WEST SIDE STORY?. Lavastaja Ain Mäeots, dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Riina Degtjarenko. Osades Hanna-Liina Võsa, Koit Toome, Jaanika Sillamaa, Riho Kütsar, Ao Peep, Jaan Willem Sibul, Tõnu Kattai jt. Esietendus 18. II Vanemuise teatris.

?West Side Story? on niivõrd isemängiva sü?eega lugu, et seda on kerge talutavalt ja raske erakordselt teha. Seekordne lavastus eristub teistest mitte rabava kontseptuaalsuse, vaid eredate lavastusvõtete ja valgusre?ii poolest. On sellisena meeldejääv ning stiilne.

Et lavastaja Ain Mäeots oskab ruumi kasutada, näitasid juba Elva lauluväljakul suviti tehtud ?Straussi kuningriigi? kontserdid. ?West Side?i? parimad stseenid olidki üles ehitatud ruumi, valguse (Palle Palme Rootsist) ja äärmuslike tegevusrütmide kasutamisele.

Esimesena mõjus Maria ja Tony kohtumise stseen mingil peol, kus teineteist kohkumusega märkavad noored liikusid kiirustades pro?ektorisõõris metallkarkasside eri tasanditel, peomelu allpool lavapinnal vajus pimedusse ja aegluubis õõtsumisse.

Saali kanduv oli rõdustseen: noored publiku kohal kitsukesel rõdul, Maria närviliselt vastamas hispaaniakeelsetele (!) kamandamistele, saali teisest otsast paugub pimeduses uks ja kostab hispaaniakeelset sõimu. Ja publik selle keskel. Kogu stseen pimedas, vaid noored valgussõõris. Rütmidest vaheldumas lembesõnade laulmine ja latiinode käratsemine.

 

XX sajandi Romeo ja Julia

 

Rõdustseen on üks otsesemaid laene ?West Side Story? aluseks olevast Romeo ja Julia loost. Verona vaenulikud klannid on muutunud New Yorgi kohalike ja latiinode ärplevateks noortekampadeks. Maria nüüdisaegse Juliana on puertoriikolaste kambapealiku õde ja Tony kui Romeo XX sajandi variant põhja-ameeriklaste liidri sõber. Muu tegevuskäik kulgeb paralleelselt vana eeskujuga, vürtsitatult NYC noorte sotsiaalprobleemse lapsepõlve ja vägikaikaveoga politseiga. Nii on sündinud muusikalimaailma vaieldamatult kandvamaid sü?eesid.

Lavastuse üldrütm oli karmilt kiire ja hüsteeria piirimail ? meeletu väline rabelemine ja sisemine pinge. Teise hiljuti lavastunud ameerika noortemuusikali ?Grease?i? põhiväärtus oli lõikav slängitekst ja TPÜ tantsutudengite lavastusest eraldi esile kippuv üliprofessionaalne tants. Siinsed tantsunumbrid eraldi ei kandnud (kuigi Jüri Naela tuntud headuses koreograafias), aga seda väärtuslikum oli neis väljenduv pidev ohutunne ja katastroofi eelaimdus. Kahtlemata raskendab selline füüsiline rabelemine laulmist, sest Bernsteini meloodiad eeldavad pikka rahulikku hingamist. Nii kostiski Maria avalaul rõdustseenis ehmatavalt kiledalt, Tony (Koit Toome) hääl jälle jäi tuhmiks. Hiljem Hanna-Liina Võsa end küll kogus ning järgmised väljaastumised kostsid juba kandva vokaaliga.

Loo lõpus sai ka puertoriikolanna Anita osast läbi rabelenud Jaanika Sillamaa korra endaväärilist häält teha. Lausa lauljavõimete ja ka ohtlikult häälekahjustuse piiril oli oma venna tapmisest teada saanud Mariale pandud ülesanne, hüsteeriliselt moondunud häälega karjumine ?Chino, miks sa valetad?? ja siis hapras piano?s läbi pisarate laulmine. Muusikalilaulja on ikka üks kaskadöör küll: temast lausa peab viimase välja pigistama, ja halastamatult. Ning Mäeots seda ka teeb. Tema prioriteet tundus olevat osatäitjad iga hinna eest meeletult tegutsema, mitte aga laulma panna. Nii läheb, kui lauljad draamalavastaja kätte anda. Kuigi siin on tegemist väikese mööndusega: muusikalilauljad peavad suutma ka pea peal laulda, nad peavad selleks vähemalt valmis olema.

 

Mäeots kui lavafüürer

 

Lavastaja kätt oli tunda kogu aega ja kõikjal. Lavastus oli raudselt ohjes ja pöörles maksimumkiirusel. Kõik vähegi eristuvad osatäitmised olid tõesti head. Koit Toome väheke leebest olemisest on kasvanud sisemist pinget kandev näitleja. Nüüd peaks talle veel ühe koorma kanda andma: ta peaks oma häält nii palju koolitama ja arendama, et temast tõeliselt kandva vokaaliga muusikalilaulja saaks. Puhtmuusikalisi võimeid, mis tähelennuks tingimata vajalikud, tal ju vaieldamatult on. Liigutava rolliga sai hakkama newyorklaste kamba poisstüdruk Keha, kelle puhul kavalehel isegi ei vaevutud ära märkida, oli ta seekord Katrin Pärn või Siiri Koodres.

Ainus nõrk koht lavastuses oli muusikali tipphetk ?Somewhere? (?There?s a place for us?), mis ei mõjunud tiibadega naispolitseiniku ülestõstmise tõttu mitte ülevalt, vaid kahjuks koomiliselt. Muusikas ja tekstis siin irooniat pole, on vaid hingematvalt siiras tunne, et kuskil on koht, kus kurjusel pole võimu. Seda häbenema ja naljaks keerama poleks küll pidanud. Karmen Puis laulis osa kenasti, aga mitte ka üle muusikali tõusvas esituses. Samas võimalus tal selleks ju oli: vaba ja lavarabelemisest häirimata hääl ning ere muusikaline materjal. Võrdluseks meenub 1993. aasta Linnahalli lavastus, kus Helgi Sallo üksi tühjal laval lauldud ?Somewhere? üle kümne aasta meeles heliseb.

Kiita tahaks veel video (Esko Rips) ja lava ühtesulamist, kus politseiauto ilmumine filmist lavale oli virtuoosne nii tehnika kui idee tasandil. Sissejuhatuses ehmatavalt (osalt taotluslikultki) kriipiv orkester tõusis muusikali käigus aina enam oma ülesannete kõrgusele. Sisendusjõuliselt väljendus see aga armastajapaari duetilt kontsertmeister Kristel Eeroja viiuli kätte läinud märksa kindlamas, kandvamas ja sugestiivsemas soolos.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming