Muusikaline segadus Maria teatris

Toomas Kuter

  PETERBURI MARIA TEATER koostöös Pariisi Théâtre du Châtelet’ga: GIOACCHINO ROSSINI ooper ühes vaatuses “Reis Reimsi ehk Kuldse Liilia võõrastemaja”. Dirigent TUGAN SOHIJEV, lavastaja ALAIN MARATRAT, osades Anastassia Kalagina, Daniil Štoda, Irma Gigolašvili, Larissa Judina, Dmitri Voropajev, Jelena Tsvetkova, Vadim Kravets, Vladislav Uspenski jt Peterburis 1. X.

 

Rossini koomiline, kuid kokkuvõttes harmooniale, ilule ja mõistmisele pühendatud ooper “Reis Reimsi” esietendus 1825. aasta 19. juunil Pariisi Théâtre Italienis. Lavateoses eneses on Rossini muusikale omaselt hulgaliselt kauneid meloodiad, nautimisväärseid koloratuure ning sisulises mõttes loomulikult ka palju segadust.

 

Kõik tekitavad segadust

 

Tegevus ning suured emotsioonid pulbitsevad Kuldse Liilia võõrastemajas, kuhu on saabumas palju tähtsaid persoone üle Euroopa, et jätkata ühiselt sõitu Reimsi, Prantsuse kuninga Karl X kroonimispidustustele.

Majateenija don Prudenzio (Juri Vorobjev), kes on maskeerunud doktoriks, kaebab, et külaliste tervislik seisund ei luba neil ette võtta sedavõrd väsitavat sõitu. Lõpuks lubab ta kõigil siiski reisile minna, nõudes aga, et tema ettepanekuid kuulataks ja nendega arvestataks.

Hotelli perenaine, madame Cortese ei saa paraku kaasa sõita, sestap õpetab ta teenritele, kellega millest rääkida, et Kuldse Liilia külalislahkusest saaks teada terve Euroopa. Krahvinna de Folleville’iga tuleb rääkida ilusatest riietest, kavaler Belfiorega kaunitest daamidest, krahv Libenskofiga impeeriumi võimsusest.

Esimene reisile saabuv külaline on Pariisi moekas kaunitar krahvinna de Folleville, kellele aga teener teatab, et tema tõld on ümber läinud ning kõik krahvinna kaunid rõivad määrdunud. Kaunitar minestab, sest ilma ilusate riieteta pole elul tema jaoks mõtet.

 

Gergijeva hea kool

 

Maria teatri “Reims Reimsi” on lavale toodud Larissa Gergijeva poolt juhitava Maria teatri noorte solistide akadeemia baasil. Trupi moodustavad noored, perspektiivikad ja väga hea vokaalkooliga lauljad, kelle puhul on tunda Gergijevale ja tema meeskonnale iseloomulikku töö tulemuslikkust.

Noor ansambel mõjus üldkokkuvõttes hästi nii vokaalses kui lavastuslikus mõttes. Puudus ooperi rutiin ning laval oli loomulikkust ning musitseerimislusti.

Esmajärjekorras tuleb esile tõsta hotelliomaniku madame Cortese rollis esinenud Anastassia Kalaginat ja krahv Libenskofi laulnud Daniil Štodat. Kalagina koloratuurid ja fraas olid loomulikud, lihtsad, nauditavad. Tema esituse tegi meeldivaks kaunis tämber ja pingevaba laulmine. Just Kalagina oli selle etenduse parim bel canto valdaja, kelle jaoks puudusid koloratuursed raskused ning kes ka ise nautis laval kordasaadetavat.

Noore tenori Daniil Štoda nimi pole maailma muusikakeskustes tundmatu. Ta on esinenud paljudel Euroopa lavadel ja ka Ameerika Ühendriikides. Reisiseltskonnas oli Štoda kanda Vene krahvi Libenskofi roll, millega ta võluva sarmi ning laitmatu vokaaliga hakkama sai. Štoda puhul oli eriti nautimisväärne ülemine register.

Krahvinna Folleville’il aitab varjumaailmast naasta toatüdruk Modestina, kes teatab, et avarii on edukalt üle elanud üks moodne kübar. Folleville’i rõõmul pole piire ning ilu ja usk on selleks korraks maailma taas päästnud.

Ilmuvad uued reisilised, antikvaar don Profondo, hispaanlane don Alvaro ja noor poola lesk, markiis Melibea. Viimased kaks naudivad parasjagu teineteise seltskonda, kui armukadedushoos Libenskof, kes on Melibani armunud ja teda oma pruudiks peab, tahab don Alvaro duellile kutsuda. Olukorra lahendab Rooma poetessi Corinna saabumine. Oma monoloogis rahustab ta kõiki, kutsudes neid leppimisele ja harmooniale. Corinnasse on salaja armunud inglise lord Sidney, kes aga häbeneb daamile oma tundeid tunnistada.

Irma Gigolašvili oli esinduslik Corinna, vokaalses plaanis tugev ning oma sentimentaalsetes monoloogides veenev. Lisaks tulid temaga seonduvalt esile huvitavad, isikupärased ja absurdilähedased kostüümid (kostüümikunstnik Mireille Dessinnqy). Need olid värvikad ja vaatamist väärt, sealjuures ka sedavõrd naljakad, et tekitasid pingevaba ning hea tunde. Corinna saabus kui primadonna teiselt planeedilt, riides ja samal ajal rüütu, ilmudes äkki otsekui põranda alt, publiku hulgast.

Alain Maratrat’ lavastuse teeb põnevaks tegevuse toomine publiku sekka. Maria teatri lava on orkestriaugu ja esimeste ridade arvelt märkimisväärselt pikendatud, valgetes kostüümides orkester on mängima paigutatud lava sügavusse, mis annab vaatajale mõnusa võimaluse ooperi tegevusest sõna otseses mõttes osa võtta ning ennastimetleva seltskonna reisiplaanidesse sulanduda.

Süžee tervikuna ja tegevust saatvad segadused arenevad mitmel tasapinnal: kummaliste torne meenutavate moodustiste otsas, lava kõrval loožides ning kõikjal publiku hulgas ja rõdul. Kroonimispidustustele sõitvate isiksuste plejaad on Maria teatri täielikult vallutanud. Oma osa selles jandis on etenduse kunstnikul Pierre Alain Bertolal ja valguskunstnikul Pascal Mérat’l.

Ka vokalistid laulavad kõikvõimalikes poosides ja paikades, kord lae all, kord põrandal pikali, kord kostuvad hääled ei tea kust. See mõjub heal tasemel väärika meelelahutusena.

 

Ood harmooniale ja koostööle

 

Seltskonda täiendab noor kavaler Belfiore, kes kurameerib krahvinna de Folleville’iga. Südametemurdja soovib oma kollektsiooni suurendada ning lisada sinna Corinna. Rooma poetess lükkab kavaleri armuavaldused otsustavalt tagasi. Ilmub raevunud krahvinna Folleville, kellele naiselik instinkt on märku andnud Belfiore truudusetusest.

Don Profondo on pakkinud reisikohvrid, kuid paraku saabub parun Trombonok, kes teatab, et reis Reimsi tuleb ära jätta hobuste puudumise tõttu. Kuid kurvastamiseks pole põhjust. Cortese teatab, et on saanud abikaasalt kirja, milles kõiki neid, kellel pole võimalik sõita kroonimispidustustele Reimsi, ootavad ees pidustused Pariisis. Raha eest, mille seltskond Reimsi reisiks kulutama pidi, otsustakse Kuldse Liilia hotellis korraldada hiilgav bankett.

Parun Trombonok lahendab olukorra, tõestades, et Libenskof ja Melibea on teineteise jaoks loodud. Markiis andestab krahvile tema armukadedushoo.

Ooperi lõpp on ilus, võimas ning solistide ansambli koostöö tuleb just selles esile. Nooruslik entusiasm lisab lustmängule värskeid pooltoone ja kui ausalt öelda, ega seda ooperit akadeemiliste lauljate esituses ette ei kujutagi.

Solistidest tuleks veel mainida Vadim Kravetsi (lord Sidney) mahlakat bass-baritoni, Vladislav Uspenski (parun Trombonok) loomulikku musitseerimist, Jelena Tsvetkova (markiis Melibea) ühtlast metsosopranit ning Larissa Judina (krahvinna de Folleville) perfektset tehnikat.

Lavateose lõpetab suur “laulupidu”, kus iga tegelaskuju laulab oodi oma riigile ja kultuurile. Kõlab hümn igavesele harmooniale ja kõikide riikide koostööle, mis jätkub poetess Corinna monoloogiga, kus kiidetakse uut kuningat Karl X ning Prantsusmaad selle ilus, õilsuses ja uhkuses. Tegelased laval on sama ülevas meeleolus kui publik saalis!

“Reis Reimsi” mängitakse praegu nii Peterburi Maria teatris kui ka Helsingis Soome Rahvusooperis. Ette tasub võtta mõlemad sõidud, sest Rossini muusikalisi segadusi võib nautida lõpmatuseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht