Muusikateadlasest Lotman

Jaan Ross

Juri Lotmani nimi eesti lugejale tutvustamist ei vaja. Tõenäoliselt teavad aga vähesed, et Juri Lotmani kolmest õest vanima, Inna Obraztsova (1915–1999) tegevus oli seotud muusikaga. Paljude aastate vältel töötas Obraztsova Pihkva muusikakoolis muusikateoreetiliste ainete õpetajana, tegeldes selle kõrval heliloomingu ning teadusliku  uurimistööga. Obraztsova muusikateoste kohta nende ridade autor midagi öelda ei oska. Trükki need olemasolevatel andmetel jõudnud ei ole ning kuivõrd Obraztsova heliloojate liitu ei kuulunud, siis ei peegelda tema tegevust heliloojana ka muusika-alased teatmeteosed. Tõsi, on teada, et Obraztsova loomingu vastu tundis huvi XX sajandi vene üks mõjukamaid humanitaarteadlasi, vanavene kirjanduse uurija Dmitri Lihhatšov (1906–1999), kelle toetusel on mõningaid Obraztsova teoseid tutvustatud Peterburis asuvas vene kirjanduse  instituudis ehk nn Puškini majas.       

Obraztsova tegevust muusikateadlasena on lihtsam  jälgida kui heliloojana. Tema sulest on aastatel 1952– 1988 kokku ilmunud viis raamatut ning mõned artiklid. Uurijana on ta huvide keskmes asunud nn võimsa rühma tegevus. Obraztsova kui muusikateadlase tööd kroonib koos Albina Krutšininaga koostatud ning 1988. aastal Moskva kirjastuses Muzõka välja antud RimskiKorsakovi elu ja loomingut käsitlev album, mis tolle aja raskete olude kiuste on teostatud eeskujulikul sisulisel ja trükitehnilisel tasemel. Album ilmus sarjas pealkirjaga „Inimene. Sündmused. Aeg”, kus kõrvuti Rimski-Korsakoviga  on kajastamist leidnud teisedki XIX sajandi lõpu vene muusika suurkujud nagu Mussorgski või Šaljapin. Rimski-Korsakovi albumi 177. leheküljelt leiame foto ooperi „Mozart ja Salieri” lavastusest Estonia teatris 1961. aastal, peategelaste rolle kehastasid tollal vastavalt Viktor Gurjev ja Tiit Kuusik.     

Obraztsova teised trükist ilmunud teosed on oma tähenduselt Rimski-Korsakovi albumiga võrreldes mõnevõrra tagasihoidlikumad. 1980. aastatel avaldas ta koos tütre Natalia Obraztsovaga kaks ühest ja samast kontseptsioonist lähtuvat õhukest raamatut: „N. A. Rimski-Korsakov Pihkvamaal” (1981) ning „M. P. Mussorgski  Pihkvamaal” (1985). Mõlemad raamatud ilmusid muusikale spetsialiseerumata kirjastuses Lenizdat ning on sisult ehk pisut laialivalguvad. Nendele eelnes 1964. aastal publitseeritud lühiülevaade Rimski-Korsakovi elust ja loomingust (kirjastus Muzõka). Esimeseks Inna Obraztsova trükis ilmunud teoseks 1952. aastal oli raamat „Muusikast ja muusikutest” (kirjastus Molodaja Gvardija), mille sihtrühmana pidas autor silmas „noori lugejaid, kes armastavad muusikat, soovivad sellest aru saada ning hakkavad muusikaga tegelema isetegevuse  korras”. 

Tänapäeva mallidega võrreldes tuleb Obraztsova esimeste raamatute ametlikku retseptsiooni pidada väga ebasõbralikuks. Raamatu „Muusikast ja muusikutest” kohta on teada kaks retsensiooni. Nendest esimene ilmus ajakirja Sovetskaja Muzõka 1952. aasta novembrinumbris  Mattias Sokolovski-Grinbergi sulest ning kandis originaalis pealkirja „Halturnaja rabota”, mis räägib iseenese eest. Teise, sama aasta 28. detsembril ajalehes Komsomolskaja Pravda ilmunud retsensiooni autor Viktor Gorodinski lõpetab oma teksti järgmiste sõnadega: „ I. Obraztsova kohusetundetus ei tunne piire. [—] Meil tuleb sulgeda I. Obraztsova raamat sügava pettumusega, mis on seda suurem, et raamatut muusikast ja muusikutest oleks [lugejale] väga tarvis”. Kaksteist aastat hiljem Rimski-Korsakovile pühendatud raamatu  kohta teeb Sovetskaja Muzõka 1965. aasta detsembrinumbris kokkuvõtte Jossif Kunin: „Obraztsova ei proovi populaarse muusika-alase kirjanduse vallas sulge mitte esimest korda. 1952. aastal ilmus temalt raamat „Muusikast ja muusikutest”, millele M. Sokolovski ja V. Gorodinski arvustustes anti teravalt eitav ja kõigiti põhjendatud hinnang. Parimagi tahtmise juures ei suutnud ma Obraztsova värskes teoses 1952. aastal ilmunud raamatuga võrreldes avastada mingeidki edusamme”.         

Totalitaarse ühiskonna olemusega vähegi tuttaval lugejal tekib siinkohal õigustatud kahtlus, kas eespool tsiteeritud kriitika ikka tugineb Obraztsova tekstide sisulisele hinnangule või on siin mängus olnud mingid teised, muusika- ja teadusvälised tegurid. Teades, kuidas Juri Lotman jõudis Eestisse üsna juhuslikult – tingituna võimetusest saada erialast tööd Leningradis –, ning aimates, et Inna Obraztsova sattumine Pihkva muusikakooli õpetajaks võis olla põhjustatud analoogilistest takistustest, pole muidugi raske oletada, millise iseloomuga  võisid olla need jõud, kes üritasid mutta tampida Obraztsova muusikateadusliku tegevuse tulemusi ning vältida tema loodud muusika avalikkuse ette jõudmist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming